Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Mida üks väike annetus üldse muudab, kirjutab annetamistalgute korraldaja ANDREI LIIMETS.
Kel olnud rõõmu kohtuda mõne Pärsia safranikaupmehega, teab ilmselt, millise imepulbriga on maailma kalleima vürtsi näol tegemist. Kui neid uskuma jääda, on safran hea mälule, luudele, lihastele, annab energiat, tagab rahuliku une, lisab potentsi, toob õnne, ravib vähki, käis esimesena Kuul, tegeleb Lähis-Ida rahukõnelustega ja teab, kuhu maeti Jimmy Hoffa. Üllatavalt suur osa sellest vastab muide terviseekspertide sõnul tõelegi.
Umbes sama ülevate nootidega võiks rääkida heategevusest. Annetamine toetab abivajajaid, aitab muuta kogukondi sidusamaks ja ühiskonda tervikuna tugevamaks, aitab erinevate uuringute kohaselt tekitada annetajas endas heaolutunnet, vähendada stressi, isegi vererõhku. Kerkib vaid küsimus, miks siis ometi kõik meist ei anneta.
Kui mullu esimest korda annetamistalguid korraldama asusime, tuli kõige hea kõrval vastu võtta ka näpuotsaga kergelt haavunud maiguga tagasisidet. Mis mõttes veel üks annetamisalgatus, ma ju annetan niigi, ja kõik, keda ma tean, annetavad!
Tõepoolest, kui vaadata üldarve, on pilt päris kena. Alates 2015. aastast on igal aastal seatud uus annetamisrekord – viimaseil aastal kasvutempoga ligi 20% aastas. 2018. aastal deklareerisid Eesti vabaühendused annetusi 41 miljoni ulatuses, 2019. aastal lausa 47 miljonit. Näis, millised tulevad tänavuse pandeemia-aasta tulemused, aga tosinate ühendustega läbi viidud intervjuude põhjal on keerulistes tingimustes abivajajatele isegi agaramalt appi tõtatud.
Kui jagada 47 miljonit kõigi eestimaalaste vahel, kahaneb number paraku umbes 36 euroni inimese kohta. See teeb napid kolm eurot kuus – vähem kui kohvitassi hinna enamikes pealinna lokaalides, kui kasutada heategevusekspert Urmo Kübara võrdlust. Kui võtta statistikast välja vähesed suurannetused, kahaneb mediaanannetus veelgi.
Maailma suurim annetamisuuring World Giving Index toetub üldarvude asemel küsitluste tulemustele – 2018. aasta raporti kohaselt annetab 27% Eesti elanikest. Ehk siis iga annetaja kohta on kolm inimest, kes veel ei anneta. Sellega oleme maailma riikide võrdluses 66. kohal, kaugel maas oma paiknevusest kusagil kolmekümne piiril eri jõukusetabelites.
Representatiivset valikut põhjustest, mis kolme neljandikku seni siiski annetamast hoiab, on keeruline välja tuua, ent mingit aimu annab juba üksnes tagasiside kõiksugu annetamiskampaaniatele, sealhulgas talgutele. Eks olegi annetamine ju õigupoolest üks esmapilgul veider kontseptsioon, eriti individualismile kaldu turumajandusliku loogika kohaselt – rühid tööd teha, et omaenda kulude-arvetega kõik joones oleks, ja siis peaksid justkui osa raskelt teenitud rahast lihtsalt ära andma, sest keegi küsib.
Sellest tõkkest on õnneks üle saanud nii annetusi koguvad vabaühendused kui ka suur osa annetajaid, kaasa on aidanud sissetulekute järjepidev tõus. Muide, viidatud World Giving Indexis ei trooni siiski sugugi mitte üksnes maailma rikkaimad riigid, kuigi ka neid leiab eestotsast üksjagu. Ülekaalukalt enim annetatakse hoopis Myanmaris ja Indoneesias. Esimeses mängib suurt rolli lahkusele ja hea karma loomisele manitsev budistlik traditsioon, teises omakorda islam, mille üheks viiest alussambast annetamine on.
Üks sage küsimus, mida aga vastuseks üleskutsetele annetada kuuleb, on et miks riik pärast kõiksugu maksude kogumist selle kõigega juba ei tegele. Küsimused ja kriitikagi on paljudes valdkondades kahtlemata õigustatud, ent illustreerivad ka Eestis levinud dissonantsi suhtumises vabaühendustesse. Üheltpoolt on mitmed häälekad jõud kirunud riigisõltuvust ja nõudnud rohkem iseseisvust, teisalt küünitatakse probleemide lahendamiseks enamasti ikkagi just riigi järele. Kodanikualgatusi võiks siin näha kui riigiaparaadist paindlikumat ja kiiremini reageerima võimelist tasandit, kellel on erinevate abivajajatega sageli palju lähedasem suhe, nende vajadustest ja võimalikest lahendustest rohkem ekspertteadmisi.
