Viimased artiklid:
Viimased uudised:
EMSL-i juhataja Urmo Kübara ettekanne Riigikogu põhiseadus-, kultuuri- ja sotsiaalkomisjoni istungil Eesti kodanikuühiskonna arengukontseptsiooni ehk EKAK-i rakendamisest 31. mail 2012.
Kui Riigikogus detsembris 2002 Eesti kodanikuühiskonna arengukontseptsiooni kinnitas, kutsusid kõigi fraktsioonide esindajad selle poolt hääletama. Marju Lauristin rääkis, kuidas meil kipub domineerima riigi osatähtsuse ja sellega ka riigi surve rõhutamine, mis räägib kahtlustuse, umbusu ja piiramise keelt. EKAK seevastu, ütles Lauristin, kõneleb koostöö ja partnerluse keeles ning nõnda pidas ta üheks selle olulisemaks ülesandeks usalduse suurendamist riigi, tema kodanike ja nende ühenduste vahel.
EKAK-i olulisimaks tulemuseks on kindlasti, et meil on terviklik nägemus kodanikualgatuse ja avaliku võimu koostööst. Selle edendamise nimel töötavad organisatsioonid ei rapsi niisama siia-sinna, vaid on teadvustatud, kuidas on omavahel seotud näiteks vabaühenduste õiguslik keskkond, kaasamine ja rahastamine. See on omakorda ilmselt peamiseid põhjuseid, miks näiteks USA rahvusvahelise abi agentuuri (USAID) iga-aastane indeks loeb Eesti kodanikuühiskonda endise idabloki riikidest elujõulisemaks ja miks ka paljud lääneriikide kolleegid EKAK-ist positiivse kadedusega kõnelevad.
Uuringud näitavad ka, et just EKAK-i koostamise aega sajandivahetuse paiku jääb murrang Eesti vabaühenduste eneseteadlikkuse tõusus, kui oma organisatsiooni tegemiste kõrval hakati end nägema ka ühise jõuna, kel on ühiskonnas oluline roll. Ühendused andsid endale aru, et ebamäärane, avalikkusele sageli arusaamatu tegevus kombineerituna paari toonase suurejoonelise rahastamisskandaaliga tähendasid ühenduste väga madalat mainet ühiskonnas. Paralleelselt EKAK-i ettevalmistamisega koostasid ühendused nõnda oma eetikakoodeksi ja võtsid selle vastu veel enne EKAK-i kinnitamist. Nüüdseks on see juba üle kümne aasta toimiv alus, praktiline abivahend nii organisatsioonidele endile kui ka teistele huvilistele ühenduste tegevuse eetilisuse hindamiseks. Pole vist vaja lisada, et märksõnu nagu rahastamisskandaalid ning ise endale eetikakoodeksi koostamine ja sellest kinni pidamine, ei kasuta ma siinkohal juhuslikult.
Küllalt hästi on edenenud EKAK-i elluviimine ses osas, mis puudutab kodanikualgatuse tugistruktuure. Kenasti toimib maakondlik nõustamiskeskuste võrgustik, mitmete valdkondlike projektirahastajate kõrval tegutseb Kodanikuühiskonna Sihtkapital, kes keskendub vabaühenduste tegutsemissuute tõstmisele. Meil on nüüd juba valitsuse otsusena kinnitatud kaasamise hea tava, mida sageli ka järgitakse. Jah, on tegevusi, mille elluviimine käib arusaamatult aeglaselt. Kuigi riik kohustab vabaühendusi esitama iga-aastaseid aruandeid, ei analüüsi ta kogunevaid andmeid ise ega anna neid ka vabalt huviliste kasutada, nii ei ole meil endiselt selget pilti tegutsevatest organisatsioonidest ega nende loodavast väärtusest. Ühenduste rahastamise korrastamise plaani võttis valitsus vastu juba 2009. aastal (mitte et seegi poleks võinud varem toimuda), aga selle elluviimisega alustati tööd alles mullu sügisel. Jah, muidugi on probleemiks ka raha. Näiteks kodanikuhariduse – ilmselt kõige vähem tähelepanu saanud EKAK-i teema – tegevuste elluviimiseks nägi valitsus selleks aastaks ette veidi üle 22 000 euro. Teadagi, millise sel poolaastal palju tähelepanu saanud 40 korda suurema summaga seda kõrvutada võiks.
