Kärbime seni, kuni pole enam riiki, mida kaitsta 

On öö, heliseb telefon. Toru otsas on inimene, kes ei tea enam, kas ta tahab hommikut näha. Kõnele vastab Eluliini vabatahtlik, kelle võimuses ei ole muuta inimese majanduslikku olukorda, karjääri või eluviisi, küll saab ta teha midagi palju lihtsamat ja selles hetkes olulisemat: kuulata, püsida liinil ja aidata inimesel need tumedad minutid üle elada. 

Me ei mõtle sellistele hetkedele, kui räägime kärbetest. Me ei näe neid riigieelarve tabelis, Exceli real ega poliitilises loosungis, mille järgi tuleb riik õhukeseks lihvida. Ometi sünnib just sellistes hetkedes suur osa Eesti inimeste turvatundest. 

Sama kehtib siis, kui vabatahtlik merepäästja läheb tormisel õhtul appi merehädalisele. Kui abipolitseinik aitab patrullis. Kui toidupank viib toidu pereni, kellel ei jätku kuu lõpus söögiraha. Kui naiste tugikeskus aitab vägivalla eest põgenenud inimesel leida turvalise lootuskiire. Kui puuetega inimeste esindusorganisatsioon tuletab otsustajatele meelde, et ligipääsetavus, inimväärikus ja õigus iseseisvale elule ei ole kellegi erahuvi. 

Need ei ole üksikud head inimesed riigi kõrval. See on kodanikuühiskond – nähtamatu turvavõrk, mille olemasolu märkame sageli alles siis, kui see katki lõigatakse.  

Eestis räägitakse praegu palju sellest, kuidas leida raha kaitsevõime tugevdamiseks. See on vajalik arutelu. Meie julgeolekuolukorras ei ole kahtlust, et Eesti peab oma kaitsevõimet tugevdama. Peab. Küll aga tuleb vaadata, mida me selle nimel ära kärbime – ja kas me märkame, et osa kärpeid võivad samuti Eesti kaitsevõimet vähendada, lihtsalt aeglasemalt, vaiksemalt ja vähem nähtavalt. 

Riiki ei kaitse ainult relvad, laskemoon ja uued võimearendused. Riiki kaitseb ka ühiskond, mis suudab kriisis koos püsida: inimesed usaldavad üksteist ja institutsioone, kogukonnad on organiseerunud, haavatavaid inimesi märgatakse ning abi jõuab õigel ajal kohale. Kui kärbime järjepidevalt kõike seda, mis sellist ühiskonda üleval hoiab, võib ühel hetkel selguda, et meil on küll rohkem vahendeid riigi kaitsmiseks, aga vähem seda riiki ennast, mida kaitsta. 

Viimastel aastatel on Eestis muutunud liiga lihtsaks rääkida riigi õhemaks tõmbamisest nii, nagu see oleks alati märk tõhususest. Populistlik retoorika kulude kärpimisest kõlab esmapilgul ahvatlevalt: kes siis ei tahaks vähem bürokraatiat, vähem dubleerimist ja paremini toimivat riiki? Probleem tekib siis, kui riigi vähendamist esitatakse iseenesest lahendusena, ilma ausalt ütlemata, millistest teenustest, õigustest, kontrollidest või ühiskondlikest garantiidest me koos sellega loobume.  

Põhiseaduslik riik ei toimi iseenesest: õiguste ja vabaduste kaitse, demokraatlik õigusriik ning sisemise ja välise rahu tagamine vajavad päris inimesi, teadmisi, institutsioone ja haldusvõimekust. Kui kärbime ametnikkonda, ei kao eelarverealt ainult palk. Väheneb ka riigi võime teha läbimõeldud otsuseid, hinnata mõjusid, kaasata sisuliselt, korraldada teenuseid, teha järelevalvet ja valmistuda kriisideks. Väiksema riigiaparaadiga ei saa riik teha sama palju asju sama hästi – isegi juhul, kui tehisaru aitab osa tööd tõhusamaks muuta. Kui usaldusväärseks peaksime riiki, kes peab omaenda otsuste põhiseaduslikkuse hindamiseks tellima analüüsi advokaadibüroolt, sest endal kompetentse napib? Aus kärpearutelu ei saa seega piirduda küsimusega, kui palju raha kokku hoitakse. Sama oluline on küsida, milline riigivõimekus selle kokkuhoiu hinnaga ära kaob. 

