42 000 000 sammu muutustele lähemal

Martin A. Noorkõiv 13. aprill 2016

Foto: Avaaz

Martin A. Noorkõiv kirjutab põhjustest, miks ta – nii harva kui üldse annetab – usaldab oma raha ühele maailma veebiaktivismi lipulaevale Avaazile: kodanike kaasamise kõrgem pilotaaž ja reaalsed tulemused maailma muutmisel.

Veebiaktivismi maine on viimaste aastate jooksul veidi kahvatunud. Facebookis levivad viral-videod, toimuvad hashtag-lahingud ja virtuaalsed allkirjakogumised, kuid neid kõiki paistab ühendavat sama loogika – kiire ja suur tähelepanu, aga vähe reaalset mõju. Hiireklikk allkirja andmiseks või “meeldib” nupul ei paista maksvat midagi. Seda on lihtne anda ja sama lihtne unustada. Reaalne aktivism eeldab aga reaalset aktiivsust. Reaalses maailmas.

Avaaz.org on vähemalt esmapilgul üks järjekordne veebileht, kus kogutakse inimeste allkirju ühiskonnaprobleemide vastu võitlemiseks. Esmasel vaatlusel ei erine Avaaz kuidagi Eesti Petitsioon.ee-st või globaalselt haardelt isegi suuremast (üle 125 miljoni allkirja 2015. aastal) Change.org keskkonnast. Lähem vaatlus näitab aga midagi muud.

Sulaselge poliitika

Avaazi asutaja Ricken Patel on lapsest peale tahtnud maailma parandada. India-Keenia päritolu, aga Kanadas üles kasvanud Ricken ei ole tavaline inimene. Läbi elu, erinevates õppeasutustes Oxfordist Harvardini, on ta võidelnud. Võidelnud ebaõigluse, passiivsuse ja ignorantsuse vastu. Seda teeb ta alates 2007. aastast ka Avaazi kaudu.

Avaazi veebilehel öeldakse varjamatult, et tegemist on poliitilise organisatsiooniga. Ameerikas tähendab see muuseas, et neile tehtavad annetused ei ole maksuvabad. Põhjus, miks nad on valinud sellise esmapilgul kahjuliku lähenemise, on lihtne – see võimaldab neil vabalt teha ja öelda, mida õigeks peavad. Seni, kuni nad püsivad seaduste piirides, ei saa USA valitsus nende tegevust kuidagi piirata.

Siit jõuamegi Avaazi erilisuseni – nad ei püsi veebis. Nad ei korralda lihtsalt petitsioone, vaid valivad kõige teravama ühiskondliku ebaõigluse probleemi, mille suudavad leida, ning siis organiseerivad selle lahendamise, ükskõik mida selleks teha tuleb.

Suurepärane näide Avaazi meetodite mitmekesisusest on nende püüe peatada meediamagnaat Rupert Murdochi plaani osta Suurbritannia telekomiettevõte BskyB. Avaaz ostis annetuste toel täis leheküljed reklaami Ühendkuningriigi suurimates ajalehtedes, kus kritiseeriti Murdochi varasemat äritegevust. Tellis, jällegi annetuste toel, kolm juriidilist hinnangut ostutehinguga seotud õigusaktide kohta, mis leidsid tehingu juures hulganisti juriidilisi puudujääke. Korraldas parlamendi ees massimeeleavaldusi ning muuseas korjas ka 340 000 allkirja. 48 tunni jooksul.

Murdochi ostuplaanid ebaõnnestusid. Hulk Ühendkuningriigi poliitikuid ja meediaväljaandeid on veendunud, et ilma Avaazi agressiivse sekkumiseta ei oleks seda juhtunud.

BskyB lugu on üsna ilmekas näide Avaazi lähenemisest. Nende tegevus on väga läbimõeldud – nad sekkuvad siis ja ainult siis, kui teavad, mida on üldse mõtet teha. Esimese asjana uurivad nad välja, keda on vaja mõjutada, milliseid tulemusi on realistlikult võimalik saavu tada ning mis võiks tegelike sammude astumist kõige paremini tingida.

Selline tegutsemine eeldab suurt ja väga võimekat meeskonda ning selline meeskond eeldab head rahastust. 100% Avaazi sissetulekutest on pärit kogukonna liikmete annetustest – 2015. aastal annetasid need liikmed globaalselt õigluse eest võitluse pidamiseks kokku 15,1 miljonit dollarit. Pea kolm miljonit sellest rahast kulus selleks, et võimaldada Avaazil tegutseda füüsiliselt neis riikides, kus parasjagu probleeme lahendati.

Kaasatud kogukond

Avaazis allkirju andvad inimesed ei ole ka lihtsalt veebiaktivistid. Igal aastal viib Avaaz läbi hääletuse kõigi oma kogukonna liikmete seas, et kaardistada kõige olulisemad probleemid planeedil ning valida uued fookused, millest saavad alguse nende suurimad ettevõtmised.

2015. aastal oli kogukonna otsuseks päästa Maa ökoloogilisest kollapsist. Seega võeti ette kliimamuutuste teema. Avaaz oli üks mitmest organisatsioonist, kelle eestvedamisel korraldati 2014. aasta alguses kliimamarss New Yorgis, millest võttis osa üle 400 000 inimese. Marsi käigus andis Patel üle kaks miljonit allkirja ÜRO peasekretär Ban Kimoonile, millega nõuti ÜRO kohtumistelt tegelikke kokkuleppeid kliimamuutuste peatamiseks. Mõned kuud hiljem sõlmiti USA-Hiina CO2 emissioonide vähendamise kokkulepe ning 2015. aastal võeti Pariisis vastu ajalooline kokku lepe suurema osa maailma riikide vahel.

Avaazi kogukonnaliikmed on tänu sellisele kaasatuse astmele ühe seletava e-kirja peale lisaks allkirjade andmisele sageli valmis ka raha välja käima, poliitikutele kirju kirjutama, ning kui tõesti on oluline hetk, siis ka arvuti tagant püsti tõusma ja protestima tulema. Selline pühendumus on pärit ühestainsast kohast: tulemustest. Nende kogukond usub tänu kogemusele, et Avaaz suudab päriselt ära teha selle, mida lubab, mitte ei tekita ainult lärmi sotsiaalmeedias. See, rohkem kui miski muu, veenab 42 miljonit inimest jätkuvalt panustama.

Lihtne on kogemata Avaazi mõju selliste narratiivide kaudu ületähtsustada, kuid veel lihtsam on see küünilise muige saatel märkamata jätta. Maailm ei ole ilm selgelt nii mustvalge, et üht organisatsiooni võiks pidada kogu planeeti mõjutavate sündmuste elluviijaks. See aga ei tähenda, et ühel organisatsioonil ei saa olla tegelikku mõju globaalsetele protsessidele. Eriti, kui on leitud kuldne kesktee lihtsasti miljoniteni jõudva veebiaktivismi ning palju keerulisema praktilise kohapealse organiseerimise vahel. Ning just seda paistab Avaaz olevat teinud.