Kuid põhiline, milles EKAK ei ole Lauristini ja teiste selle pooldajate lootusi täitnud, on seesama usalduse tekkimine kummagi osapoole, avaliku võimu ja kodanikualgatuse vahel. See, mida võiks nimetada EKAK-i mõtteks, EKAK-i vaimuks.
Mõne päeva eest osalesime kuue vabaühendusega Riigikogu põhiseaduskomisjoni istungil, kus kõne all oli erakonnaseaduse muutmine ehk MSA-eelnõu. Kõik kuus meist tegid ettepaneku eelnõu tagasi võtta ning pöörduda tagasi algusse: olles ühel meelel, et jah, meil on probleem, oleks meie meelest mõistlik ühiselt tuvastada, mis probleemi põhjustab ning seejärel, kuidas neid põhjuseid kõrvaldada või tagajärgi leevendada. Milleks võib, aga samas üldse ei pruugi olla vaja seadust muuta. Mõnevõrra nõutult lugesin järgmisel päeval pressiteadet, kus öeldi, et sisulisi erimeelsusi ei olnud, oli mõningaid vormilisi ning seepärast pikendati eelnõule muudatusettepanekute esitamise tähtaega.
Oma nõutuses küsisin kolleegi arvamust. “See on väga levinud dialoogi pidamise viis,” ütles ta. “Kumbki pool räägib erinevatest asjadest.”
Jah, ma tõin näite üksikjuhtumist, kuid mu meelest on see kaunis iseloomulik ka laiemalt. See näide illustreerib vastastikust usaldamatust. Usaldamatus vabaühenduste poolt, kas erakondade soov on siiras, kui tegelikult ei ole neil mingeid takistusi MSA-dele plaanitud tegevusi ka praegu olemasolevate vahenditega ellu viia. Usaldamatus erakondade poolt, kas vabaühenduste kriitika on siiras või on selle taga soov see 900 000 eurot endale saada või lihtsalt erakondi tümitada. Need viimased ei ole mu tõlgendused, vaid eelnõu ühe mastermindi sõnumid sotsiaalvõrgustikes.
Kuidas usaldamatust ületada? Nagu Lauristin viitas, EKAK on siin lahendustest läbi imbunud. Oma positsioonist tulenevalt annan järgnevalt kaks soovitust erakondadele ja loodan järgnevas diskussioonis kuulda omakorda soovitusi meile.
Esiteks, kaasamine. Kaasamine mitte paljalt väljapakutud lahenduste lihvimiseks, sest nagu Ülle Madise siinsamas saalis kaks nädalat tagasi välja tõi: kui kaasamine algab eelnõu esitamisega, on sellega juba seotud kellegi mundriau ja igasugused loobumised seetõttu väga vaevalised. Ma pean silmas kaasamist, mis algab küsimusest, kas ja kus on probleem, mis seda põhjustab, kuidas olukorda parandada. Loomulikult ei tähenda see niisuguseid laialdasi arutelusid iga väikese tehnilise muutuse puhul, kuid hindamine, kus niisugune vajadus olemas, nõuab esmajoones lihtsalt head tahet ja kogemust.
Kui EKAK seab oma eesmärgiks osalusdemokraatia tugevdamise, ei tähenda see esindusdemokraatia asendamist. Võib-olla ongi erakondade-poolse umbusu põhjuseks hirm, et kavatsetakse tungida nende “mängumaale”? Viimastel nädalatel on jälle mitmel korral kriitikale vastuseks öeldud, et ju on käimas uue partei loomine. Ma ei tea ühtegi vabaühenduse eestvedajat, kes kohutavalt põleks soovist parteipoliitikasse sukelduda. Küll arvan, et väga paljud jagavad Daniel Vaariku mõtteviisi: “Peale Stenbocki maja ja Riigikogu hoone on olemas terve suur ja lai maailm, kus on väga äge elada ning ainus, mida ma tahaksin, on see, et see, mis toimub erakonnapoliitikas, oleks mulle kodanikuna vastuvõetav.”
