Heategevusmaailma “detektiiv” Anissa Holmes: jälgige, mis infot te enda kohta interneti kaudu annate
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Maailma suurimas muuseumikeskuses Smithsonianis annetajate otsimisega tegelev Anissa Holmes räägib Urmo Kübarale, kuidas heategevuse juurde suuri toetussummasid tuua. Avaldatud esmalt portaalis edasi.org.
Anissa, milline teie tööpäev välja näeb? Tulete hommikul kontorisse ja … hakkate tegema mida?
Eks suur osa päevast möödub arvutite taga. Vaatame läbi artikleid, uudiseid, otsime infot inimeste, ettevõtete ja fondide kohta ning püüame leida seoseid nende huvide ja Smithsoniani vahel. Näiteks kui näeme, et inimene on sisse võetud idamaade kunstist, võib talle huvi pakkuda meie Aasia kunsti galeriide toetamine.
Kui keegi meile silma jääb, otsime, mis ta kohta teada on – töökoht, haridus, kinnisvara väärtus, väärtpaberiportfell, senine annetuskäitumine … Alati on hea teada, mis eluetapis inimene parajasti on. On tal näiteks väikeseid lapsi, kellega ta võiks tahta meie muuseumisse tulla, või on ta parajasti faasis, kus annetuste tegemisele pigem ei mõelda.
Oletame näiteks, et seesama Aasia kunsti muuseum tuleb teie juurde, et neil oleks vaja uusi annetajaid. Kust te siis pihta hakkate?
Esimese asjana vaatame oma infosüsteemi, milliste inimeste järele on seal juba varasemast märgitud, et nad käivad Aasia kunstiga seotud üritustel. Siis loeme selle teemaga seotud artikleid, vaatame, kes on teisi sarnaseid organisatsioone toetanud … Kokkuvõttes on see üsna palju lugemist ja ega see ka alati tähenda, et tulemuseni jõuame. Aga katsume endast parima anda.
See nõuab vist üksjagu loovat mõtlemist, et kus teie jaoks oluline infokild end parajasti peita võib? Kas te üldse normaalse inimese kombel saategi lehti lugeda?
[Naerab] On vist tõesti nii, et see töö muudab seda, kuidas sa lehte loed. Ikka hakkab mõte tööle, et seda inimest võiks soovitada sellele muuseumile või tollele uurimisüksusele. Ja tõsi, ega mingit üht maagilist igale küsimusele vastust andvat allikat ei ole. Aga eks aja jooksul omandad ka vilumuse ja tead, mis sektsioonides või artiklites sulle vajalikku leidub.
Seltskonnakroonikas ka?
Jaa, me loeme üsna palju ka igasugu üritustest. Eriti muidugi heategevusega seotutest, sest seal käivad inimesed on juba annetamisest huvitatud ja võivad toetada ka meid.
Hea küll, te näete klantsfotol kedagi, kes pole veel teie annetaja. Tõenäoliselt on pildiallkirjas ka ta nimi, võib-olla veel midagi, aga seda on ikkagi kaunis vähe. Mis te siis edasi teete?
Nimi on juba väga hea algus. Meil on ligipääs mitmetele tasulistele andmebaasidele, aga alustuseks vaatame, mis ta kohta Google’i otsingust välja tuleb. Kui ta on käinud ühel üritusel, siis on ta ilmselt olnud ka mõnel teisel; võimalik, et saame teada ta abikaasa nime, mis piirkonnas ta elab ja mis kinnisvara sealkandis maksab. Võib-olla selgub, et ta on just ostnud väga kalli kodu.
Kust see peaks välja tulema?
Näiteks ajakirjas Washingtonian on kinnisvara-rubriik, ja sealsed majad maksavad kõik miljoneid dollareid.
Ja seal on ostja nimi kirjas?
Jah. Ja meie loeme seda.
