Andrei Liimets: Kuidas leida sõpru ja parandada maailma
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Aasta vabaühenduseks tituleeritud MTÜ SPIN üks vedajatest Andrei Liimets kirjutas DD Akadeemia juhtimisportaalis SPIN-programmi näitel, kuidas ühele ühiskondlikule algatusele partnereid leida ning mida eesmärkide seadmisel silmas pidada.
Eestil on välismaal innovatsioonimeelse, ambitsioonika, tihedalt võrgustunud ja kaugele tulevikku vaatava paiga maine. Päevast päeva siin tööd tehes tundub seevastu sageli, et oleme kinni oma mugavustsoonis, või vastupidi, mugavuspuudustsoonis. Igal juhul raamidesse surutud, vähealtid neist välja kiikama, skeptilised teistsuguse suhtes. Koostööd teha me ka suurt ei mõista ning laia plaani ei näe. Suuri üldistusi pillame seevastu julgelt. Siin on veel üks: väikese riigi kohta napib meil karjuval kombel ühist mõistmist ja omavahelist koostööd erinevate valdkondade vahel.
Üheks näiteks sellest on kolme sektori – riigi, ettevõtjate ja kodanikuühiskonna – pidev jagelemine prioriteetide ja ressursside pärast. Mingi piirini on see pluralistlikus ja demokraatlikus riigis täiesti normaalne ja isegi vältimatu. Ühel hetkel hakkab seevastu ühiskonna arengut takistama. Riik saab pidevalt vastu kõrvu rumalate otsuste ja halva kaasamispoliitika eest, ettevõtjad töötajavaenuliku ahnuse või „OÜ-tamise” tõttu, vabakonda ei võeta aga püsivuse ja ekspertteadmiste nappuse tõttu piisavalt pädeva partnerina. Lõpuks on kõigil paha tuju, vähem süüvitakse aga põhjustesse, miks ühel või teisel hetkel nii on või näib olevat.
Seda ebatavalisem on olnud SPIN-programmi lugu. Läbi spordi ebaturvalisest keskkonnast pärit noortele arenguvõimalusi pakkuva algatuse tõi Eestisse avalik sektor läbi Siseministeeriumi. Seejärel anti igapäevase juhtimise ohjad vabaühenduse kätte. Programmi elluviimisel annavad hindamatu panuse mitmed ettevõtted. Partnerite hulka kuuluvad ka kohalikud omavalitsused, koolid, politsei ning eraisikud ja vabatahtlikud. See on pikk kett, mille igal osal on omad kogemused, soovid, nägemused ja harjumused. Sellised ketid ei teki ega püsi iseenesest. Tarvis on ühiseid eesmärke ja teotahet. Veelgi enam: tublit annust empaatiat teineteise huvide ning vajaduste mõistmiseks.
Õigete vastusteni õigete küsimustega
Laenates mõtet Khaled Hosseini raamatust “Lohelennutaja” on perspektiiv luksus. Suutlikkus mingit nähtust mitmest vaatepunktist aduda on sel juhul lausa aare. Minu perspektiiv on kolmanda sektori, kodanikuaktivisti oma. Kirjeldatud sektorivaheliste probleemide ületamiseks ei ole aga empaatia erinevate perspektiivide suhtes valikuvõimalus, vaid kohustus. Nimelt võiksin ma ilmselt päris pikalt rääkida, miks just kolmanda sektori organisatsioonis tundub ägedam töötada kui äriettevõttes või ministeeriumis. Ent olgem ausad, oma kontori piirides ühtki olulist probleemi peale kohvimasina veepaagi täitmise ära ei lahenda.
Seega on ühe toimiva algatuse, mis võtnud ette mõne suurema ühiskondliku mure leevendamise, aluseks oskus lõpetada üksinda pusimine ja leida tõhusama mõju huvides toetajaid ning sõpru. Otsustamaks, keda ja kuidas, tuleb aga õppida lisaks teistele hästi tundma just iseennast. See ei tähenda kohustust lõplikud vastused oma peas välja nuputada. Vastaval juhul ei olekski võib-olla mingeid partnereid vaja. Rääkimata sellest, et nende vastuste õigsus võib alati petlikuks osutuda. Olemas peaksid siiski olema selged küsimused. Hoolikalt tuleks läbi mõelda, mis seisus algatus omadega on, kas edasiminemiseks on abi vaja, millist abi ja kes on parim seda abi või nõu andma.
Seejärel tuleb lihtsalt julgus kokku võtta ja väljavalitute poole pöörduda. Igaühega head töösuhet ilmselgelt ei teki, kuid sagedamini kui arvata võiks, on samas valdkonnas tegutsevatel inimestel hoopis hea meel kaasa mõelda, kuidas ühiselt paremini hakkama saada ning probleemidele lahendusi leida.
