Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Novembris alanud pooleaastane alustavate juhtide kiirendi pakub kuni kaks aastat tegutsenud juhtidele võimalust õppida oma ala tegijatelt ja koos grupikaaslastega väljakutsete üle arutleda. Vestlesime kahe kiirendis osaleja, Miriam Tõnismägi ja Kaarel Taimlaga juhtimisest ja kiirendi muljetest.
Kui kaua te vabaühenduse juhina olete töötanud ja kuidas selleni jõudsite?
Miriam: Mina töötasin aastaid erasektoris, seepärast oli minu üks ajend paremini näha ja tunnetada, kuidas just kodanikuühiskond toimetab. Korruptsioonivaba Eesti tegevjuhina alustasin 2023. aasta augustis. Tiimi juhtimise kogemust on mul erasektorist palju, ka kommunikatsiooni ja turunduse poole pealt, aga kuidas juhtida organisatsiooni olukorras, kus ma ise olengi sisuliselt organisatsioon, ei ole tiimi ja liikmeskond on, aga nad ei ole väga aktiivsed? Seda väljakutset oleme kiirendis ka arutanud, see ei ole õnneks või kahjuks ainult KVE mure.
Kaarel: Mina olen olnud Eesti Noorteühenduste Liidus kokku peaaegu kaks aastat, millest neli kuud selle juht ja varasemalt aseesimees. Ülikooli ajal käisin paljud üliõpilasorganisatsioonid läbi, juhtisin nii mõndagi neist. Õppisin bakalaureuses riigiteaduseid ja magistris politoloogiat, politoloogia kursusel oli ka kunagine sõber Üliõpilaskonnast, Triin Roos. Tema kutsus mind kandideerima just ENL-i juhatusse. Pakkumine tundus ahvatlev ja nii ma Soomest tagasi tulin.
Miks te otsustasite kiirendis osaleda?
Miriam: Ma üritan alati kaasa lüüa, kui kodanikuühiskonnas midagi põnevat toimub. Mulle meeldis kiirendi puhul, et koosloome mudel oli sinna sisse kirjutatud, et saab sarnasel positsioonil või olukorras olevate inimestega koos erinevate teemade üle mõelda. Ja graafik ei ole liiga intensiivne, samas on piisavalt regulaarne ja loodetavasti piisavalt põhjalik. Mulle meeldib kuulata oma alal häid inimesi rääkimas oma kogemustest.
Kaarel: Soovisin kompetentse juurde saada. Noorte valdkonnas on väga tavapärane see, et inimesed tegutsevad algselt õhinapõhiselt ja võivad saada näiteks vabatahtlikust hoopiski juhiks. Ka mina olen aastatega kõik need vahepealsed astmed läbi käinud, aga see ei tähenda, et ma oleks vahepeal näiteks kõrgkoolis juhtimist õppinud. Praktika käigus tuleb ka väga palju teadmisi, absoluutselt. Minu lootus aga oli, et kui ma sellesse programmi tulen, siis ma minimaalselt saan aru, et mis teooriate põhjal keegi asju ajab. Et kas ikkagi saadud praktika ja teooria käivad kokku.
Teine asi on see, mida Miriam ütles, et sinna tulevad kokku üsnagi sarnase valdkonna inimesed, keda mul on kasulik teada ehk võrgustumise aspekt on tähtis. Kui ma inimesi tunnen, siis saan tõenäoliselt oma tööd paremini teha.
Mis muljed kiirendi teemadest ja kohtumistest jäänud on?
Kaarel: Kui ma mõtlen kiirendi peale, siis ma ei mõtesta sealt saadud väärtust niivõrd läbi konkreetse teema, vaid rohkem üleüldiselt teadmisi ja praktilisi kogemusi, mis ma olen saanud.
Näiteks see, et ära tegele hetkeolukorra teenindamisega, kogu aeg tuleb küll midagi uut sisse, aga minu arusaam on, et kui sa teed kõike, siis sa ei tee mitte midagi. Ma ei ole selles veel nii heaks muutunud, kui tahaksin. Mingisugused asjad on ikka vaja ära lahendada ja siis tegelen nendega ka jooksvalt, aga nüüd ma vähemalt saan sellest aru. Ja mitte ainult iseenda, vaid ka teiste pärast – pean oskama hoida nii enda kui tiimi fookust päriselt olulistel asjadel.
