Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Uurisime Hea Kodaniku suvenumbris kolmelt varem vabakonnas toimetanud riigiteenistujalt, kuidas kaks maailma erinevad või sarnanevad. Soovitusi jagab Anna Karolin sotsiaalministeeriumist.
Kuidas erineb töö vabakonnas ja avalikus sektoris?
Tore ja mõnikord ka raske on töötada avaliku huvi nimel, mida mõlemad sektorid ju kaitsevad. Kui kodanikuühiskonnas võetakse sageli mingi kindel roll ja kild suurest tervikust, siis avalikus sektoris vastutad sa terve süsteemi toimimise eest. Seetõttu keskendutakse rohkem sellele, mida saab poliitikana laiemalt rakendada või millel on potentsiaali aidata suurt hulka inimesi.
Piiratud ressursside tingimustes võib aga vähem tähelepanu jääda väikestele kildudele või uuenduslikele, aga riskantsetele algatustele. Viimase ettevõtmisele ei aita kaasa ka avalikkuse kullipilk. Kindlasti ei tohiks suurte poliitikatega riskida, ent hea avalik poliitika nõuab katsetamist ja võimalust mõistlikult riskida.
Üks kodanikuühiskonna suur ja oluline roll on olla algataja ja ärategija. Nooremana vabaühenduste ühiskontoris töötades õppisin kogenumatelt kolleegidelt konstruktiivsust. Õigust või õiglust on lihtne nõuda, aga ise midagi algatada ja teha, kasvõi väiksemas mahus, on raske. Nii nagu avalikus diskussioonis on lihtne lõhkuda, määrida, on ka poliitika kujundamisel või ühiskondlike muutuste juhtimisel keeruline ehitada. Üritan seda ka nüüd meeles hoida.
Riigis poliitika kujundamise vastutust on keerukas kanda, aga samas võib sellel olla suur jõud. Ka väiksel poliitikamuudatusel võib olla tervele ühiskonnale või sihtrühma elule oluline mõju.
Samuti erinevad sektorid oma suuruse ja seetõttu tööjaotuse poolest. Vabaühendused töötades õpid olema kommunikatsioonijuht, sekkumise ekspert ja vahepeal ka toitlustaja, teed õhust vääriskive. Leidlikkus tuleb kasuks ka avalikus sektoris, ent suurtes organisatsioonides on tööd rohkem jaotatud ning otsuseid tehakse rohkematel tasanditel.
Millised on levinumad valearusaamad kodanikuühiskonna ja teistpidi avaliku sektori kohta?
Ministeeriumis tööle asudes märkasin, et Eesti riik on erakordselt õhuke ning kui teistes riikides vastutab mingi keerulise teema eest terve osakond või allamet, siis siin üks inimene. Et õigusloome ja teenused toimiksid, on vaja lahendada süsteemi tasandi küsimused, mis harva avalikkuseni jõuavad. Samal ajal on ootused riigile kõrged nii poliitikakujundamises, rahastamises kui ka innovatsioonis ning seetõttu oletatakse mõnikord, et avalik sektor ei tee piisavalt. Olen kohanud väga kriitilise suhtumisega koostööpartnereid ja sellises õhkkonnas muutuvad mõlemad pooled kaitsvaks.
Kodanikuühiskonna osas ei ole minu arvates probleem tingimata stereotüüpides, vaid väheses teadlikkuses. Sageli näen, et ei teadvustata vabaühenduste erinevaid rolle – huvikaitse, teenuste pakkumine, koostöö ühise eesmärgi nimel ja nii edasi – ning neist tulenevaid eeldusi ja vajadusi.
Heateo Sihtasutuses õppisin palju vabaühenduste sekkumiste ja võimekuse kohta ning märkan, et arusaam võimekuseks vajalikest elementidest ei ole sageli vabaühendusi rahastavale riigile või kohalikule omavalitsusele teada. Kui sa teed lühiajalisi või alarahastatud lepinguid, koormad ühendusi bürokraatiaga, on vähetõenäoline, et need ühendused suudavad hoida häid eksperte või juhte. Sealt edasi ei saa ka tehtav töö olla pikalt stabiilne ja kvaliteetne, sest head inimesed liiguvad mujale. Ärisektori puhul ei oota keegi, et teenust pakutaks alla omahinna, aga vabakonna puhul justkui küll. Tundub, nagu keegi neid ikkagi kuskil rahastaks, kuigi tegelikult ostab teenust vaid riik või omavalitsus.
On hunnik läbivaid teemasid, nagu rahastamistavad, sotsiaalne ettevõtlus ja mõju, mille ühine arendamine võiks riigi jaoks olla suurem prioriteet. Samuti on oluline oma koostööpartnereid pikaajalistesse plaanidesse kaasata ja hoida neid muutustega kursis. Soovitan igal vabaühendustega koostööd tegeval ametnikul tutvuda ühenduste rahastamise juhendi, McKinsey võimekuse mudeli ning hea kaasamise alaste juhenditega.
