David Rubenstein: tahan elada piisavalt kaua, et oma raha ära annetada. Kui see õnnestub, olen õnnelik
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Varahaldusfirma The Carlyle Group kaasasutaja ja juht David Rubenstein räägib Urmo Kübarale antud intervjuus, kuidas ta oma 3 miljardile hinnatavat varandust parimal moel filantroopiaks kasutada püüab. Avaldatud esmalt portaalis edasi.org.
Olen kuulanud üht teie konverentsi-vestlust maailmakuulsa kultuurimeka Lincoln Centeri endise juhi, väga eduka annetustekoguja Reynold Levy’ga, kus ta ütles, et pole oma elus kohanud ühtegi õnnetut annetajat. Kas see peab paika ka teie puhul?
Peab küll. Ega ma usu, et leiduks inimest, kes vaatab hommikul peeglisse ja tunneb pettumust, et on aidanud näiteks vaestel inimestel paremini toituda või kauem elada tänu meditsiiniuuringute toetamisele. Inimesed üldiselt on õnnelikud oma heategevuse üle ja nii ka mina … no vähemalt 95% ulatuses. Jah, mõnikord ehk ei ole tehtud päris seda, mida ette kujutasin või soovisin, aga need on ikkagi harvad juhtumid. Üldiselt olen väga rahul ja otsingi kohti, kus mul on võimalik mingit muutust luua. Mul pole nii palju raha kui näiteks Bill Gatesil, et lahendada probleeme Aafrikas või USA keskhariduses, mistõttu keskendun teemadele, kus saan midagi saavutada. Aidata alustada või lõpule viia midagi, mis muidu jääks tegemata. Soovin, et teema kõnetaks mind ja oleks tõenäoline, et saan tulemusi näha veel oma eluajal. Näiteks kliimamuutuste puhul ei ole ma selles veendunud ja selle jätan pigem teistele rahastajatele.
Baltimore’i postitöötaja ja koduabilise lapsena ei sündinud te just hõbelusikas suus ega puutunud filantroopiaga kokku enne kui 54-aastaselt. Samas ameeriklasena muidugi kasvasite üles ühiskonnas, kus heategevus on väga loomulik asi. Mis oli teie esimene kogemus filantroopias?
Jah, nooremana mul tõesti polnud raha, ja ei paistnud ka kuidagi tõenäoline, et see võiks muutuda. Nii et tõesti, ma ei saa öelda, et heategevus oleks kuidagi olnud mu tähelepanu fookuses. Õppisin – suuresti stipendiumite toel – juristiks ning kui ülikooli lõpetamise järel õnnestus mul rohkem tänu õnnele kui oma oskustele asuda tööle president Carteri administratsioonis, arvasin, et umbes selliseks elu kujunebki.
Aga läks teisiti, ning 1980ndate lõpus asutasin Washingtonis väikese investeerimisfirma, mis toona oli siin üsna uudne asi, ja mis umbes veerand sajandit hiljem oli kasvanud maailma suurimate hulka, tuues paljudele meist rohkem vara, kui kunagi eeldasime ja mida oli oluliselt enam me endi perede mõistlikest vajadustest. Olin 54, kui mõtlesin, et ei taha oma elu eeldatavalt viimast kolmandikku veeta nii, et mu raha peaks keegi pärast mu surma laiali jagama, isegi kui ta teeks seda mu antud näpunäidete järgi.
Esimese suurema annetuse tegin Duke’i ülikoolile, kus ma ka ise õppisin. Nad küsisid toetust uue õppehoone ehitamiseks ning siis järk-järgult sain nendega tihedamalt seotuks, hakkasin annetama ka teistele koolidele ja siis tegema niiöelda patriootlikke annetusi. Asjad lihtsalt kasvasid ja viisid järgmisteni, see ei olnud väga põhjalikult läbi mõeldud või plaanitud.
Aga tänapäeval, kui palju te end heategevuses toimuvaga kursis hoiate? Jälgite näiteks, millele teised annetavad?
Kindlasti. Loen mitmeid filantroopia-teemalisi väljaandeid, meil toimuvad Giving Pledge kohtumised, kus neist asjust räägime. Nii et praeguseks julgen end pidada asjadega üsna kursis olevaks. Vähemalt oluliselt rohkem kui algusaastatel.
Kas heategevus on üldse midagi, mida peaks õppima, olgu siis praktikas või teoorias? Või on see pigem nagu hobi, mida igaüks tehku nii, nagu paremaks peab?
On inimesi, kes õpivad. Kelle jaoks heategevus ongi nende karjäär – nad loevad, uurivad, kirjutavad, ja see on ilmselt ikka vajalik. Aga ma arvan, et igaüks saab teha head. Selleks ei pea olema rikas, sest alati leidub viise, mis ei vaja palju raha – saad annetada oma aega, energiat, ideid. Igal juhul usun, et on parem proovida midagi ühiskonnale anda kui et mitte.