Vabakond on demokraatia osa 

Me ei taipa sageli, kui suur osa Eesti inimeste heaolust ja turvatundest sünnib juba täna tänu vabakonnale. Kui ühiskond tahaks mõnest ebamugavast teemast mööda vaadata – olgu selleks puuetega inimeste õigused, lähisuhtevägivald, vaesus, vaimne tervis, hooldekodude inimväärikus või mõne grupi vaikne kõrvalejäämine -, siis on tihti just vabaühendused need, kes ei lase seda teha. 

Kui kärbime vabaühenduste rahastust, ei vähene ainult mõne organisatsiooni tegevustoetus. Väheneb ka ühiskonna võime märgata, sekkuda, aidata, esindada ja koos tegutseda. 

Vabakond ei ole kõrvaline ega pehme osa ühiskonnast. See on osa sellest, kuidas Eesti päriselt toimib. Kuni kõik töötab, tundubki loomulik, et keegi korraldab, märkab, aitab, esindab, päästab, nõustab, koondab kogukonda, seisab inimeste õiguste eest ja hoiab keerulised teemad avalikus arutelus. Ent see „keegi“ ei teki iseenesest. Selle taga on inimesed, organisatsioonid, kogemused, suhted, teadmised ja usaldus. Need ei sünni üleöö ning neid ei saa kriisi saabudes kiirkorras hankega tellida. 

Just seetõttu on eksitav rääkida vabaühenduste toetamisest kui millestki, mida tehakse siis, kui raha üle jääb. Paljudes valdkondades on vabakond osa sellest, kuidas Eesti ühiskond päriselt toimib. Ta on kohal seal, kuhu riik ei jõua piisavalt kiiresti, piisavalt usalduslikult või piisavalt inimlikult. Mõnikord täiendab ta avalikku võimu, mõnikord annab sellele kriitilist tagasisidet, mõnikord teeb nähtavaks inimesed ja probleemid, mis muidu jääksid otsustajate vaateväljast välja. 

See ei ole toimiva demokraatliku riigi kaunistus. See on toimiva demokraatliku riigi osa. 

Järjepidev töö vajab stabiilset rahastust 

Ometi kohtleme vabaühendusi rahastamisel sageli nii, nagu nad oleksid ajutised projektitäitjad, mitte strateegilised partnerid. Riik ootab neilt professionaalsust, valmisolekut, kriisivõimekust, kogukondlikku kohalolu ja usaldust. Samal ajal on rahastus tihti lühiajaline, killustunud, projektipõhine ja administratiivselt koormav. Iga aasta algab paljude vabaühenduste jaoks küsimusega, kas saame jätkata, kas inimesed jäävad tööle ja ega kogunenud teadmised laiali ei jookse. Päästevormi võib vabatahtlik endale ise selga osta, aga ühiskondlikku kriisivõimekust ei teki ainult heast tahtest: selleks on vaja varustust, väljaõpet, koordineerimist ja võimalust õigel hetkel abivajajani jõuda. 

Sellise loogikaga ei ehitata vastupidavust, vaid hoitakse organisatsioone pidevas ellujäämisrežiimis. 

Kui riik käsitleb vabaühendusi strateegiliste partneritena ainult kõnedes, aga rahastab neid nagu juhuslikke alltöövõtjaid, siis ei teki püsivat võimekust. Võimekus tähendab inimesi, teadmisi, võrgustikke, usaldust ja valmisolekut. Neid ei ehitata kolmekuulise projektikutsega ega hoita üleval olukorras, kus organisatsioonid peavad suure osa oma energiast kulutama mitte sisulisele tööle, vaid järgmise rahastusallika otsimisele. 

Siin tuleb teha vahet kokkuhoiul ja eneseõõnestamisel. Loomulikult peab riik oma kulusid üle vaatama. Loomulikult tuleb küsida, kus on dubleerimist, kus saab teha targemalt ja kus ei anna senine tegevus soovitud mõju. Aga kärpida saab kahel moel. Saab kärpida nii, et riik muutub targemaks ja sihipärasemaks. Ning saab kärpida nii, et lõigatakse läbi just need suhted, teadmised ja võrgustikud, mille taastamine on hiljem palju kallim või lausa võimatu. 