Mida soovitad kodanikuaktivistidele riigiga suheldes?
Vabakonnale soovitan riigiga suheldes lähtuda mõningatest väärtustest, mis on universaalsed: argumenteeritus, konstruktiivsus, põhjendatus. Räägi läbi, põhjenda, aga ära tee asja isiklikuks või emotsionaalseks. Olgugi et keerulisi suhtlusolukordi tuleb ette mõlemalt poolelt, on väga kriitiliste vestluspartneritega raske ühist keelt leida. See ei tähenda, et avalikke poliitikaid ei tohi kritiseerida, lihtsalt sageli ei ole ametnikud isiklikult kärbete või muu taolise taga ega vääri isiklikku ründamist.
Teiseks soovitan tulla ettepanekutega, mida on kasvõi natuke kusagil katsetatud. Sageli tullakse ministeeriumisse ideedega, millel pole rahastamiseks piisavalt tõestust. Kui tahad uut ideed maha müüa, siis katseta, mängi sellega ja tee juba enne midagi. Teine pool kohtab pidevalt uusi ideid ning nagu ettevõtluseski lisavad tõendid toimimisest veenvust ja usaldusväärsust.
Palju abi on ka sellest, kui paned oma sisendi või muudatusettepaneku vormi, mida on kergem töösse panna. Kindlasti ei pea kodanikud ametnike eest tööd ära tegema, aga mõnikord on tagasiside ja rakendatava ettepaneku vahel suur ja ületamatu kõrb. Näiteks etteheidet diskrimineerimise vähendamise teemal on keerulisem töösse panna kui konkreetset poliitikasoovitust sama eesmärgi saavutamiseks. Vabaühendused, kes pakuvad terviklahendust, on sageli läbirääkimistes edukamad.
Mõnikord võib jääda mulje, et ametnikud ise on need, kes vabaühenduste ettepanekuid ei edasta või tagasi hoiavad. See mulje ei ole sageli õige, sest asi võib olla ressursside piiratuses, juba paika pandud muudatustes, teiste poolte vastupidises tagasisides. Seetõttu maksab teemasid tõstatades keskenduda põhjendamisele, tõestusele, selgitamisele ning pikale perspektiivile. Võibolla ei ole välja pakutud lahendus praegu rakendatav, aga jõuab kuskile paari aasta jooksul. Võibolla tuleb seadusemuudatus kõne alla mõnes teises kontekstis. Selleks puhuks on hea olla inimestel meeles ning argumenteeritud ja veenvad ettepanekud, mudelid ja nii edasi on selleks head tööriistad.
Paljud muudatused on pikemaajalised ega juhtu täna või homme. Soovitan ühendustel sellisel juhul ametnikega regulaarset sidet hoida. Võibolla ei saa pakutavaid ideid kohe ellu viia, aga kui neid regulaarselt arutame, üksteise vajadusi ning huvisid tundma õpime, jõuame loodetavasti peagi lahenduseni.
Ja mida soovitad ametnikele paremate suhete loomiseks vabakonnaga?
Ametnikele kuluks omakorda ära rohkem eelteadmisi kodanikuühiskonnast – ühenduste võimekusest, rahastamisest ja teistest võtmeteemadest. Sellesse pisut sukeldumine pakub hea viisi oma valdkonnas teenuste ja koostöö kvaliteeti parandada.
Üheks olulisemaks tööriistaks on ka vabaühenduste töö rahastamine. Kui sinu valdkonna ühenduste töö võiks sinu arvates olla parem, võib probleem peituda just rahastamises ja selle korras.
Samuti on hea mõte oma koostööpartneritega rääkida ning saada aru, mis on nende tegelikud probleemid. Helista, räägi, õpi tundma, mine kohale, küsi otse. Kui see, mis saad, on ka esialgu ebatäiuslik, siis võib-olla õnnestub järgmisel korral saada juba rohkem paremaid ettepanekuid ning rohkem ühisloomet. Kodanikuühiskond suudab sageli kiirelt panna kokku midagi, mille katsetamine võtab riigil aastaid. Aga selle leidmiseks, ülevõtmiseks või laiendamiseks on meil tarvis üksteisega rohkem ja konstruktiivsemalt suhelda.
Ilmus Hea Kodaniku suvenumbris.
Hea Kodaniku artiklid valmivad vabatahtlikkuse alusel, kuid tellimise, toimetamise ja ajakirjakaante vahele seadmisega kaasnevad paratamatud kulud. Kui sulle meeldivad Hea Kodaniku artiklid ning tahad toetada nende ilmumist ka edaspidi, toeta meid siin: https://heakodanik.ee/toeta/.