Ma pean silmas, et kas heategevus ongi lihtsalt hobi või tuleks seda vaadata kui eluala, kus avalikkusel on õigustatud oodata, et asju tehtaks parimal võimalikul viisil?
Sõna “hobi” viitaks nagu millelegi, mis pole väga tõsine asi, vaid millega tegeleda siis, kui aega üle jääb. Ma arvan, et enamikul inimestel, kes heategevuses osalevad, on see oluline osa elust. Nad võtavad seda väga tõsiselt, pühendavad sellele palju tähelepanu, mõtlevad asju läbi, ja seda pole õige lihtsalt hobiks pidada.
Teie puhul on avalikkusele vast enim teada niiöelda patriootlikud annetused, näiteks Washingtoni monumendi renoveerimise või riigi rajajate kodu-muuseumite rahastamine. Miks need teile olulised on?
Suurim osa mu annetustest läheb kõrgharidusele ja meditsiiniuuringutele, aga need patriootlikud annetused pälvivad rohkem huvi, sest on ebatavalisemad. Kui annad 100 miljonit vähiuuringuteks, siis on see suhteliselt tavaline uudis, aga kui annetad 10 või 20 miljonit, et Washingtoni kesklinnas üks ajalooline monument korda teha, siis räägitakse sellest palju, sest sel on suur sümboolne väärtus. Mulle on oluline, et inimesed peaksid meeles neid põhimõtteid, millele meie riik tugineb, ja suurmehi, kes aitasid seda riiki luua. Usun, et kui inimesed tunnevad oma maa ajalugu, on nad ka paremad, teadlikumad kodanikud ning see on ju hea asi.
Raske vastu vaielda. Kümneid miljoneid olete annetanud ka Smithsoniani muuseumitele ning Kennedy ja Lincolni teatri- ja kontserdikeskustele. Kuidas te valite organisatsioonide vahel, kes neis valdkonnis tegutsevad?
Püüan leida selliseid, millega mul on mingi side – kus ma tean inimesi, kes neid eest veavad, ja kus ma ka ise käin, nii et mul on võimalik olla asjadega kursis ja näha, mis nad rahaga teevad. Aga see pole ehk nii põhjalik lähenemine, kui mõnel teisel teemal – on lihtsalt juhtunud, et olen seotud nende organisatsioonide või tegevustega. Mulle meeldivad etenduskunstid ja see on ilmselt üks põhjus, miks ma Kennedy ja Lincolni keskusi toetan.
Muidugi olete kursis, et kuigi igaüks leiab, et hariduse toetamine on üllas ja vajalik, tehakse palju kriitikat USA suurtele ülikoolidele annetamise kohta – et need on rikkamad kui mitmed riigid ning neile antava rahaga saaks lahendada palju pakilisemaid probleeme, päästa sadu tuhandeid inimelusid. Kuna te toetate mitmeid ülikoole, siis eeldan, et teil on ka vastus sellele kriitikale?
On muidugi raske öelda, et elude päästmine pole oluline. Aga selle loogika järgi peaks ka kogu valitsuste raha minema elude päästmiseks, mis on ilmselt ebapraktiline ja teostamatu, nii et ma ei arva, et peaks keskenduma ainult sellele. On ka teisi asju, mis on olulised. Saab kindlasti väita, et parim, mis siin riigis toimunud, on kõrgharidus-asutuste areng, mida kogu maailm imetleb. Nad harivad meie rahvast, sealt tulevad inimesed, kes teevad tippteadust, mis muudab maailma paremaks ja muidugi päästab ka elusid. Nii pole väga must-valge, et ülikoolidele annetamine ei aita inimesi ning ma ei nõustu, kui keegi ütleb, et seda ei peaks tegema.
Miks te ühinesite Giving Pledge’iga?
See paistis hea ideena filantroopia tutvustamiseks. Bill Gates kutsus mind ühinema, aga küllap oleksin seda ka muidu teinud, ma ei näe selle juures ühtegi vastuargumenti. Idee, et ilmselt tõmbame me niimoodi teemale rohkem tähelepanu ja selle tulemusena on heategevust rohkem – see paistab mulle mõistliku asjana.
Kui palju te oma annetuste kasutamist jälgite?
Ma pole sellega tegelemiseks palganud eraldi inimesi ja seepärast pole ma siin ilmselt nii hea kui need, kelle põhitöö ongi raha kasutamise tulemuslikkust hinnata. Aga muidugi ma saan infot ja aruandeid neilt, kellele annetan. Mõned on selles paremad ja põhjalikumad kui teised, aga üldiselt tundub, et mul on päris korralik ülevaade ja saan alati lisa küsida, kui seda vajalikuks pean. Mõned inimesed on oma annetuste kasutamisel väga ninapidi juures, vahel koguni sel määral, et saajal tekib tunne, et neil ei lasta teha seda, mida nende meelest oleks vaja, vaid nad peavad ainult näpuga järge ajama rahastaja nõudmistes. Ma püüan mitte nii obsessiivne olla ja lasta organisatsioonidel teha seda, mis nende meelest kõige olulisem, ning mulle siis aeg-ajalt lihtsalt asjade käigust teada anda.