Teine, mõnes mõttes palju keerulisem ja isiklikum tõke on suhtelise vaesuse argument. Suurte varanduslike, geograafiliste, kultuuriliste lõhedega ühiskonnas tunnevad paljud üha kuhjuvate abipalvete virnas jõuetust ning ebaõiglust – hädasid, mille lahendamisele raha kõvasti kaasa aitaks, jagub endalgi. Meenub Minna Hindi dokumentaalfilm “Jagada või mitte jagada”, milles vanatädi väljendab Toidupanga vabatahtlikule kindlat seisukohta, et kuna teda pole keegi kunagi aidanud, ei aita ka tema mitte kedagi. See on paraku suletud ring.
Sama jõuetustunde teine tahk kipub olema käegalöömine, et mida üks väike annetus üldse muudab. Seda südantsoojendavamad on lood näiteks pensionäridest, kes annetavad oma kitsikusele vaatamata kasvõi mõne euro loomade varjupaigale. Ükskõik millistes oludes me ise ei ela, ei tasu oma väikest panust alahinnata, ennast võimetumaks mõelda. Korrates paljudele tuttavat mõttekäiku: üks euro võib olla väike raha, aga üks euro igalt eestlaselt moodustab juba kokku õige suure summa.
Kolmandaks pidurdab mõnikord usalduse puudumine annetusi koguvate organisatsioonide suhtes. Õigem tundub anda tuttavale abivajajale – sinna, kus muutus kohe näha. Seetõttu on ka kõige lihtsam koguda annetusi konkreetsele näole ja loole, beebile või kiisule. Kaasa ei aita ajakirjanduse poolt paari aasta tagant üles puhutud “skandaalid”, kuidas osa annetussummast kulub organisatsioonide halduseks ehk püsikuludeks.
Mõnel juhul käitutakse raha küsimisel ka ebaeetiliselt, kuid need on üksikud erandid. Selle üle valvavad ka ühendused ise, kelle jaoks on püsikulude olemasolu “paljastamine” umbes sama uus ning põnev teema, kui keegi aeg-ajalt avastamas, et oot-oot, mismõttes on kodanikuühiskond alles kolmas sektor!?
Usalduslikku suhet hetkega ei loo ega millegagi ette garanteeri, aga alustada võib näiteks annetuste kogumise hea tavaga liitunud organisatsioonide nimekirjaga tutvumisest. Püsikulude või annetuse otse abivajajale jõudmise kõrval võiks aga mõelda rohkem ühenduse mõjule. Ehk siis sellele, kuivõrd suurt muutust oma tegevusega mingis valdkonnas luuakse – näiteks mitte üksnes ühe abivajaja aitamisega, vaid ka ennetuse, süsteemse tööga, et abivajajaid üleüldse vähem tekiks.
1. detsembril toimunud annetamistalgutel koguti heategevuseks kokku pisut üle 182 000 euro. On see suur või väike summa? Oleneb, millega võrrelda. Samal ajal välja jagatud mitmemiljoniliste katuserahade kõrval väike. Ühenduste ja nende toetatud abivajajate jaoks aga asendamatult suur.
Mäletan eredalt, kui aasta tagasi sai talguõhtul korraldajaid üle helistatud, et muljeid küsida. Nii mõnegi annetuste lahtris seisis pealtnäha väike summa – mõnisada eurot. Pelgasin eos pettumust. Selle asemel kõlasid vastu elevil hääled – ka pealtnäha väike toetus on oluline, aga summa summaks, jõudu andsid toetavad sõnad, annetajatega loodud kontaktid, suhtluse kaudu leitud vabatahtlik tugi.
Sellises ühiskonnas mina elada tahaksingi, kus me üksteise muresid märkame, abi küsida julgeme ja teineteist toetame. Pärsia safranikaupmeestelt on aga õppida veel üht. Kuna seal pole näiteks Põhja-Aafrikale omast kauplemiskultuuri, ei käida potentsiaalsele ostjale enamasti ka pikalt peale. Samamoodi ei saa annetamine olla sund, vaid ikkagi sügavalt isiklik ja loodetavasti enda jaoks hästi läbi mõeldud vaba valik. Aga uskuge mind, see on hea valik nii ümbritsevale maailmale kui ka iseendale.
