Eesti heategevuse ellujäämisaasta 2020 – osa I
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Teist korda toimuvate annetamistalgute eel vaatasid Urmo Kübar ja Andrei Liimets tagasi, kuidas lõppev aasta heategevuses on läinud.
Proloog: Ei, selliseks ei pidanud see kujunema
Kus sa olid, mida tegid sel aja kulgemise seisukohalt tühisel, ent me eludes ometi uut algust tõotaval sekundil, kui taevasse lendasid saluudid ja vahuveinipudelitelt korgid, kui raadioeetris prahvatas mängima hümn ning selle järel Marju Länik ja ABBA?
Keda embasid, mida lootsid, millest unistasid, kui soovisid head uut, 2020. aastat?
Ei, selliseks ei pidanud see igatahes kujunema. Isegi 2. jaanuaril, kui sotsiaalmeedia täitus meemidest, et Austraalia põleb ning pärast Iraani kindrali tapmist raketirünnakus on õhus III maailmasõda, nii et andke meile ometi tagasi meie 2019! – me ei mõelnud seda ju tõsiselt.
Belgia-suurusest Wuhani linnast Hiinas ei teadnud veel keegi, 2+2 tähendas algklasside matemaatikat ning “positiivne” tunnustavat hinnangut.
Kui kujutada heategevus Eestis inimeseks – aeg-ajalt me ju anname ka nähtustele ja protsessidele inimnäo –, oli tal hulk põhjusi vaadata uude aastasse lootusrikkalt. Sest 2019, läks seal muuga nagu läks, oli ju olnud rekordite ületamise aasta. Nagu ka enne seda 2018. Ja 2017. Ja nii edasi. Kindlalt ja pikenevate sammudega liikus kõik paremuse poole.
Muidugi, seis, kust kunagi starditi, polnud ka üleliia muljetavaldav. 1990ndatel, kui taas vaba riigi kodanikkond organiseeruma hakkas, toimetati suuresti välisfondide toetuste najal. Sajandi esimesel kümnendil läks põhiaur vabakonna koostöösuhete sisseseadmisele riigiga. 2009. aastal annetati Eesti vabaühendustele kokku praeguses rahas 21 miljonit eurot.
Kümme aastat hiljem oli summa kasvanud enam kui kahekordseks, 47 miljonini. Lõppenud aastasse jäi siinne seni edukaim kampaania, kahe miljoni euro kogumine haruldase geenihaigusega väikese Annabeli raviks. Seda eest vedanud Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondist sai esimene ühing, kes Eestis aastaga hankinud üle 3 miljoni heategevus-euro. Kasvutrendis olid nii annetusi saavate ühingute, annetavate inimeste kui ka ettevõtete arv.
See ei juhtunud aga iseenesest, see kasvava majanduse ja tõusvate palkade tuules heldemaks muutumine. Kuigi muidugi mängib elujärje paranemine suurt rolli, on selle taga esmajoones meie vabaühenduste töö.
Pidev tegutsemine, tõestamaks, et sinu ette võetu su südameasjaks saanud probleemi lahendamisel toimib, et sa oled selles parem kui keegi teine. Meedias pildile saamine ja seal püsimine. Oma tiimi hoidmine. Suhtlemine annetajatega. Üleskutsed, kampaaniad, uudiskirjad, aruanded. Fotod, tekstid, klipid. Žongleerimine su abivajajate, toetajate, kriitikute ja kiibitsejate vastukäivate ootuste vahel.
Ja nüüd, ühel sombusel märtsireedel, olid kõik need tegijad, vabatahtlikud ja palgalised, oma kodudes. Nagu ülejäänud Eesti – vajadusega jagada arvutit distantsõppele jäänud lastega, mures eakate lähedaste pärast, teadmatuses, kas nakkuse võib saada ka juhuslikult möödujalt tänaval. Ning esmajoones küsimusega – kui kaua see nüüd niimoodi kestab?
