Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Eesti on jagunenud kahte lehte. Ühes registris ollakse 20 ja enam aastat avanetud, teises sulgutud. Ühes on pöördutud väljapoole, teises sissepoole. Üht iseloomustab aktsioon, teist reaktsioon.
Kui mitte juba praegu, siis õige varsti matab teine impulss esimese. Eesti on keskeastumas hirmuäratava kiirusega. Praegu määravatel positsioonidel inimesed kipuvad olema 40 ringis. Nende prioriteet pole aga taganttulijatele ruumi teha, vaid lepitada tõrgest vanemat põlvkonda.
Vanemate valitsemisel nooremate üle on mitu põhjust. Üks on valijaskonna vananemine. Vanema, tõrksa ja (pseudo)konservatiivse põlvkonna poliitiline kaal üha tõuseb. Vältimatult surub see noori ja ärksamaid ühiskonnast välja. Kogu iibejutt pole selles mõttes mitte üksnes vanema põlvkonna viimane märg unenägu, vaid ka absurd — mida vanemaks Eesti jääb, seda rohkem tahavad ärksamad noored siit ära, ükskõik kui palju neid sünniks.
Probleemi juur pole otseselt vanemas põlvkonnas, vaid keskealiste – 1990. aastate “noorte” – kapitulatsioonis. See kapitulatsioon on poliitiline ja moraalne valik. Tänane 40-aastane jagab instinktiivselt palju rohkemat 60- kui 20-aastasega. Võim on tema käes, aga kummardusega vanema võimu poole.
Kes tahab näiteid elust, vaadaku ETV ühiskondlikke arutelusaateid. Saateid juhatavad vananevad mehed, saatekülalisteks on lõviosas veel vanemad mehed, naisi näpuotsaga. Alla 24-aastastest pole mõtet rääkida, nad on tühi koht. Aga mõtet pole rääkida alla 35-aastastestki – nendegi kohaolust “arvamusliidrite” üritustel on ammu saanud anomaalia.
Ühiskonna läbilõike esitamine hallineva hiliskeskealise mehisusena avalik-õiguslikus TV-s jm ei ole üksnes poliitiline valik. See on faktiloome. Kui näiteks Pätsist – meie ühiskonna eksistentsiaal-moraalsest minevikuhinnangust ja tulevikuvektori valikust – noored ei räägi, siis kehtestabki end normina kodukootud reaktsioon.
Eestis on olnud kaks põlvkonnavahetust: esimene 1990. aastate alguses ja teine kord 2000. aastatel. Esimene oli väljahüpe minevikust: Eestil oli korraga 26-aastane välisminister ja 32-aastane peaminister. 2000. aastatel kehtestas end veidi hilisem põlvkond, kes ei kavatse juhtohje loovutada enne vanadusnõtrust. See fikseerib seisaku aastakümneteks. Meie tänased nooremas keskeas juhid on kaotanud julguse võimust loobuda – mugavuspragmatism vanusest ei küsi. Valdav osa neist pole kunagi noored olnudki, ülikoolist mindi otse parteisse ja see pole kaugelt sama asi kui minna poliitikasse. Parteilised ringkäendusmehhanismid, mis muserdavad hinge ja moraali, on dedovštšina rafineeritud vorm.
Eesti riik toimib, aga on eetilis-moraalselt tühi ja tulevikule mõeldes nüri. Üks paljuütlev näitaja on kodanikuaktiivsus. Väljendub see kõige ehedamalt tänaval. Eestis on pärast 1991. aastat sellist asja märkimisväärselt olnud ühel korral: aastal 2012.
Päris noortel on kaks realistlikku valikut: minna välismaale või kapselduda. Neil, kes jäävad, pole muud kui oodata keskiga. Aeg on suur tuimestaja, lõpuks mugandutakse. Mis on muidugi katastrofaalne, kuna 21. sajandi muutuste virvarris toimetuleku native knowhow’d pole ei keskealistel ega vanematel.
Artikkel ilmus Hea Kodaniku noorteteemalises numbris.
