46/100 – hinne Eesti migratsioonipoliitikale

Balti Uuringute Instituudi juhatuse liige KRISTINA KALLAS võtab lühidalt kokku juuni alguses tutvustatud migratsiooniuuringu, mis võrdleb 38 riigi poliitikat sisserändajate suhtes.

Umbes kaheksa aastat tagasi mõtles Brüsselis poliitikaanalüütikuna töötav ameeriklane Thomas Huddlestone, et jube tüütu on kuulata ühe või teise Euroopa riigi poliitiku vastuseid riikide rändepoliitika kriitikale sellises vormis: “Aga ega teised paremad pole”. Võisid ju alustada vastulauset, et “No Rootsis on näiteks …” ja enne kui lause lõ- petasid, öeldi, et “Rootsi võib teha mis tahab, meil on hoopis teine olukord”.

Ja siis mõtles Thomas, et kuidas küll ärimaailmas on nii, et ollakse nõus konkurentide järel nuhkimise eest suuri rahasummasid välja käima, kuid riigid ennast teistega võrrelda ei taha (olgu etteruttavalt öeldud, et tegelikult on üks väikeriik Eesti, kes väga tahab ennast teistega võrrelda).

Ja siis tuli Thomas mõttele, et korjaks kokku informatsiooni liikmesriikide rändepoliitika meetmete kohta, võrdleks, annaks punkte ja paneks riigid pingeritta. Euroopa Komisjoni ametnikele meeldis idee väga ja nii sündis MIPEX – Migrant Integration Policy Index.

Maikuus avalikustati MIPEX 2015, mis on järjekorras kolmas (varem ilmunud 2007 ja 2011). Vahepeal on riigid avastanud (lisaks ühele väikesele riigile), et neile ikkagi väga meeldib ennast teistega võrrelda, Thomas on raha juurde saanud ja riikide hulk võrdluses on aina kasvanud. Värskelt avaldatud analüüs hõlmab 38 riiki üle maailma – lisaks 28 Euroopa Liidu liikmesriigile on võrdlusesse kaasatud Norra, Šveits, Lõuna-Korea, Jaapan ja suuremad OECD rände sihtriigid Austraalia, Kanada, Uus-Meremaa ja Ameerika Ühendriigid.

MIPEXi uuringus küsiti iga riigi kohta kaheksa küsimust ja iga vastusega võis saada 0–100 punkti. Küsimused olid järgmised.

• Kas sisserändajatel on võrdsed õigused ja võimalused leida ja saada tööd ning täiendada oma oskusi?
• Kui lihtne on sisserändajatel saada alalist elamisõigust?
• Kui lihtne on sisserändajatel taasühendada oma perekond?
• Kas haridussüsteem arvestab sisserändajatest laste erivajadustega?
• Kas kõik elanikud on tõhusalt kaitstud rahvusliku, rassilise ja usulise diskrimineerimise eest kõigis eluvaldkondades?
• Kas tervishoiusüsteem arvestab sisserändajate erivajadustega?
• Kas sisserändajatel on võrreldavad õigused ja võimalused osaleda poliitilises elus?
• Kui kergelt saavad sisserändajad naturaliseeruda kodanikeks?

Eesti tulemuseks tuli 2015. aastal “Harju keskmine”: koondsummaks saime 46 punkti 100st. See paigutas Eesti 22. kohale, veidi enne Tšehhit, Ungarit ja Rumeeniat ning mis kõige tähtsam, mitme koha võrra kõrgemale Lätist ja Leedust. Eelmisel korral, 2011. aastal, asetses Eesti samaväärselt keskel – 31 riigi hulgas 19. kohal.

Kuid mitte kõik kaheksa teemavaldkonda ei ole Eestis maailma keskmisel tasemel. Kui lühidalt kõik kohe ära öelda, siis sisserändajate tööturule saamise õiguste, alalise elamise õiguste, pere siia toomise ja hariduse saamise õiguste koha pealt oleme esirinnas, seal on sisserändajate õigused kaitstud. Kuid tervise ja võrdse kohtlemise vallas on teiste riikidega võrreldes puudujääke ning selgub, et me oleme väga konservatiivsed sisserändajatele poliitiliste õiguste andmisel (valimisõigused, parteidesse kuulumine ja eriti kodakondsuse saamine). Joonisel on esitatud kaheksa teemavaldkonda Eesti punktide pingerea alusel.

