70 aastat Inimõiguste ülddeklaratsiooni vastuvõtmisest

Täpselt 10 päeva pärast, 10. detsembril saab 70 aastat sellest kui kuulutati ÜRO Peaassambleel kuulutati  välja inimõiguste deklaratsioon. Selle aastapäeva puhul sõnastasid Tallinna Vana-Kalamaja põhikooli ja Tartumaa Kuuste kooli õpilased selle, kuidas nemad inimõigusi mõistavad.

10. detsembril tähistab rahvusvaheline üldsus Inimõiguste ülddeklaratsiooni (Universal Declaration of Human Rights) vastuvõtmise 70. aastapäeva. Inimõiguste ülddeklaratsioon on kaasaegse inimõiguste raamistiku alusdokument, see on maailma enim tõlgitud dokument ja seda on tõlgitud enam kui 500 keelde.

Inimõiguste ülddeklaratsioon võeti vastu 48 poolthäälega, kusjuures vastu ei olnud keegi. Erapooletuks jäi 8 riiki (Nõukogude blokk). Eesti ühines ÜRO inimõigusalase lepinguga 1992. aastal, juba enne oma põhiseaduse jõustumist.

Sel sügisel toimus Vana-Kalamaja põhikooli ja Kuuste kooli õpilaste inimõiguste alane koolitus. Koolituse läbi viinud Kersti Kivirüüdi hinnangul olid noored väga tublid. “Keerulises juriidilises sõnastuses deklaratsiooniartiklid suudeti osavalt lahti mõtestada inimlikku keelde. Eriti sümpaatne oli, et noored arutlesid koos oma perega inimõiguste üle ning otsisid koos sobivat omasõnalist seletust.”Kalamaja kooli õpetaja Heli Toomejõe sõnul oli projekt laste jaoks huvitav ja samas ka tähtis. “Kuna kolmanda klassi kooliprogrammis inimõigustest veel otseselt ei räägita, andis see neile väga hea ülevaate sellest, mis need inimõigused üldse on ja milleks neid vaja on,” rääkis ta. Ta lisas, et nad on ka hiljem nende õiguste üle klassiga arutanud ning lastel on need kenasti meeles.

Kuuste kooli õpetaja Mart Kimmel kinnitas, et paljud projektis osalenud noored puutusid inimõiguste ülddeklaratsiooniga kokku esimest korda. “Projekt oli suurepärane võimalus noortele eneseväljenduseks ning mõistmaks, et maailm meie ümber on kõigile üks ja seesama,“ ütles ta.

Inimõiguste Instituudi esimees Vootele Hansen võttis projekti kokku sõnadega: “Koolis õpetatakse teadmisi ja oskusi erinevates ainetes, väga oluline on kujundada toimetulevat ja inimõigusi austavat inimest. Riiklikus õppekavas väljendub see kohustus suures osas üldpädevustes.”

Kuidas meie koolinoored inimõigusi mõtestavad, näete siit: http://uro70.humanrightsestonia.ee

Taustaks:

Kuni Teise maailmasõjani lähtuti arusaamast, et inimõiguste sisu, eriti aga nende ulatuse kindlaksmääramine kuulub iga riigi sisekompetentsi. Seda arusaama sundis revideerima natsionaalsotsialistlikul Saksamaal ja kommunistlikus Nõukogude Liidus toimunud inimeste kuritegelik jälitamine ja tagakiusamine.

Inimõiguste ülddeklaratsiooni teksti põhiautor on John Peters Humphrey (Kanada), teiste autorite seas on ka Eleanor Roosevelt (USA), René Cassin (Prantsusmaa) ja Zhang Pengjun (Hiina). Deklaratsioon võeti vastu 10. detsembril 1948. aastal ÜRO Peaassambleel 48 poolthäälega, vastuhääli ei olnud, erapooletuks jäid 8 riiki: Jugoslaavia, LAV, NSV Liit, Poola, Saudi Araabia, Tšehhoslovakkia, Ukraina ja Valgevene. Nõukogude blokile ei meeldinud see, et inimõigustena polnud nimetatud õigust tööle ning õigust tasuta haridusele ja tasuta arstiabile.

Ülddeklaratsioon on olnud lähtepunktiks ka hilisematele, õiguslikult siduvatele dokumentidele, sealhulgas kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisele paktile ning majanduslike, kultuuriliste ja sotsiaalsete õiguste rahvusvahelisele paktile, samuti Euroopa inimõiguste konventsioonile. Näiteks sätestab Eesti Vabariigi põhiseaduse teine peatükk inimeste põhiõigused, vabadused ja kohustused. Eesti Vabariik on ratifitseerinud kõik olulisemad inimõiguste alased rahvusvahelised kokkulepped.

Inimõiguste ülddeklaratsioon on olnud teedrajav dokument ning on tänaseni tähtsaim ülemaailmne inimõigusalane tekst. Kuigi deklaratsioon ei ole õiguslikult siduv, on selle alusel kehtestatud arvukalt inimõigustealaseid kohustusi nii riiklikul, regionaalsel kui ka rahvusvahelisel tasandil.

Inimõiguste ülddeklaratsiooni vastuvõtmise aegset olukorda maailmas ilmestab see, et vaid kolm kuud hiljem, 25. märtsil 1949 viis NSV Liit Eestis läbi massiküüditamise. Siberisse viidi üle 20 000 inimese, kelle seas olid valdavalt naised, lapsed ja vanurid. Samas jätkus NSV Liidu teiste liiduvabariikide kodanike Eestisse ümberasustamine, mille tulemusena vähenes 1945.–1989. aastal eestlaste osakaal Eestis 98%-lt 61%-ni.

Inimõiguste ajalugu

ÜRO 70 : http://uro70.humanrightsestonia.ee

Kompass: https://www.coe.int/et/web/compass/what-are-human-rights-

Inimese õigus: https://www.humanrightsestonia.ee/inimoigusharidus/inimese-oigus/

Inimõigustest Nõukogude okupatsiooni ajal: http://naitused.humanrightsestonia.ee

Inimõiguste Instituut
E-kiri: press@eihr.ee
Tel: (+372) 642 1000
www.inimoigusedeestis.ee
uro70.humanrightsestonia.ee
aastakonverents.humanrightsestonia.ee

• Uudis
• Vabaühenduste Liidu liige