Viimased artiklid:
Viimased uudised:
EMSLi poliitikaekspert Siim Tuisk kirjutab Lääneriikides tuntud lühendist SLAPP– strategic lawsuit against public participation ehk strateegiline kohtuasi avalikkuse osalemise vastu. Kui püüda akronüümi tõlkida, siis võiks eestikeelne olla LÄTAK – legaalne ähvardamine takistamaks avalikkuse kaasamist.
Maailmas on näiteid, kuidas SLAPPi kasutavad nii valitsus, kohalikud omavalitsused kui ettevõtjad, et juriidiliselt korrektsel moel kodanikuaktiivsusest üle sõita. Eestis võime näha ehk esimesi märke planeeringutega seonduvalt. Süüdi võib selles olla planeerimisprotsess ise – arendaja tunneb, et selleks ajaks, kui lahendusi hakatakse avalikult arutama, on ta juba nii palju tööd ära teinud, et ei taha enam midagi ümber teha, vaid ehitusega pihta hakata. Kui üks ei taha oodata ning mängus on kasum, teine aga alles hakkab kaasa mõtlema, võivad sündida aastaid kestvad vaidlused, kus pooltel keevadki emotsioonid üle. Tundub, justkui keegi teine ei saa üldse aru, mis meile tundub õiglane, ja lihtsalt tahab halba. Usaldamatus kasvab ning ka juba kokku lepitu puhul kahtlustab kumbki pool, et ju teine teeb kõik, et olemasolevadki kokkulepped tagasi pöörata.
Usaldamatust saab lahendada, kui rääkida ainult faktidest, mitte eeldustest ega hirmudest, või kui, siis paludes teisel poolel oma hirmud ümber lükata. Kõlab ju lihtsalt? Võimalused protsesse mõjutada on pooltel aga tihti ebasümmeetrilised ja dialoogis vaid tõendatud faktide juurde jäämisel omad miinused.
Kui vaidlejaks on ärihuvidega kinnisvaraarendaja ja kogukonnahuvidega aktivist, on esimesel enamasti tugevam kontroll detailplaneeringuga edasiliikumise kiiruse ja suuna üle. Teisel, aktivistil, aga rohkem elanike usaldust ja teadmist kohalikest vajadustest-nõudmistest. Ideaalsel juhul saadakse kiiresti (tänu kapitalistile) hea (tänu aktivistile) tulemus. Balti jaama turu uuendamine või Arsenali keskus on headeks näideteks. Halval juhul aga on vastupidi, oma poolt püütakse “omasid” koondada teise vastu.
Kui planeeringu mingi osa aktivistile muret teeb, ei pruugi ta südamevalu olla vaid faktidest rääkides kogukonnale mõistetav. Palju kõnekamad on jutustatud lood – lood sellest, mida plaanitud arengud kaasa võivad tuua. Kui teine pool ei taha miskipärast juriidiliselt siduval viisil kirja panna asju, milles jutu tasemel justkui ühel nõul ollakse, siis see süvendab usaldamatust ja annab köitva loo “omadele” rääkimiseks: “Järsku ta siis ei kavatse austada ka neid eelnevaid kokkuleppeid?”
Lisaks on aktivistid ärisaladustest tulenevalt alati hilisema teadasaaja rollis ning võivad võimalikke arenguid ennustades eksida. Aktivisti jaoks on tema kõige olulisem väärtus usaldusväärsus avalikkuse silmis, mistõttu teadlikult valetadas või ebatäpsusi rääkides jääks ta varsti inimeste toest ilma.
Kui läbirääkimistes osalejate vaheline usaldus kaob ja vastase ebaausust on võimalik tõestada, on kohus tõesti üks võimalik lahendusviis, kuid mitte lihtne. Korporatsioonidel on kohtukulusid lihtsam taluda, kodanikuühendust on jällegi kergem likvideerida ja uuega asendada. Seepärast valibki ärimees kohtusse kaebamiseks konkreetse aktivisti, kellele võimalik karistus suurema hoobi annab. Et ärihuvide esindajad avalike asjade arutamisel aktiviste kohtu abiga ülekohtuselt vaikima ei sunniks, on paljudes riikides kehtestatud selliste kohtuasjade kiirem menetlus või isegi karistused, kui kohus leiab, et hagi ei olnud piisavalt põhjendatud. Ettevõte ei saa näiteks kohtusse kaevata moraalse kahju pärast, vaid peab olema võimeline tõestama tegeliku seose kellegi avalduse ja enda probleemide vahel. Sageli eelnevad hagile ebasiirad või ülekohtused ettepanekud kokkuleppeks “kannatanult”. Kohtusse jõudes saab neis riikides aktivist öelda, et tegu on LÄTAKiga ja siis tegeletakse edasi teiste reeglite alusel. Kui tal pole õigus, kaotab käimasolevas protsessis kohtuniku poolehoidu, kui on, siis võib kiirelt kohtuasjast välja saada.
Barbra Streisandi lugu, kus naine kaotas kohtus tema kodu pildistanud ühenduse vastu, on siin hea näide ka sellest, kuidas LÄTAKi algataja võib lisaks reaalsele rahale kaotada läbi kaasneva meediatähelepanu, sest avalikkuse huvi mitmekordistub võrreldes sellega, kui poleks hagetud. Selle ja LÄTAKi vastaste seaduste tõttu eelistavad ärihuvide esindajad antud riikides viimasel ajal pigem aktiviste vaikima sundivaid kokkuleppeid, kui neid on võimalik sõlmida.
Teoorias oleks parim võimalus olla erapooletu avaliku huvi määrajaks kohalikul omavalitsusel, kuid mitte alati ei taha nad sekkuda – võib juhtuda, et mõlemad vaidluspooled saavad nende peale hoopis vihaseks. Seni, kuni Eesti kohtusüsteemis pole LÄTAK juhtumeid eraldi käsitletud, võivad aga ärihuvid avalike huvide üle domineerima jääda.
