Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Sel sügisel täitus Kodanikuühiskonna Sihtkapitalil kümme tegutsemisaastat. KÜSKi juhataja AGU LAIUS vaatab sel puhul tagasi ja edasi, kuidas vabaühenduste suhe riigiga on muutunud ning mis ees ootab.
Eelmise sajandi üheksakümnendatel osalesime oma riigi, ühiskonna ja kogukonna kujundamises. Oli palju entusiasmi ja tahtmist midagi ära teha. Sündisid inimeste omaalgatuslikud ühingud, räägiti kaasa omavalitsuse ja riigi asjades. Demokraatlik maailm nägi Eesti demokraatliku elukorralduse püüdlusi ning paljud rahvusvahelised ja välisriikide organisatsioonid ning fondid toetasid tärganud demokraatiavõrseid.
Areng oli märkimisväärne. 1990ndate lõpus tundus, et muutused on pöördumatud ning Eestis on tugev kodanikuühiskond. Välisrahastajad siirdusid mujale. Tulemuseks oli mitme ühingu hääbumine, paljud jäid kiratsema. Appi tuli Balti-Ameerika Partnerlusfond (Baltic-American Partnership Fund), kes käivitas Eestis vabaühenduste toetusprogrammi.
Ärkasid ka vabaühendused ise, asudes dialoogi Eesti valitsuse ja parlamendiga vabaühenduste riiklike rahastusprogrammide loomiseks ja Euroopa Liidu toetusmeetmetele ligipääsemiseks. Pisitasa saavutati edu: asutati kohaliku omaalgatuse programm, samm-sammult kohendati hasartmängumaksust ühingute toetamise tingimusi, kättesaadavaks said ELi toetusmeetmed.
Vabaühingute maine kasvas. Neilt oodati sisulisi tulemusi paljudes ühiskonnaelu valdkondades. Eraldati ka raha, kuid ühingud jäid nõrgaks, kuna toetused ei sisaldanud vahendeid organisatsiooni ülesehitamiseks ja arendamiseks, enamasti isegi mitte ühingu ülalpidamiseks. Projektitoetuse abil suudeti toimetada, kuid kui projekt lõppes, tuli tegevus koomale tõmmata ja loota järgmisele toetusele. Töö käigus loodud toimimisvõime ja oskusteadmised hajusid ning hiljem oli vaja need jälle nullist rajada. See polnud just kõige mõistlikum ega kulutõhusam organisatsiooni arendamise strateegia ega ka avalike vahendite kasutamine.
Oli ilmne, et vabaühendused vajavad lisatuge, et saada ühiskonna jätkusuutlikeks osalisteks ja partneriteks. Selleks oli ühingutel vaja teha koostööd, analüüsida probleeme ja leida lahendused. Nii loodigi Eesti Mittetulundusühenduste Ümarlaud, mis koostas Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni (EKAK) ja esitas selle Riigikogule. Käivitus dialoog poliitikutega. Arutelud olid põhimõttelised, milline peaks olema kodanikuühiskond Eestis: kas hierarhiliselt üles ehitatud ja riigi poolt kontrollitav või vabakonna vaba tahte alusel tegutsev. Jõudsime vabakonna isetoimimise tunnustamiseni ning see sõnastati Riigikogus 2002. aasta detsembris vastu võetud EKAKis, mis on koostöö aluseks tänini.
Avaliku võimu rahastamine on üks kolmest ühenduste sissetulekuallikast omateenitud tulu (sh liikmemaksude) ja erasektori toetuste kõrval. Johns Hopkinsi ülikooli 34 riiki võrdleva uuringu kohaselt moodustas avaliku võimu rahastus 34% ühenduste sissetulekust, nende seas arenenud riikides 48% ning arengu- ja siirderiikides 22%, Saksamaal 64%, Prantsusmaal 58%, Ühendkuningriigis 47%.
Kümne aasta jooksul on EKAKil põhinev Kodanikuühiskonna Sihtkapital toetanud riigieelarve vahenditest vabaühendusi, et need muutuksid võimekamaks ja mõjusamaks. Vabaühendused on selle ajaga jõudsalt arenenud. Sündinud on kestlikud “Teeme ära” talgupäevad, hulk sotsiaalseid ettevõtteid ja nende koostöövõrgustik, toimekad huvikaitse- ja kogukonnaühendused ja palju teisi. Kogemustest teame, kuidas paremate avalike hüvede heaks jätkata ning mida peaks tegema riik, omavalitsused ja vabaühendused koostöös.
Arenguvõimalusi on piisavalt. Vabaühenduste tegutsemiskeskkond ei ole valmis. Esile on kerkinud kestlikku arengut puudutavaid ja teisi uusi väljakutseid. Demokraatia ja inimõigused ei toimi iseenesest, vaid vajavad vabaühenduste aktiivset tegevust nende kaitsel. Reformitud omavalitsused on vabaühenduste kaasamises palju suutlikumad, ent kuidas seda tehakse, sõltub ka kohalikest vabaühendustest.
Riigi programmid ja sihtasutused vajavad analüüsimist ja vajadustele vastavaks kohendamist. Silmas on vaja pidada vabaühenduste arenguvajadusi ja neid selles toetada. See vajab ühist eesmärgistatud tegutsemist.
KÜSK on selleks valmis, ta peab muutuma veelgi otsivamaks ja uuenduslikumaks katserahastajaks, leidma lahendusi, mis muudaksid ühingute tegevuse mõjusamaks, nad ise nähtavamaks ja poliitikate väljatöötamisse rohkem panustavaks. Ühiselt on vaja sõnastada, mida me KÜSKilt ootame ja kuidas seda saavutada.
Vabakonnal on viimasel paarikümnel aastal olnud palju kordaminekuid, selle liikmed on aktiivsed ja organisatsiooniliselt kestlikud. Oma asja ajades on aga kaduma läinud seniste saavutuste alus – omavaheline koostöö. Me ei ole juba aastaid arutanud ei EKAKi, ühiste väärtuste ega teiste põhimõtete üle. Maailm on aga tohutult muutunud, mitmekesisem. Kas sellest tulenevalt peaksime ka meie muutuma? Kuidas? Uue perioodi sihte seades soovitan vabakonna liidritel algatada ettevõtmisi, mis meid üldise sihi heaks tugevamalt liidaks, õlg õla kõrval sammumise tunnet looks ning veelgi paremini ühiskonnas osalema võimestaks.
Hea võimaluse annab selleks käimasolev kodanikuühiskonna arengukava koostamine. Selle käigus on vaja jõuda selgusele, mida vabaühendused ootavad riigilt ja kuidas need eesmärgid saavutada. See protsess võiks uuesti käivitada vabaühenduste koostöö ühiste põhimõtteliste kokkulepete saavutamiseks ja riigiga kokkuleppimiseks.