Vabatahtlikkus ei saa olla riigi alarahastatud poliitikate vaikiv eelarverida. Vabatahtlikkus on ühiskonna tugevuse märk, mitte odav asendus avalikule vastutusele. Kui inimesed panustavad oma aega, oskusi ja energiat teiste aitamiseks, kogukonna hoidmiseks või demokraatia tugevdamiseks, siis peaks riik seda võimendama, mitte võtma iseenesestmõistetava tasuta ressursina. Kui kohalik kogukond käivitab lastele huviringi või noortele turvalise kogunemiskoha, ei ole see põhjus avalikul võimul samm tagasi astuda. See on põhjus astuda samm lähemale ja aidata sellisel algatusel püsida. 

Oleks küüniline eeldada, et vabakond on kriisis alati olemas, kuid rahulikumal ajal võib tema võimekuse järk-järgult õhemaks lihvida. Kriisivõimekus ei teki kriisis. Usaldus ei teki käsu peale. Kogukondlikud võrgustikud ei teki pressiteatega. Need kasvavad aastate jooksul, igapäevases töös, stabiilsetes suhetes ja piisava kindlustundega, et inimesed saavad oma tööd teha ka homme. 

Kriis ei küsi, kas oled valmis 

Vabaühenduste Liidu üldkoosolekul kinnitatud vabakonna platvorm Riigikogu valimisteks ütleb väga lihtsalt: tugev kodanikuühiskond ei ole riigi vastand, vaid demokraatliku riigi parim partner. See ei ole loosung, vaid praktiline järeldus. Kui tahame ühiskonda, mis peab kriisis vastu, siis tuleb partnerlus vabakonnaga kokku leppida enne kriisi, mitte hakata seda alles kriisi ajal leiutama. 

Kui räägime toimepidevusest, mõtleme sageli elektrile, sidele, transpordile ja tarneahelatele. Kõik need on kahtlemata olulised. Aga ühiskondlik toimepidevus tähendab ka seda, et kriisis on olemas inimesed ja organisatsioonid, keda usaldatakse, kes tunnevad kogukondi ja kes oskavad tegutseda seal, kus ametlik kanal ei tööta. See tähendab, et keegi oskab jõuda üksiku eaka, puudega inimese, vägivallaohvri, lapse või nooreni, kes vajab abi, või kogukonnani, kellel puudub ligipääs otsustajatele. 

Riigikaitse laias tähenduses ei ole ainult kaitsevägi ja kaitseliit. See on ka ühiskond, mis ei murene esimese suure surve all. Ühiskond, kus inimesed tunnevad, et nad ei ole üksi, kus riik ei ole ainult kauge ametiasutus, vaid toimib koostöös ühenduste ja inimestega. 

Seetõttu peaksime olema väga ettevaatlikud retoorikaga, mille järgi kõik, mis ei ole otsene kaitsekulu, on justkui teisejärguline. Selline mõtlemine võib osutuda lühinägelikuks. Sõjaline kaitsevõime on vältimatu, aga üksnes sellest ei piisa, kui samal ajal nõrgeneb ühiskondlik sidusus, usaldus institutsioonide vastu, inimeste osalus ja võime üksteist märgata. 

Kui öösel helistab inimene, kes ei tea, kas ta tahab hommikut näha, ei küsi ta, kas abi tuleb riigiasutusest, vabaühendusest või vabatahtlikult. Kui pere vajab toiduabi, vägivalla eest põgenenud inimene turvalist nõu või merehädaline päästjat, ei ole oluline, millise eelarverea kaudu võimekus kunagi tekkis. Oluline on, et keegi vastab, keegi tuleb ja keegi aitab. 

Kui kärbime ära inimesed, ühendused ja võrgustikud, kes ühiskonda iga päev koos hoiavad, võime ühel hetkel avastada, et oleme valmistunud kaitsma riiki, mille sisu oleme ise seest õhukeseks lihvinud. 

• Artikkel