Vaatame kõigepealt, milles on Eesti sisserändajate suhtes lahke ehk siis tuleb neile vastu. Sisserändajad saavad Eestis osa mõnevõrra paremini väljaarendatud tööõiguste paketist kui enamikus teistes riikides ning kuigi ligipääsul teatud töö- kohtadele on piiranguid (näiteks nõutakse eesti keele oskuse taset tunnistavat tõendit või on ametikohad reserveeritud vaid kodanikele), siis tööturul hakkama saamiseks saavad sisserändajad sarnast tuge kui Eesti kodanikud, neil on sarnased üldised õigused ning neile laieneb ka sihtotstarbeline toetus.

Samamoodi on lood haridusega, kus riik on loonud võimalused koolidele sisserändajate perede lapsi toetada. Kui sisserändaja on Eestis üle viie aasta paikselt elanud, teinud ära B1 keeletesti ja saanud pikaajalise elamisloa, on tema õigused kaitstud peaaegu samaväärselt kodanike õigustega (välja arvatud siis poliitilised õigused).

Olukord läheb sisserändajatele keerulisemaks siis, kui nad peavad hakkama kaitsma oma õigusi ebavõrdse kohtlemise eest. MIPEXi analüütikud on viidanud, et Eesti oli viimane, kes ELi direktiivist tuleneva võrdse kohtlemise seaduse vastu võttis, ning seaduses sätestatud kaitse tõhusaks rakendamiseks ei ole just ülearu palju tehtud. Samuti on seaduses sätestatud kaitsemehhanismid võrreldes teiste riikide omadega piiratud: diskrimineerimine ei ole otseselt keelatud kodakondsuse/rahvusepõhiselt (nagu 22 teises riigis), seotud/eeldatavate omaduste põhiselt (nagu samuti 22 riigis) või mitmele põhjusele tuginedes ehk mitmikdiskrimineerimine (nagu kaheksas riigis). Sisserändajate võimalused saada arstiabi kohalikega samaväärsetel alustel on piiratud seetõttu, et puuduvad tugiteenused, nagu kultuuriline ja keeleline tõlge, mis on osaliselt mõistetav sisserändajate vähese arvu tõttu.

Kõige murettekitavama tulemuse andis aga sisserändajate poliitilise osalemise ja kodakondsuse saamise õiguste võrdlus teiste riikidega. Kodakondsuspoliitika karmuse tõttu platseerus Eesti lausa eelviimasele kohale enne Lätit. Sisserändajate osakaalu suurenemise tõttu on arenenud riikides viimastel aastakümnetel toimunud olulisi muutusi kodakondsuspoliitikas. Peamiselt on tehtud kaks suurt paradigmaatilist muutust: suurenenud on nende riikide hulk, kes annavad teatud tingimustel kodakondsuse oma territooriumil sündivatele lastele olenemata nende laste vanemate kodakondsusest (ius soli printsiip), ning ka nende riikide hulk, kes on seadustanud mitmikkodakondsuse. Viimane on oluline just neile sisserändajatele, kes soovivad säilitada legaalse sideme oma sünnimaaga. Eestis ei ole neid muutusi toimunud. Samal ajal näitab viimane integratsiooni monitooringu uuring, et tervelt 57% eestlastest ja 77% teisest rahvusest elanikke leiab, et Eesti võiks anda lihtsustatud korras (see tähendab ilma keele- ja kodakondsuseksamita) kodakondsuse kõikidele Eestis sündivatele lastele, kelle vanemad, olenemata nende kodakondsusest, on enne pikka aega Eestis elanud. Eestlaste suhtumine Eestis sündivatele lastele kodakondsuse andmisesse on läbi teinud suure muutuse, sest veel 2008. aastal toetas seda ideed 22% eestlastest. Olukorras, kus Eestis on enam kui 85 000 määratlemata kodakondsusega isikut ja ligi 90 000 Vene Föderatsiooni kodakondsusega isikut, tuleks tõsiselt mõelda, kas konservatiivne kodakondsusseadus ikka täidab meie ühiskonna sidususe ja stabiilse arengu eesmärke.

Kokkuvõtvalt osutab MIPEXi uuring nendele pudelikaeltele Eesti sisserändeja lõimumispoliitikas, mis ei aita kaasa uussisserändajate kohanemisele ega ühiskonna sidususele. Mõtlemisainet ja arutelupunkte on ning kodanikuühendustel, kes seisavad võrdse kohtlemise eest ja toetavad sisserändajate lõimumisprotsessi, on väljakutseid, mida MIPEXi uuring oma andmetega toetab.

• Artikkel
• Riik
• Uuring