Siis saame vaadata, kas ta on juba annetanud. On andmebaase, mis töötavad läbi heategevusorganisatsioonide aastaaruandeid, kus tavaliselt on suuremad rahastajad nimeliselt välja toodud.
Ning siis sisestame selle info oma süsteemi ja püüame tuletada, mis summas see inimene järgmise viie aasta jooksul võiks annetada. Smithsoniani puhul on 25 000 dollarit see piir, millest loeme inimest potentsiaalseks suurannetajaks. Paneme info kokku ning anname vastavale muuseumile edasi, kellele see rahastaja võiks sobida.
Millal te tunnete, et nüüd on piisavalt infot koos? Iseenesest saaks ju alati veel detailsemaks minna.
See tunnetus tekib töötamisega. Muidugi, mõnikord soovitakse väga põhjalikku ülevaadet – laste arv, nimed … kasvõi koera nimi. Ja ka seda kõike saab leida, aga esimeseks kontaktiks pole see tavaliselt vajalik. Nii et katsume asja mõistlikes raamides hoida.
Mu peas põlevad selle jutu peale juba punased hoiatustuled. See on ikkagi tohutult palju infot inimese eraelu kohta. Ühest küljest on ju meeldiv, kui vestluspartner huvitub, kuidas läheb su lastel Jane’il ja Michaelil ning koer Barky’l, aga kui nende järele küsija on sulle täitsa võõras annetustekoguja, siis mõjub see ikka pigem … pelutavalt, kas te ei leia?
Meil on erialane eetikakoodeks, mille juhtnööridest lähtume. Me ei salvesta infot, mis võiks olla inimesele piinlik või teda kahjustav. Näiteks puuet või haigust me oma süsteemi kirja ei pane, ehkki kui see peaks olema kohtumise ettevalmistamiseks oluline, võib olla mõistlik annetuse kogujat sellest teavitada.
Aga kui mingi info on ajalehes avaldatud, siis üldiselt loetakse seda avalikuks ning meie töötame ainult avaliku infoga. Me ei saa ligi millelegi, millele teised soovijad ei saaks. Me ei tea inimese pangakonto seisu või et kas ta hoiab oma raha Caymani saartel.
Ja eks lõppeks on kõik meil olev info ikkagi oletus, võib olla ka ekslik. Me ei tea näiteks hüpoteekide kohta. Inimesel võib olla 5-miljoniline maja, aga ka suured võlad. Nii et tegelikult jõuab meieni ikkagi vaid osa infost, ja nii ongi hea.
Aga ma ütleks ka, et USA kultuuris peetakse loomulikuks, et kõik suuremad organisatsioonid annetajate kohta niisugust infot koguvad. Näiteks kui sa oled siin ülikoolis käinud, siis tead, et nad leiavad su alati üles – kui sa kolid ja sulle saadetud kiri tagasi läheb, otsivad nad su uue aadressi, sest vilistlased on annetajatena kõige olulisem sihtrühm. Meie töö on samasugune.
Ning kõik aktsepteerivad, et see on see, kuidas asjad käivad, jah?
Muidugi võid öelda, et ei soovi, et sinuga ühendust võetaks – kui nii, siis märgime selle üles ja peame sellest kinni. Aga kuni sa seda öelnud pole, on meie töö niisugust infot otsida.
On vist päris suurepärane tunne, kui erinevatest infokildudest hakkab pilt kokku saama?
Jaa, see on iga kord justkui väike heureka-moment, nõela leidmine heinakuhjast. Ning muidugi, kui siis inimene, kelle kohta oled lehest vihje leidnud, teeb Smithsonianile miljoni-dollarilise annetuse – see võib võtta mitu aastat, aga kui see juhtub, on see vaimustav tunne.
Aga vigu juhtub ka?
