Soovitused koolituse hindamiseks
SEAL, KUS LÕPEB KOOLITUS …
Vabaühenduste Liidu endine koolitusjuht ELINA KIVINUKK selgitab, miks peaks koolituse hindamine olema pärisosa koolitusest, mitte formaalne lisa projekti aruandele.
Artikkel ajakirjast “Hea Kodanik” 3/2009
Kui mitte muud, siis kindlasti on Eesti kodanikeühendused rahastajailt õppinud üht: hindama ja tagasisidet küsima. Või vähemalt on nad aru saanud, et see on oluline (sest muidu peab äkki toetuse tagasi maksma).
Hindamist tuleks pidada koolituse lahutamatuks osaks aga hoopis seetõttu, et tagasiside on oluline nii koolitajatele kui osalejatele. Paludes näiteks viimastel tagasi mõelda, milline oli koolituse kasutegur, kuidas see aitab kaasa nende igapäevastele tegevustele? Milliseid uusi teadmisi saadi, milliseid oskusi omandati, mille peale enam mõtlema jäädi?
Hindamise meetod oleneb konkreetse koolituse õhkkonnast ja läbiviija stiilist, aga põhiülesandeks on panna osalejad veidi mõtlema, et koolitusele ei tuldud niisama, vaid see peaks andma kasu edaspidiseks.
Ilus hüvastijätt
Härdameelsematele peaks koolituse lõpus pakkuma ka emotsionaalseid rituaale, sest mingi aja koos olnud inimestel tekib omavahel soe läbisaamine ja igapäeva tuleb taas sisse elada. Ka “head aega” võib öelda eri vormides: osalejad kingivad koolitajatele šokolaadi, koolitaja laseb käest kätte kotkasule, mille hoidja soovib midagi grupile, vaadatakse ühiselt videoklippi vms.
Sünaps, kiik, püsisuhe, kaalud – võtke milline paralleel soovite, aga kasuliku tagasiside puhul on nii andjal kui saajal oma roll täita. Ei ole võimalik anda head tagasisidet, kui seda ei ole osatud küsida; nagu ei ole võimalik vastu võtta läbimõtlemata kriitikat. Konstruktiivse kriitika ülesandeks on julgustada parematele tulemustele ehk tegema järgmisel korral parem koolitus.
Lihtsad küsimused
Levinuim hindamisvorm on tagasisideleht, mis sunnib mõnikord ise kriitiliselt kulmu kergitama. Toome kolm näidet elust.
Küsimus “Mida kasulikku sellelt koolituselt saite?” eeldab, et osaleja sai igal juhul midagi kasulikku, mis on suunav küsimus, eriti kui kriitikat ei küsitagi.
Küsimus “Kas teile koolitus meeldis ja miks?” võib tekitada laia skaala erinevaid vastuseid, millest lõpuks pole eriti mingit kasu. Koolitusel võib palju asju meeldida, mis ei ole otseselt seotud koolituse sisuga: meeldiv võib olla hea seltskond, toit või voodi. Võib muidugi arvata, et üldisem küsimus annab suurema vabaduse vastata, aga olgem ausad, et järgmisel koolitusel on keeruline midagi parandada, kui vastused kõlavad “Kõik oli väga tore” või “Jätkake samas vaimus!!! ;)”
“Millised teemad jäid koolituselt õhku?” on halva küsimuse näide seetõttu, et “õhku jäämine” on mitmeti mõistetav. Kas pigem jääb õhku sügavamat mõtteainest tekitanu või häiriv? Seega: mida lihtsam küsimus, seda selgem vastus.
Üks mõistlik küsimus: “Mis oli sinu jaoks kõige kasulikum?” See viitab, et koolitus tehti praktilise eesmärgiga ning hindaja peab mingi valiku tegema. Ja see on ratsionaalne küsimus, sest kuigi hajusad sõnad meeldimisest ja nautimisest tunduvad armsad, on hindamine siiski ratsionaalne tegevus.
Niisiis võiks koolituse lõppedes mõelda kolmele asjaolule: osalejate endi õpikogemuse kaardistamisele, ühisele koolituse lõpetamisele ja tagasiside küsimisele korraldajate jaoks. Kõige kindlam viis koolitust hästi lõpetada on koolitus hästi ette valmistada.
Kui olete ise oma koolituse kvaliteedis kindlad ja teate, et olete enda poolt andnud maksimumi, siis ei tundu ka kriitika nii valus ega kiitus liiga piinlikult ülevoolav.
