Joosep Nahkor: Keegi meist pole kunagi nii üksi, kui arvame end olevat
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Esimese suurema annetuse tegin ma juba võrdlemisi noorelt, umbes 15-aastaselt, Eesti LGBT Ühingule. Olin üles kasvades teadmata põhjusel pidevalt mures raha pärast, olgugi et mu pere pole kunagi olnud tõsistes rahalistes raskustes. Seega oli veelgi võõram suunata oma hoitud ressursse kohta, millega ma veel tol ajal tuttav polnud.
Praegu meenub mulle see, kuidas ma korduvalt ühingu kodulehte külastasin, tundes ehk mingit sorti elevust või lohutustunnet. Seda mõtte ees, et Eestis, kus LGBT+ kogukonna ümber hõljub niigi juba tabuteema pilv, millega meid varjatakse (ja millega paljud kaitsevad ka iseennast), on olemas inimesi nagu mina. Mitte stereotüüpseid kujusid kaugest Hollywoodist või vaikseid kuulujutte meid ümbritsevatest inimestest, vaid taolisi, kes tõepoolest hoolivad kogukonna tervisest ja kannavad edasi põlvkonnast põlvkonda julgust olla nähtavad.
Kuigi ma seda veel tol ajal ei mõistnud, küllap sedasama elevust täis poissi ma tahtsingi toetada. Näidata talle, nagu seda tehti mulle, et tema käeulatuses on need inimesed, kellega mõtteid jagada või kes annaks talle tõuke teha midagi tähtsamat kui see, mis on mugav. Eestis on LGBT+ kogukonna liikmena – eriti noore liikmena — väga lihtne tunda, et me oleme üksi kogu maailma vastu. Aga kui see müür langetada, on veel hõlpsamgi näha, et keegi meist pole kunagi nii üksi, kui arvame end olevat.
Kui minu annetus, olgu rahaline või ajaline, saab kindlustada, et langenud müüri taga inimesed tõepoolest abivalmilt vastas oleksid, olen ma tohutul määral tänulik. Ennekõike selle eest, et sain kellelegi sarnasel viisil toeks olla, nagu paljud on mulle olnud.
