Alari Rammo: nad söövad meie tikrid ära

Värskeim tramburai käib nii Eesti Keele Instituudi kui ka laiemalt ülikoolide näitel. Omavalitsuste arvu saagal ilmub nagunii tea mitmekümnes osa.

Ei, ma ei poolda karmi käega või läbinisti tehnokraatlikku juhtimist, aga raske on tõsiselt võtta stampargumente oma näo säilitamisest või abstraktsest iga inimese väärtustamisest. Õigupoolest on argumente kire tagant raske üleski leida, või hajub siis lihtsalt minu tähelepanu, kui kohtan arutelus ähvardust kellegi või millegi väljasuremisest. Elu ja surma peale käib vabas riigis mäng ju harva, pigem on jutt ikka eesmärkidest, organisatsioonidest ja ressursside kasutamisest.

Muidugi on konkurents arengu üks aluseid, aga naiivselt tundub mulle koostöö ikkagi edukam. Või siis näen ma lihtsalt igapäevatöös jube palju, kuidas kogu kandi või valdkonna kadu kraaksuja kardab üksnes iseenda heaolu pärast. Teisisõnu – inimese isiklikud ambitsioonid jätavad üldise hüve tagaplaanile. Ja ühe inimese toetusest või vastuseisust sõltub Eestis pagana palju, sest meid on pagana vähe.

Eriti värvikalt näeme seda iga päev poliitikas – muudkui vihutakse algatusi ja pressiteateid, et teistest enam silma paista. Ja kui tekib hirm, et äkki teine paistab rohkem, tapetakse kogu algatus. Olgugi, et idee võis Eestile tervikuna olla parem. Just nagu lööb laps nupud mängulaualt, kui kaotus lähenema hakkab. Ah, oligi nõme mäng.

Oma hirmud või ambitsioonid looritataksegi aga muljega teiste huvides tegutsemisest. Kodanik ei saa sealjuures üldse aru, mille nimel mäng käib, sest tal pole piisavalt objektiivset teavet. Nagu ei mõista keegi, miks Paides muudkui kuningad langevad või kelle huvides juba pool aastat uut valitsust tehakse. Keegi vist üritab ikka seda va oma nägu säilitada, ise tsirkuse kõverpeegli ees seistes. Oma äri ajavast ajakirjandusest pole teadmiste saamisel samuti suurt tolku.

Eks ta üldisemalt ole paljude asjadega nii, et tahaks korraga muutusi ja stabiilsust, reforme ja rahu. Igal juhul tahaks, et kõik oleks paremini, aga kuna halba on nii palju olnud, ei söanda enam midagi proovidagi. Äkki läheb veel hullemaks.

Usaldades lõpuks vaid kehtivat, iseend ja tuttavaid, on paljudel muidugi lihtsam elada ja juhtida. Või siis teises äärmuses jõuga otsuseid tehes, millega teised ehk kunagi tagantjärele nõustuvad, kui tõesti halvemaks ei läinud.

Nädalavahetusel Türil vanematel külas käies imestasin ja rõõmustasin taas, et kahe naabriga on majade vahelt aiad maha võetud. Kunagi tihedalt viljapuid ja sõstrapõõsaid täis õuel laiub muru, avarus ja avatus. Ei kardeta, et naabrilapsed söövad meie tikrid ära. Tahtsin ise taas seal laps olla, sest keelde tundub vähem, mänguväljak suurem, valikuid on rohkem, teised inimesed lähemal.

Eks me sarnastel põhjustel tahtsime ka demokraatiat, ühineda rahvusvaheliste organisatsioonide ja Euroopa Liiduga. Et oleks vähem tarasid ning rohkem valikuid ja koostööd, naabriteks jõukad ja õnnelikud, mitte vaesed ja tigedad. Sisimas oleme siiani veel need viimased, kartes muudkui oma tikrite pärast.

Midagi koos tehes peab aga igaüks millestki loobuma. Seda võib võtta traagika või hoopis võimalusena, mida julgelt ja enesekindlalt üheskoos ära kasutada. Aedu ja avatust igatahes korraga ei saa – kui ühed ei pääse sisse, ei pääse ka teised välja.

Vähemasti teeks kogu Euroopas leviv suletussoov siis meilegi ametlikuks, et Eesti konkurentideks pole enam teised riigid, vaid taas väike armas naabervald. Istume siis selles suures sõltumatuses igaüks oma mättal wifis, kuigi ma kardan, et üksi ja keskpärasena, kaaslaseks pudel ja peegel.

On korraga huvitav ja hirmutav, et üks avatuse ja koostöö debatte käib meil praegu just hariduses ja teaduses. Sest kui me ei suuda seda seal, pole kusagil mujal väga vahetki. Kui meil pole tarku, loova ja ettevõtliku meelega vabu inimesi, pole kuigi oluline, mitu valda või ministeeriumi Eestis on.

Arvamus ilmus Vikerraadio päevakommentaarina ja ERR arvamusportaalis. Poliitikateemadel arvatakse Vikris igal reedel, Alari räägib korra kuus.

• Artikkel
• Arvamus
• EMSL