Aga muide, miks te ei ole eraldi fondi asutanud ja endale selle töö jaoks inimesi palganud, nagu paljud teie positsiooniga inimesed ju USA-s teevad?
Mulle meeldib seda ise teha. Kui mul oleks selleks eraldi meeskond, kulutaksin hulga aega neile selgitamiseks, mida saavutada soovin; neil omakorda oleks mingid oma ideed, mida nad siis mulle üritaksid “maha müüa”, paratamatult kaasnevast bürokraatiast rääkimata. Ma olen lihtsalt selle etapi vahele jätnud ja suhtlen otse organisatsioonidega, keda toetada soovin.
Kui palju aega üldse võtab, et näiteks 10 või 15 miljoni dollari annetamise üle otsustada?
Summast sõltuvalt mõtlen tavaliselt mõned kuud, võib-olla aasta, ja püüan selle aja jooksul infot koguda. Tegelen sellega õhtuti ja nädalavahetustel, et see ei võtaks aega ettevõtte juhtimiselt, aga ega see nüüd liiga ajamahukas olegi. See on huvitav ja kui pead midagi enda jaoks huvitavaks, siis tegeled sellega rõõmuga ega loe tunde.
Kas lihtsam on teha otsuseid ettevõtte juhtimises või heategevuses? On siin üldse mingi vahe?
Äris on vigu lihtsam mõõta – kasumiaruanne näitab selgesti, kas mingi otsus oli hea või halb. Heategevuses sama selgeid mõõdikuid pole, seepärast pole kerge hinnata, kas tegid õige otsuse – ja on ka endale lihtsam kinnitada, et sa pole vigu teinud. Nii et need on ikka päris erinevad asjad.
Mida heategevus teile on andnud?
Suurema eneseteostuse tunde, et olen oma elus teinud midagi kasulikumat kui lihtsalt raha teenimine. Olen tänu sellele saanud kokku inimestega, kes samuti teevad asju, mis mind huvitavad. Ning see on mul võimaldanud olla natuke ka eeskuju oma lastele, nii et neil on parem aimdus sellest, mis on mu meelest elus hea tava. Loodetavasti olen suutnud mingil määral veel kellelegi eeskujuks olla, kes soovivad sarnaseid asju teha ja omakorda niimoodi mõjutada inimesi, kes on juba märksa nooremad kui ma.
Smithsonianis on David Rubensteini näitusesaal, president Jeffersoni Monticello-muuseumis teienimeline külastuskeskus, Lincolni keskuses aatrium, ja selliseid näiteid on veel. Kui oluline teie jaoks on teie nime äramärkimine annetajana?
Osa annetusi olen teinud anonüümselt, nii et mul pole mingit kinnisideed, et mu nimi peab igal pool rippuma. Olen palunud nimetada enda toetatud asju ka teiste mulle oluliste inimeste nimede järgi, mõnikord siis oma nimega ja mõnikord pole seal kellegi nime. Nii et neid võimalusi on mitu.
Aga mõtlen, et arvestades mu tausta, võib-olla kannab mu nimi mõne ukse kohal ka seda sõnumit, et sa võid tulla vaesest keskkonnast, aga saada edukaks, teenida raha ja kasutada seda ühiskonna heaks. Ma loodan, et see äkki mõjub kellelegi inspireerivalt, et see on ka tema jaoks võimalik.
Mida soovitaksite vabaühendustele ja annetuste kogujatele, kuidas filantroopidele läheneda?
Ilmselt on parim kasutada kedagi, kes on selle annetajaga lähedane, kolleeg või sõber. Mõnel tuttaval inimesel on kindlasti lihtsam jah-sõna saada kui võõral professionaalil. On vaja õiget küsijat ja tuleb teada, mis sellele inimesele huvi pakub, kellele läheneda üritad. Pead aru saama, mis neid motiveerib ja sõnastama oma soovid õigel viisil. Eks see ole paras kunst ja paljud inimesed, kes heategevuses töötavad, ongi selles väga professionaalsed, aga lõppkokkuvõttes on vast kõige edukamad ikkagi need, kes on ise valmis annetama ja siis ka oma sõpru annetama veenma. Niimoodi kogutakse tavaliselt kõige suuremad summad.
Mis on teie järgmised eesmärgid heategevuses?
Peamine eesmärk on elada piisavalt kaua, et jõuaksin oma raha ära annetada. Kui mul see õnnestub, oleksin väga õnnelik. Aga kui peaksin lähema paari aasta jooksul surema, siis olen ses osas läbi kukkunud. Esiteks selle pärast, et mingi hulk aastaid jääb elamata, aga teiseks, kui ma pole ise kogu oma raha ära jaganud, siis peab seda mu asemel tegema keegi teine. Nii et põhimõtteliselt sooviksin elada veel hulga aastaid.