Esmaspäeval palus raadioajakirjanik mul kommenteerida oma vestlust ühe kuulajaga. Teate ju küll neid saateid, kuhu inimesed helistavad ning avaldavad arvamust päevakajalistel teemadel. Üks proua rääkinud seal tuliselt, kui vajalik on tema meelest astmeline tulumaks, ning jätkas siis, et kindlasti kavatseb ta ka edaspidi Ansipi poolt hääletada, sest too on üks usaldusväärne ja kindel mees.
Arvan, et naeruväärne võib see tunduda üksnes poliitika sees elavatele inimestele. Selle näite olulisim sõnum ei ole mu meelest mitte vajadus rahvast erakondadest rohkem harida, vaid meeldetuletus erakondadele, et ei päde see harjumuspärane esindusdemokraatia retoorika, et meile on antud hääled, meid on usaldatud oma programmi ellu viima (seda enam, et kõik valitsuse tegevuskavva saanu ei tulene programmidest, kasvõi neidsamu MSA-sid ei lubanud meile enne valimisi ükski partei). Põhjusi, miks just teie poolt hääletati, võib olla tohutu hulk ning siit ei saa automaatselt järeldada mandaati kõigeks.
Kuid osalusdemokraatia asemel võib meil näha hoopis suuremat suunda nähtusele nimega selgitav demokraatia. See ei ole uus nähtus, nii palju kui ma mäletan, on ebaõnnestumisi poliitikas alati põhjendatud sellega, et “me ei suutnud end rahvale piisavalt selgitada”, teisisõnu: see, mis me teeme, on küll väga õige ja vajalik, aga näe, rahvas ei saanud aru! Mida kauem seda aga korrata, seda suurem on oht seda ka ise uskuma jääda. “Vaadake, kui kõvasti me töötame! Maksame selle eest oma tervisega! Teeme seda oma lähedaste arvelt! Ja ikka ei saa te meist aru!” Ainus viis sellisest lõksust pääseda – teadlikult sellist põhjendust mitte kasutada.
Ja siit jõuamegi teise usalduse suurendamise viisini – töö ja eeskuju. Tuleb näidata, et asjast ollakse päriselt huvitatud. Tänane kohtumine on mõeldud selleks, et ette valmistada sügisel Riigikogu suures saalis toimuvat arutelu kodanikuühiskonna arengust kui riiklikult olulisest küsimusest. Nagu mina aru saan, peaks selline arutelu parlamentaarses riigis tähendama, et seadusandja kutsub ministri aru andma, vaeb kriitiliselt tema vastutusalas tehtut, esitab nõudlikke küsimusi asjade kohta, mis pole piisavalt hästi; selleks omakorda küsib vajalikku infot neilt, kes valdkonnaga kokku puutuvad. Tegelikkuses oleme ühendustega nende kuulamiste eel aasta-aastalt suuremas kimbatuses, sest sisuliselt on ettevalmistus käinud nii, et seadusandja küsib meilt: “Noh, millest te siis rääkida tahate?”. See võiks ju isegi olla meile mugav olukord, kui sellega kaasneks ka huvi me jutu vastu. Kodanikuna hindaksin ma aga kõrgemalt seda, kui erakonnad mõtleks sama usinalt ka kodanikuühiskonna probleemidele ja vajalikele sammudele, nagu mõeldakse näiteks erakondadele tegutsemiseks paremate tingimuste loomisele.
Olen nõus, et ega erakondadel ju otseselt midagi karta ei ole. Võimalusi näiteks valimistel erakondi “karistada” ei ole valijal praeguseks jäänud kuigi palju, halvim, mis partei seisukohalt juhtuda võib, on vajadus mingi aeg opositsioonis istuda. Kuid tegevusi käivitavaks mootoriks ei peaks olema hirm karistuse ees, vaid pigem võimalus muutuda paremaks. Ja selliste võimaluste kasutamist ei peaks kunagi homsele lükkama.