Veel see küsimus, et mis rolli juht organisatsioonis mängib. Me oleme ju üldjuhul üsna väikesed organisatsioonid siin kiirendis, nendes töötavatel inimestel on minu meelest suhted natukene teisel tasandil kui suures korporatsioonis, kus sa kõiki ei tunne. Meil sa tead, kellel on mis tõugu koer, mis ta nimi on ja kuidas kellegi õel läheb. Ja siis on see küsimus, et kuidas sa hoiad balanssi töö ja töövälise vahel. Milline roll sul esmajärjekorras on – “ülemus” või sõber? Nende piiride peale olen süvenenumalt mõelnud just kiirendis ja usun, et see tuleb töö mõttes kasuks.
Miriam: Enamasti on kiirendis toimuvad diskussioonid väga väärtuslikud. Inimesed on inimesed ja kui käid koolitustel, siis võib-olla otsid pigem kinnitust asjadele, mida sa niikuinii arvad või oled õppinud või juba teed. Tore on näha, et on äratundmise hetki ka. Nagu Kaarel ütles, kõike ei peagi tegema ja kui üritad kõike teha, siis lõpuks sa tõenäoliselt ei tee suurt midagi hästi või heal juhul teed kõike keskpäraselt ja halvemal juhul lased päriselt olulised asjad libisema. Kõnetavad mitte tingimata teemad, mis parajasti käsitlusel on, vaid üldised põhimõtted või soovitused, näiteks ära ürita kõiki maailma probleeme korraga ära lahendada, ja sa ei pea terve maailmaga hästi läbi saama, pigem peavad olema oma võtmeisikud tiimis ja võrgustikes.
Kohtumistel on olnud ka asju, mis mind otseselt ei kõneta ja siis on sellest alati avatult ka juttu olnud, see on positiivne, et midagi kellelegi peale ei suruta, pigem arutame, et mis tüüpi juhile näiteks selline lähenemine sobib ja mis kellegi kogemus on. Minu jaoks ongi kiirendi rohkem nagu tugigrupp, ei ole nii oluline, kes parajasti räägib või millest, tähtsam on jagamine ja tunnetus, et teistel on sarnased küsimused, probleemid, kitsaskohad ja võib-olla erinevad lahendused asjadele, see annab perspektiivi. Kui raskemad olukorrad on tulnud jutuks, on väga hea õppida vahelduseks teiste vigadest, vähemalt üritada.
Kovisiooni raames on väga huvitav näha, et tegelikult sarnase taustaga inimestelt võib tulla hoopis teistsuguseid lahendusi ja näed, et enda hinnang ei olegi alati kõige parem. Mul tekib sageli tunne, et ma pean üksi otsustama ja enamasti minu hinnang on tõenäoliselt päris hea. Aga sellises ringis saad aru, et ei tohi jääda oma mallidesse kinni, peab ikkagi iga kord uuesti laiemalt mõtlema, mis siin fookus on ja kuidas seda olukorda võiks lahendada. Kuidas keegi teine seda lahendaks? Enda teiste inimeste kingadesse asetamist annab kiirendis hästi harjutada.
Kuidas te kiirendi kohtumiste vahepeal oma juhtimisoskusi arendate?
Kaarel: Ütleks, et elu õpetab konstantselt ja uusi teadmisi tuleb kogu aeg peale. Olenemata sellest, kas ma tahan või ei taha, kas ma nüüd sihilikult õpin või ei. Ma ei tunne, et ma praegu veel midagi oluliselt erinevalt teen tänu kiirendile. Olenemata sellest, et teadmisi juurde on tulnud. Kõik asjad ei käi nipsust. Käin selle teekonna läbi ja siis sean lähtuvalt vajadustest ja prioriteetidest eesmärgid.
