Heategevuskool 3: Kas olulisem on tervis või haridus?
Urmo Kübar | 21. detsember 2016
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Kas murekohti ühiskonnas saab mingite objektiivsete kriteeriumite järgi ritta seada ja nõnda otsustada, kus meie annetus enim kasu tooks? Saab küll, väidab üks viimaste aastate põnevamaid suundi heategevuses, efektiivne altruism.
“Vali endale kõige südamelähedasem!”
Oleksime päris jahmunud, kui kuuleme sellist soovitust pangatöötajalt, kellelt tulime küsima nõu pensionifondi valikul. Vanaduspäevadeks säästude kogumine on ju tõsine asi! Me tahame, et meie vara võimalikult palju kasvaks, ega lähtu ilmselt sellest, kas ettevõtted, millesse fond investeerib, tegutsevad meile südamelähedases valdkonnas või mitte.
Heategevuses on selline valikuprintsiip aga täiesti tavaline. Ometi määrab suuresti juba otsus, mis valdkonda toetada, meie annetuse “tootluse” ehk selle, kui palju kasu see ühiskonnas kaasa toob.
Kujutleme – ehkki see pole mingi meeldiv mõte –, et on toimunud mõni suur õnnetus. Ohvreid on palju. Osa neist paraku nii rängalt vigastatud, et neid enam päästa ei saa. Teiste vigastused on kerged ja nendega jõuab tegeleda hiljem. Ning siis on kolmandad, kelle pääsemine sõltub just abi kiirusest.
On ju selge, et tegeledes kõigi nendega võrdselt, juhuslikus järjekorras, nagu neid ette tuuakse, oleks lõpuks pääsenute hulk kõvasti väiksem võrreldes sellega, kui keskenduda esmajoones kõige kiiremat abi vajajatele.
Loodetavasti ei pea keegi meist päriselt niisugust olukorda kogema. Ent piltlikult on iga annetaja pidevalt nende valikute ees. Kas toetada kodutuid või vähihaigeid, toimetulekuraskustes perede lapsi või hoopis varjupaigaloomi? Hea küll, enamik meist saaks ilmselt annetada rohkem kui seda praegu teeme, kuid see ei muuda asja olemust – iga annetusotsus jätab teised abivajajad sellest toetusest ilma.
Muidugi on oma iva ka soovituses leida kümnete oluliste teemade hulgast endale südamelähedasim või siis selline, millega oleme isiklikult kokku puutunud, olgu rõõmsal või kurval põhjusel. Sellisest teemast oleme rohkem huvitatud, paremini kursis probleemidega, nende lahendusvõimaluste ja tugevate tegijatega, motiveeritumad juurde õppima, tänulikud – mis kõik aitab teha targemaid ja heldemaid annetusotsuseid.
Aga. Mulle näiteks on südamelähedane rahvatants. Olen sellega aastaid ise tegelenud ja käin hea meelega vaatamas teiste esinemisi. Ometi on ilmselt vähe tõsiseltvõetavaid argumente, et võimalikult suurt kasu ühiskonnas võiks tuua just rahvatantsu hüvanguks annetamisega. See oleks sama, nagu valida endale teadlikult nõrk pensionifond, sest haldur on meile tuttav ja sümpaatne.
Kuid probleeme ühiskonnas ei saa ju järjestada nagu meie kujuteldud õnnetuse ohvreid – lootusetud, mitte-nii-pakilised ja esmatähtsad?
Saab küll, väidab heategevusmaailma viimaste aastate üks põnevamaid suundi, efektiivne altruism. Mida see sõnapaar tähendab? Altruism on teiste aitamine, efektiivsus viitab sellele, et mingid tegevused aitavad sama suure jõupingutuse – meie kontekstis annetuse – korral rohkem või enamaid inimesi kui mõned teised.
Kuidas seda mõõta? Efektiivse altruismi juured on moraalifilosoofias, täpsemalt utilitarismis, mis lihtsustatult öeldes seab eesmärgiks vähem kannatusi ja rohkem heaolu. Kasulikemad on seega tegevused, mis kõige enam aitavad kannatusi vähendada ja heaolu suurendada.
Mõõtühikuks on siin kvaliteetne eluaasta, ingliskeelse lühendiga QALY (quality-adjusted life-year, kui soovite internetist lisainfot otsida). Täie tervise ja heaoluga elatud aasta on 1 QALY. Kui meil on muidu kõik hästi, aga pidev peavalu vähendab meie heaolu näiteks 20%, siis annaks paranemine meile juurde 0,2 QALY’t aastas. Oletame, et oleme vanuses, kus meil on ees veel umbes 40 eluaastat – selle ajaga koguneks lakanud peavalust lisandunud QALY’sid 8. Kui aga õnnestub ära hoida mõni õnnetus, mille tõttu me täna võinuks hukkuda, on selle väärtus meie kiretus matemaatikas juba 40 QALY’t (kui me oma peavalule lahendust ei leia, siis aga 32 QALY’t).
Lisades siia tegevuse – nagu meie näites peavaluravi või õnnetuse ärahoidmise – maksumuse, saame välja arvutada ka kuluefektiivsuse. Päris elu puhul näiteks selle, kui palju lisanduvat kvaliteetset eluaega tooks ühiskonnale kaasa sama suur annetus vähiravifondi “Kingitud elu” või koolikiusamise ennetusprogrammi KiVa toetamisel.
Need on keerulised ja sugugi mitte ainumõeldavad valikud, nii emotsionaalsetel kui ka praktilistel põhjustel – ent mitte võimatud. Kindlasti ei suuda ega peagi me kõike komakohtadeni välja arvutama, ent tänasest heategevuskoolist võiksime kaasa võtta oskuse küsida: kui paljusid toetatav tegevus aitab, mil määral ja kui pikaks ajaks? See annab meile vastuse, millises valdkonnas ja millise tegevusega saab meie annetus kõige suurema võimenduse.
Tekst ilmus Vikerraadios päevakommentaarina 9-osalise Heategevuskooli raames.