Selle loo tarvis suhtlesime pea poolesaja annetusi koguva ühingu ja algatusega. Nii nendega, keda õppisime kevadel nimetama eesliinil tegutsejateks kui ka nendega, kelle hooleks jäi vastavalt tagala. Mõned neist olid üle elanud varasemaidki kriise, teised startisid alles äsja. On neid, kelle annetused kogunevad sentide või eurode kaupa tuhandetelt toetajatelt, ja neid, kes saavad kümnete või sadade tuhandete suuruseid summasid ettevõtetelt ja filantroopidelt. Osale on annetused täiendav võimalus maksumaksja rahast saadava või majandustegevusega teenitava kõrvalt, teised sõltuvadki oma töös ainult annetajatest. Kõigi peale kokku kogusid nad 2019. aastal umbes kolmandiku siinsest heategevusrahast.
Nad päästavad elusid ja aitavad elusid – kasvõi veidi – helgemaks muuta. Toetavad laste kooliteed ja teadust, pakuvad kunstielamusi, ehitavad kirikuid, seisavad vähemuste, looduse ja loomade eest. Me oleksime suures hädas, kui nad kõik korraga kaduma peaksid.
See on nende lugu sellest aastast.
1. osa: Eesliinil
Umbes samal ajal kui metsa alla, ilmuvad Eestis sinililled ka inimeste rinda. Vigastatud Võitlejate Ühingu ja Naiskodukaitse müüdavate “Anname au!” sinilille-märgi kandmine mantli- või pintsakurevääril ja kleidiesisel on aprillis auasi, sel viisil kogutava summaga toetatakse lisaks veteranidele veel mitmeid tervise- ja spordiprojekte.
Tänavuse kampaania stardini oli kaks nädalat, kõik juba selleks valmis, kui eriolukord kehtestati ja korraldajad pidurit tõmbasid. “Mõtlesime, et veteranid ei ole selles olukorras kõige suuremad abivajajad ning meie reklaamid tänavatel ja teles-raadios poleks olnud kohased,” räägib kampaania koordinaator Kersti Kleesmann.
Teisal polnud selleks ajaks enam väga mahti mõeldagi, sest tuli tegutseda. Viirusekevade suurimal lahingutandril Saaremaal, pärast ebaõnnestunud ajastusega võrkpallimatši ja veinifestivali, kujunes olulisimaks bastioniks Kuressaare haigla. Süüdistuste kõrval, mida oli muidugi üksjagu, kogus hoogu aga ka tahtmine aidata.
Juba eriolukorra esimestel päevadel seadis Tele2 haigla tarbeks sisse vahendustasuta annetamisliini. Panustasid ka paljud teised kohalikud ja kaugemad ettevõtted – kes saatis mahepiima, kes mett, kes lubas tööportaali tasuta kuulutusi üles panna.
Aitamissoovi täit mahtu haigla sel hetkel veel vaevalt aimata oskaski. Pärast rohkeid järelpärimisi, kuidas kasulik olla, hakkas sotsiaalmeedias 18. märtsil levima kutsung “Aitame Saaremaad!”. Nakatunute kasvava arvu käes ägav haigla vajas maske, kaitsekostüüme, ravimeid – selle kõige kuluks hinnati algul 70 000 eurot. Kahe päevaga oli koos juba rohkem kui veerand sellest.
Seegi oli vaid algus. Eriolukorra lõppemise eel maikuus – kuhu vahele jäid veel ETV heategevussaade ning mitmed inimeste omaalgatuslikud korjandused – võis haigla Facebooki-lehel annetajaid tänada juba enam kui 365 000 euro eest, lisaks veel kingitusena saadud kaitsevahendid ja kõikvõimalik muu haiglatöös kasutust leidev.
Appi tõtati teistelegi. Aasta teetähiseks jääb ettevõtja Kristjan Rahu miljoni euro väärtuses kaitsemaskide ja –ülikondade annetamine kõige suurema puuduse ajal aprillis. Kaitsevahenditega toetasid haiglaid ja hooldekodusid teisedki ettevõtjad.