Üks meie eriala siseringi-naljadest on komme panna lastele vanemate nimi. No et on John Smith ning John Smith Jr. ja siis veel ka kolmas ja neljas … Siis on muidugi raske aru saada, millisest neist parajasti jutt käib. Ja nii juhtub vahel, et märgime oma andmetes minia äia abikaasaks või muud taolist. Muidugi antakse meile sellest siis teada ja mõnikord üsna vihasel toonil.
Ütlesite, et kõik suuremad organisatsioonid tegelevad sellega. Kui tavaline teie amet USA-s on?
Täitsa tavaline. Meie erialaliidu aastakonverentsil osaleb umbes 3000 inimest, kõik nad teevad sarnast tööd. Umbes miljoni-dollarilise aastakäibega organisatsioonil on tavaliselt juba üks eraldi inimene sellise eeltöö peal. Meie üksuse üheksa inimest on samas suurusjärgus ülikoolide sarnaste tiimidega.
Nii et on sadu organisatsioone, kus tulevad hommikul tööle inimesed ja hakkavad lehti lugema, otsides, kellelt võiks annetusi küsida. Ausõna, mõnikord ma mõtlen, et – vaesed rikkurid!
Nad on sellega harjunud ja teavad, et alati on neid, kes sellist infot koguvad. Ja muide, mõned on täitsa head ka meie eest peitu pugemises. Kellel on kinnisvara näiteks usaldusfondi nimel, kes kasutavad koduse aadressi asemel postkasti jne. Üsna samamoodi nagu kuulsused katsuvad paparazzisid vältida.
Mis teie elukutse ajalugu üldse on? On see pigem üks neist interneti tulekuga võimalikuks saanud ametitest?
Tegelikult sai see alguse 1980ndatel. Veel enne internetti, enne Google’it, enne sotsiaalmeediakeskkondi. Aga siis olid olemas Marquis Who’s Whokogumikud ja aastaaruanded ning heategevusorganisatsioonid kogusid neid ja vaatasid, kas seal mainitud nimed on ka nende kartoteekides kirjas.
Ja lappasid siis telefoniraamatuid kontakte otsides …
Päris pöörane jah, see oli ikka kohutavalt ajamahukas. Aga siis hakkas info liikuma CD-ROMidele, mis oli meeletu samm edasi, ja edasi läksid asjad juba veebipõhiseks.
Kui palju see töö selle viie aastaga on muutunud, mis te Smithsonianis olete olnud?
Võimalused muutuvad muidugi pidevalt paremaks. Kui ma alustasin, ei olnud näiteks niisugust keskkonda nagu relationshipscience.com, mis kaardistab peamiselt börsiettevõtetes töötavate inimeste suhtlusvõrgustikke. Sealt saab vaadata, kus nad on töötanud, millistes nõukogudes olnud, kellega koos koolis käinud, keda tunnevad ja nii edasi.
Teisalt muidugi on privaatsuse teemad palju olulisemaks saanud. Mitmed suurte ettevõtetega seotud andmete väärkasutamise juhtumid on pannud inimesi oma kohalolu internetis piirama. Euroopa Liidu andmekaitsedirektiiv mõjutab ka meie töö rahvusvahelist osa, et mis infot ja mil määral kätte saame.
Aga selge on, et sellel tööl on annetuste kogumise tulemuslikkuses suur roll ning tehnoloogia areng jätkub samuti, nii et eks uusi tooteid ja teenuseid tuleb pidevalt juurde.
On te oma käitumine ka muutunud, kui teate, kui palju infot inimese kohta internetist leida võib?
Ikka. Jälgin ise annetusi tehes, et infot mu kohta ei jagataks teiste organisatsioonidega, sest mõned vabaühendused teenivad andmete müümisega lisaraha. Aga üldiselt ka arvestan, et palju infot on mu kohta saadaval, ja aktsepteerin seda.
Eks see olegi soovitus kõigile – jälgige, mis infot te enda kohta interneti kaudu annate. Kui te ei taha, et teised teie kohta liiga palju teaks, ärge postitage selliseid detaile.