Aga et vastata midagi otsesemalt, siis ma arvan, et ma saan töötajatest ning nende perspektiivist paremini aru. Ma tahaksin arvata, et ma olen inimesepõhine läheneja kogu aeg olnud, ehk siis ma tahan luua keskkonna, kus ma tahaksin ise töötada. Aga tuleb silmas pidada, et see ei ole tingimata samasugune kellegi teise jaoks ja olen proovinud rohkem arvestada teiste soovidega. Mitte teha ainult nii, nagu mina õigeks pean.
Üks asi, mida ma teen kindlasti, on lead by example. Sa ei saa nõuda kelleltki midagi, mida sa ise ei tee või ei ole nõus tegema. Ma ei pommita kedagi laupäeval ega pühapäeval ja ei oota nendelt vastamist. Ma suunan inimesi aktiivselt, et nad võtaksid aja maha. Nad väga hoolivad ENL-ist, see ei ole lihtsalt töökoht – see on nende oma täpselt sama palju kui on minu oma. Aga kui miski saab sinu omaks, siis sa võid ennast teinekord unustada ja panustada isegi rohkem, kui on tervislik.
Miriam: Mul on sarnased mõtted ja tunded. Ma ei ole otseselt uusi harjumusi veel üle võtnud, pigem saanud tuumteadmisi, mis vaikselt taustal juurduvad. Igapäevast tööalast rabelemist on nii palju, et ei ole jõudnud raamatuid, podcaste ja muid soovitusi uurida.
Kiirendist on käinud läbi, et kellelegi pole kasu sellest, kui juht läbi põleb. Olen saanud seda tunnetust, et täiesti okei on öelda mingitele asjadele ei, sest see ei ole tol hetkel prioriteet. Ja võibolla vahel tõsta käsi püsti ja öelda, et ma ei jaksa enam või seda plaani ei saagi ellu viia. Selliseid põhimõttelisi asju on kõrva taha kogunenud üksjagu.
Mida soovitate teistele alustavatele vabaühenduste juhtidele?
Miriam: Soovitan igast võrgustumise võimalusest kinni haarata. Öeldakse, et eestlased on kinnised, aga vähemalt vabaühenduste ringis ei ole sellega tegelikult probleeme. Alati tasub küsida, ei maksa eeldada, et inimesed ei taha aidata või jagada, kui põhjendad oma vajadust või soovi. Ka inimesega, kes rabab mitmel rindel ja on tuntud selle poolest, et ta on väga hõivatud ja kättesaamatu, saab minu kogemuse põhjal ikkagi kontakti, kui väga tahta. Tuleb käia üritustel ja suhelda, suhelda, suhelda, isegi kui see loomupäraselt lihtsalt ei tule. Mina näiteks tunnen end juhina vahel päris üksikuna ja see on hindamatu, kui leiad üles inimesed, kellele toetuda või kellega vahel kas või lõunal käia ja lihtsalt rääkida.
Kaarel: Kui inimene läheb meeskonda juhtima, siis ta peaks suutma ise ka kohaneda ja mitte seda ainult teistelt ootama. Palju on näha neid, kes on harjunud asju ühtemoodi tegema ja uues tiimis tekib järsku suur rahulolematus ja inimesed hakkavad lahkuma. Võiks olla põhimõte mina maailmas, mitte mina ja maailm.
Minu jaoks hakkab kõik inimestest pihta. Kui inimene päriselt aru ei saa, kes tal organisatsioonis on, mida nad vajavad, mis on puudu, siis ma arvan, et üsna kiiresti lähevad asjad hapuks. On selleks siis selleks näiteks koolitusvajadused või normaalsed töökorraldusreeglid.
Üks viga on mikromanageerimine. Organisatsioonid on tihti juhipõhised ja teistele antakse töö täpselt ette. Mina ei taha niimoodi tööd teha kui keegi kogu aeg jälgib ja õpetab. Kui oled töötaja võtnud, siis lase tal tööd teha.
Ja laiemas mõttes, konkreetne plaan ja arusaamine peab olema, et millal ja kuhu sa tahad jõuda, kuidas sa seda saavutad ja millal sa saad aru, et asi on päriselt tehtud.
Kiirendi korraldamist rahastab EMP toetuste Aktiivsete Kodanike Fond, mida vahendab Avatud Eesti Fond koostöös Vabaühenduste Liiduga.