Kui koolid eriolukorra puhkedes ühe nädalavahetusega distantsõppele läksid, sündis kodanikualgatus “Igale koolilapsele arvuti”. Kuu ajaga jõudis vähekindlustatud ja lasterikaste peredeni 1200 arvutit. Kevadest võttis algatuse koordineerimise üle Lastekaitse Liit ning novembris koguti e-esmaspäeva ostukampaanial selle toetuseks 10 500 eurot.
“Ma armastan aidata” annetamiskeskkond avas rubriigi “Hoiame”, kus kaheksale kriisi tagajärgede leevendamisega tegelevale ühingule – naiste varjupaikadest asendusõpetajate programmini – koguti üle 40 000 euro. Kriisihäkatlonil loodud äppi “Kogukond aitab” registreerus ruttu mitu tuhat abipakkujat – valmis näiteks koju jääma pidanud riskigruppi kuulujate eest poes või apteegis käima –, nii et see ületas kordades abiküsimiste hulga.
“Eestlased on empaatiline rahvas,” ütleb Toidupanga kommunikatsioonijuht Liina Peäske. “Kui inimesteni jõuab teadmine, et abi vajadus on seoses viiruskriisi ja suurenenud tööpuudusega kasvanud, kasvab ka annetuste arv.”
Toidupank oli eriolukorra alguseks sisuliselt just lõpetanud kohvitasside ja koogitaldrikute pesemise – päev varem tähistati ühingu 10. sünnipäeva. Kümne tegutsemisaastaga on nende vabatahtlikud saanud poekassade juures tuttavaks, kelle korvidesse poetada oma ostudele lisaks hangitud toidukraami puudusekannatajatele. Ühtäkki tähendasid piirangud, et senisel moel toidukogumisel on kriips peal.
Peäske kinnitab, et ehmatust siiski ei olnud. “Paanikat ega hirmu ei osanudki tunda, kõik käis nii kiiresti. Oli suur teadmatus. Töökorraldus tuli kiiresti ümber mõelda, aga kriisiolukorras saavad kõik reaalsest vajadusest aru, tahetakse aidata.”
Toidupank oli juba varem paigaldanud poodidesse annetusautomaate, mis osutusid nüüd ettenägelikuks sammuks. Suurem muutus tuligi läbi viia hoopis “köögipoolel”, toidujaotuses. Kui seni mängiti väikestviisi poodi – abivajajad tulid järjekorda ja said nõnda kaks-kolm korda nädalas küsimise peale toidu kätte –, siis nüüd tuli kõike hakata ette valmis pakendama.
Appi tõttas hulgim ettevõtteid. Toiduvarusid annetasid poeketid ja restoranid, kes pidid järjepanu uksi sulgema, kes ajutiselt, kes lõplikult. Peäske kinnitab siiski, et vaatamata suurele abile oli sellisel kujul tegu ainulaadse aktsiooniga, mis kaob kiiresti näppude vahelt. Olulisem on pikaajaline koostöö, mida tehakse näiteks Rimiga toidujäätmete vähendamiseks.
Kevade üks enim tähelepanu pälvinud heategevusalgatusi tuli Toidupanga jaoks aga üllatusena. Ühel õhtul helistasid Kinoteatri noormehed ja pakkusid välja idee püstijalakomöödiast, kus Henrik Kalmet üksinda Kultuurikatla lavalt veebikaamera vahendusel sadadesse kodudesse üle Eesti astub. Katkuleevendus publikule, piletitulu Toidupangale.
Pooletunnisele kavale müüdi kohe tuhat piletit, mispeale Kalmet lubas esineda nii mitu korda jutti, kui heategevad (või tema vastupidavust testida soovivad) piletiostjad teda laval hoiavad. Lõpuks tähendas see viit lavaringi. Kui numbrid kokku löödi, anti Toidupangale üle 43 143 eurot.
Kuigi tänaseks on paigas uued piirangud, on Toidupangal olnud aega tegevusi plaanida ning olukorraga kohaneda. Detsembris toimuvad järgmised toidukogumispäevad juba vastavalt ettekirjutustele – vähemate vabatahtlikega, kaitsemaskides, 2+2 taktis. Aga toimuvad. Loodetavasti mitte vähemate toiduannetustega, vaid vastupidi.
