Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Eksportima peab rohkem, räägivad majandusteadlased. Tõsi ta on, Eesti impordib käegakatsutavat rohkem, kui ekspordib. Kardetavasti on kodanikuühiskonna impordi-ekspordi bilanss samamoodi miinuses, kuid MARI ÖÖ SARV tutvustab paari edukat ekspordiartiklit.
Kaheldamatult on Eesti kodanikuaktivismi kõige suurem ja tuntum ekspordiartikkel Teeme Ära Maailmakoristus ehk Let’s Do It World. Ainuüksi sel kevadel on maailmakoristamise aktsioonis osalenud üle 2,2 miljoni inimese. Aga puhas planeet pole ainus mõte, mida meil on maailmale anda.
Üks Eesti kodanikuühiskonna ekspordiartikleid on aktiivseks kodanikuks olemise õpetamine. Just sellega tegeleb näiteks Eesti NATO Ühing, kes 2011.-2013. aastal tegutses Gruusias projektiga “Heade kodanike kool” ning pärast seda vedas Armeenias tudengitele mõeldud “Noore juhi kodanikuühiskonna akadeemiat”. “Mõlemas riigis võtsime sihiks riigi vähem asustatud piirkondades, tihti piiriäärsetel aladel elavate üliõpilaste koolitamise projektijuhtimise, ürituste korraldamise, ettevõtlikkuse ning aktiivse kodaniku ülesannete alal,” räägib ühingu tegevjuht Krista Mulenok.
Väitlusselts on enda oskusi-tarkusi eksportinud Aasiasse, kõige edukamaks on kujunenud koostöö Myanmariga. Otseselt ekspordivad nad argumenteerimis- ja väitlusoskuseid, kuid seegi on ju kvaliteetse kodanikuühiskonna alus. “Õppijail areneb arusaam demokraatiast, paraneb kiire analüütilise mõtlemise ja eneseväljendamise oskus ning kasvab tolerants erinevate vaadete suhtes,” kirjeldab Väitluskoolituse arendusjuht Margo Loor, kes alles sel kevadel Myanmaris koolitusreisil käis ning sel teemal lõputult rääkida võib.
Välissuheteni jõudmine on üks suur suhtlemise ja lobitöö ning lõpuks ka rahvusvaheliste projektivoorude virvarr – mis ongi ilmselt põhjus, miks meil on praegu importi rohkem kui eksporti. Nii Väitlusseltsi kui ka NATO Ühingu jaoks algas tee ekspordini välismaalt. Margo Loor meenutab, kuis 2011. aastal ühel rahvusvahelisel väitlusüritusel Istanbulis räägiti, et tulemas on koolitustesari Kagu-Aasias ning eestlased suutsid teha pakkumise, millest polnud võimalik keelduda. Krista Mulenok ütleb, et esimesed suhted grusiinide ja armeenlastega sõlmiti kolmandas riigis konverentsil ning leiti, et eestlaste kogemus võiks nende riikide regionaalarengus kasuks tulla. “Kuigi praeguseks on Gruusia projektid lõpetatud ja Armeenia tegevus lõpujärgus, on alus pandud pikaajalisele koostööle ja paljudele sõprustele,” tõdeb Mulenok.
Margo Loor nimetab, et baaskoolitusi on tegelikult tehtud lisaks Myanmarile Tais, Laoses, Kambodžas ja Vietnamis, suhteid sõlmitud Filipiinidel, töötatud ka Baltikumis, Skandinaavias ja Venemaal ning Moldovas, kuid Myanmaris on soodsate asjaolude kokkulangemisel kõige kaugemale jõutud.
“Ühelt poolt saime oma rahvusvahelise katusorganisatsiooni kaudu kontaktid ja juurdepääsu turule. Teiselt poolt tabasime hetke, kui Birma oli just-just poliitiliselt sulamas ning ühiskonnas huvi uute, demokraatlikumate mõtteviiside vastu väga suur. Lisaks oli meil pakkuda üleminekuühiskonna kogemust, mida näiteks meiega konkureerinud USA ja Hollandi treenerid tabada ei osanud,” selgitab Loor hea koostöö viljakat pinnast.
Nüüd on Birmas üleriiklik väitlushariduse katusorganisatsioon ning kui Eestist suudetakse piisavalt tuge pakkuda, on ühe loodava ülikooli juures plaanis avada väitlushariduse teaduskond. Kui see pole maailma muutmine, siis mis veel?
Mulenoki sõnul tegutsevad eestlaste koolitatud poolsada noort Gruusias jätkuvalt aktiivselt kodanikuühiskonnas ja muudavad oma kodupiirkonda paremaks kohaks. “Koolitustest saadud teadmised on võimaldanud noortel kirjutada paremaid taotlusi ning andnud panuse sihtkohtade arengusse nii säästva keskkondliku arengu, võrdõiguslikkuse, valimiste kui ka paljude muude teemadega,” tõdeb Mulenok.
Muidugi tuleb siin toimivaid mudeleid kohandada, ütlevad nii Loor kui Mulenok. Sotsiaalsed ja kultuurilised normid esitavad ootamatuid väljakutseid, näiteks selgus väitlust eksportides, et birma keeles puudub võimalus kellelegi viisakalt öelda, et sa ei nõustu temaga.
Margo Loor tsiteerib üht oma õpetajat, vastates küsimusele, miks üldse oma teadmisi laia maailma viia: “Kui sa saad midagi teha, siis ekslik oleks seda vaadata võimalusena. See on ikka kohustus, sest sa ei tea, kas keegi teine veel kunagi sama võimaluse saab.” Nii tunnevad Eesti Väitlusseltsi eestvedajad moraalset kohustust, et kui neid omal ajal õpetati ja meetod on aidanud nii palju kaasa Eesti ühiskonna demokratiseerumisele, siis nüüd on nende kord edasi õpetada, eriti kuna Eestis on loodud üsna unikaalne väitlushariduse mudel. “Pikka aega meile piisaski Eestis toimimisest. Tasapisi sai aga teadmistepagas korralik, koduturg välja arendatud ja siis hakkas ka jõudu üle jääma,” ütleb Loor. Ta lisab, et välisturgudega tegelemine pakub põneva arenguvõimaluse ja väljakutse Eesti koolitajatele ja treeneritele ning eks parim viis õppida on ise õpetada. Ta ei salga, et mööda külgi ei jookse maha ka välisturgudelt saadav finants- ning sotsiaalne kapital.