Koostöö pole muidugi iseenesest mingi võluvits. Nagu paljude liitsõnadega, on huvitav vaadata nende eri pooli. Arvatavasti meeldib kõigile rohkem see “koos” pool, sest hästi vahva on siduda ennast ägedate organisatsioonide ja inimestega, olla niiöelda kaasas ja infovoos sees. Organisatsiooni tasandil on see umbes sama lõks, mis noorte aktiivsete inimeste puhul: ei suudeta öelda “ei” ja lõpuks joostakse ennast kümnete algatuste vahel lõhki, ilma ühtegi korralikult lõpetamata.
Seega olulisem on selle sõna juures teine pool: “töö”. Keegi peab koostöös enamasti ka tööd tegema ja siin asub võtmetähtsusega mõttekoht: kui minna mõne potentsiaalse koostööpartneri jutule (või teisipidi: võtta vastu kellegi teise pakkumine), siis kes lõpuks selle töö ära teeb? Kes kui palju panustab, kellel on kogemused-kompetentsid, kellel ressursid? Ehk siis kellega koos annab tegelikult jõuda juurprobleemini, selmet tegeleda lihtsalt mõne üksiku tagajärjega. Igast koostööideest ei saa seega asja ja ilmselt hea ongi: mõlema poole aeg saab kokku hoitud.
Appi, ma olen nii hõivatud!
Küsimusele „Kuidas läheb?”, on epideemiliseks vastuseks “kiirelt”. Ka potentsiaalse koostööpartneri uksest uue algatusega sisse marssides on esimene reaktsioon sageli: aga see tähendab mulle lisatööd ja mul ei ole praegugi aega. Näiteks noorsootöös ja riskiennetuses on kõik osapooled oma tegemistega ammu üle koormatud ja sageli pingetaluvuse äärele aetud. SPIN-i vastuargument on siin enamasti selge: programmi tehtud panus vähendab pikemas perspektiivis just sedasama töökoormat.
Et see väide veenaks ning tõele vastaks, peavad eesmärgid, vajalikud tegevused ning olulised vahesammud olema hästi läbi mõeldud. Ennetustöö väärtus pole täna kahjuks kaugeltki ühiskondlikku mõtlemismustrisse juurdunud ning jätkuvalt tegeletakse pigem tagantjärele tulekahjude kustutamisega. Sel puhul kuluvad abstraktsioonide asemel olukorra illustratsiooniks ära selged numbrid. Näiteks üks rööv läheb ühiskonnale Siseministeeriumi hinnangul eri kulude koondtulemusena maksma üle 60 000 euro, üks mõrv aga üle miljoni. Lisaks inimlikule traagikale tähendab see hiidkoormat nii riigile kui ka maksukohustuste all virelevatele ettevõtjatele. Võimalus nimetatud tegudeni viivaid käitumismustreid eos mõjutada peaks seega olema kõigi sektorite ühine huvi.
Võtmesõnaks probleemi lahendamisel on siin mõju. Miski, millele vähemalt vabaühenduste seas aasta-aastalt üha rohkem mõeldakse. Siiski aetakse sageli endiselt mõju sassi tegevusega. Mingi koolituse või ürituse korraldamine ei ole mõju. Mõju on siiski tegevuse reaalne tulem probleemi leevendamisel ja ükskõik millise algatuse puhul peaksid olema paigas indikaatorid ja kriteeriumid, mille alusel seda hinnata. Just mõju olemasolu ja võimekus seda tõestada on tugevamaid võimalikke argumente partnerite leidmisel. Partnerite leidmine on omakorda sageli võtmetähtsusega mõju suurendamisel. Näiteks SPIN kogub oma tegevuse kohta põhjalikku statistikat ja hinnangulist informatsiooni kõigilt osalistelt treeneritest koolide ja politseini, kelle panuseta ja teadmisteta ei pruugiks osalevate noorte elus midagi muutuda, selle info põhjal langetatakse otsused ning kohandatakse järgmised sammud, ikka suurema mõju huvides.
Lõpetuseks: see kõik on siiski tühi teooria, kui oma asja ei tehta entusiasmiga. Tulevastele partneritele annab kõige lihtsamini müüa ikkagi algatust, mida teed ise kirega, mille puhul ei pea minema endaga kompromissile väites, et jah, see ongi oluline, see ongi parim viis antud hetkel probleemiga tegeleda, vaid saab seda öelda päris siiralt. Valjult entusiastlik hurraa ei tohiks omakorda muuta kurdiks saadud tagasiside ja kriitika suhtes. Hetkedel on komme mööduda, efektiivseimad lahendusviisid võivad muutuda. Jõuame tagasi mugavustsoonini – oma sooja koha pärast ei tasu karta ja alati tuleb kasuks mitu sammu ette mõelda: kuidas veel paremini teha. Et nii oskaks ja saaks, lähebki vaja teisi perspektiive, kaastöölisi ja sõpru – neid, kellelt küsida, mida ja kuidas veel teha tuleks.
Ahjaa, SPIN pälvis senitehtud töö eest värskelt vabaühenduste liidu EMSL poolse aasta vabaühenduse tiitli. See tunnustus on jagatud kõigi nende kümnete organisatsioonide ja tänaseks vaat et sadade inimestega, kes on püüdnud oma senisest silmapiirist pisut kaugemale vaadata.
