Kai Klandorf: vaja on lahendustele suunatud suhtumist
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Vabaühenduste liidus on alates jaanuarikuust kõik uus. Vähemalt juhataja küll. Andrei Liimets püüdis tööpäeva järel välja uurida, kes end uues ametis sisse seadnud KAI KLANDORF on ja mida kodanikuühiskonna hetkeseisust arvab.
Sinu taust on kirju – õpetajaametist võistlusväitlemise ja Tervise Arengu Instituudis terviseteemadega tegelemiseni. Mis neid sinu jaoks seob, sind ennast käivitab?
Missioon. Mind käivitab, kui ma näen, et minu tegevus toob tegelikku muutust – midagi läheb paremaks, kellegi elu läheb paremaks. Abstraktselt ja laialt sõnastades: ma tahan kaasa aidata, et kõigil oleks ühiskonnas parem olla – seetõttu olen ka eri valdkondades tööd teinud. Fookus on ilmselt olnud hariduskeskne, olen seotud nii formaalhariduse kui ka elukestva õppega. Ka Tervise Arengu Instituudis tegelesin õpikeskkonnaga koolis ja sotsiaalsete oskustega.
Kui palju sinu jaoks töö EMSL-is seda hariduslikku joont jätkab? Kas EMSL-il on hariv funktsioon?
Jätkab päris paljus, aga mitte klassikalises tähenduses. Paljude jaoks võrdub haridus kooliga. Minu jaoks on haridus laiem mõiste. Juba elukestva õppe strateegia ütleb, et õppimine on protsess: me tegeleme iga päev enda täiendamisega, ammutame uusi arusaamu. EMSL-il on väga suur roll selles, et ühiskonnas kasvaks teadlikkus selle kohta, mis see vabakond on, mis need mittetulundusühingud ja sihtasutused üldse on ja millega tegelevad. On meie teha, et riik näeks vabakonda olulise partnerina ja teised elanikud valdkonnana, kus on hea töötada, kus saab teha missioonipõhist tööd, oma unistusi realiseerida ja samas ka karjääri teha.
Kodanikuühiskonda mõtestatakse üha ja üha uuesti, see tähendab eri inimestele erinevaid asju. Mis sul esimesena pähe hüppab?
Esimene seos on millegipärast külaselts, mis minu kodukandis väga aktiivselt tegutseb. Meil oli ühine vaenlane Rail Baltic, mis ärgitas kodanikuaktiivsust, sealt edasi tegutsedes loodi külaülikool ja teisigi algatusi, mis tänini toimivad. See on suhtumine, et mina aktiivse kodanikuna näen mingit vajadust ja otsin sellele lahenduse – ei vingu, ei hala, ei oota, et keegi teine teeb. Kaasan teisi ja viin ellu muutusi. Ise näen probleemi, mida laita, ise lähen ja aitan. Teiselt poolt on kodanikuühiskond ka sellised suured organisatsioonid nagu Eesti Väitlusselts, kus ma olen 14 aastat liige olnud – mõjusad algatused, mis teevad riiklikult suuri asju. Viivad ellu laiema ulatusega muutusi. Kodanikuühiskond on Eestis rikkalik. See tähendab osalusühiskonda, olla kaasatud avalike asjade aruteludes ja koostööd erinevate institutsioonidega.
Huvitav, et alustasid külaseltsist, sest pidev vastandus ongi päris rohujuuretasandi ja professionaalse kodanikuühiskonna vahel. Kriitikud arvavad ka, et kogu nõndanimetatud Telliskivi seltskond on etableerunud ja liiga riigisõbralik, õige kodanikualgatus aga peaks pidevalt uuesti sündima ja surema, põlema ja võitlema. Kuidas sinu meelest seda lõhet ületada?
Ma ei näe seda vastandusena – mõlemad on vajalikud. Oluline on, et inimesed saaksid aru, et ei saa kummatagi. Rohujuuretasand pakub inimestele võimalust tunda, et nad saavad ka midagi ära teha, pole vaja selja taha suurt organisatsiooni või Euroopa rahasid, vahel piisab lihtsalt kamba kohalike kokkuvõtmisest. Väga paljud rohujuuretasandi algatused kaovadki siis, kui probleem saab lahendatud, mingitest algatustest kasvavad aga suured organisatsioonid. Kumbki variant pole halb, vaid see on normaalne organisatsiooni elukaar. Kui probleem saab lahendatud, siis võib laiali minna, hea töö! Kui aga ei lahene, tuleb edasi toimetada. See nõuab suuremate väljakutsete puhul juba süsteemsemat tegelemist ja siit kujuneb ka vabaühenduse professionaalsus. Seda lõhet seega polegi vaja ehk ületada, sest mõlemat tüüpi kodanikuühendused on vajalikud. Vabaühenduste liit panustab lihtsalt oma tegevuses rohkem tähelepanu juba professionaliseerunud ühenduste võimestamisele.
Ma ei tahaks, et meie ühiskonnas vabaühendusi üksteisele vastandataks. Eri algatused täiendavad teineteist. Minu näitel – see, et meil oli külaselts, kus sain kaasa lüüa, andis mulle julguse minna keskkoolis väitlema ja hakata väitlusseltsis panustama, sealt olen ma nüüd jõudnud EMSL-i juurde.
Professionaliseerunud organisatsioonid pole ka tingimata riigi käepikendus, vaid partnerid, kohati ka teenuse pakkujad. Selleks et riigis midagi ära saaks teha, on partnerlust vaja. Majanduslik seotus ei tähenda siin omakorda tingimata sõltuvust. Jah, riik küll rahastab mitut suurt algatust, sest see on ka riigi huvides. Ka EMSL-i eelarvest moodustab siseministeeriumi püsitoetus veerandi. Strateegilise partnerina tegeleme teemadega, mis on ka siseministeeriumi huvides. Professionaalse asutusena peab meil aga olema ka legitiimsust ja julgust vajadusel kriitiline olla. Erinevad arvamused ja nende väljendamine tekitavad diskussiooni, ja kui see on konstruktiivne ja argumenteeritud, siis on see vaid edasiviiv jõud.
Kunagi kuulsin Arvamusfestivalil poejärjekorras väidet, et viimasel ajal näikse kõik asjalikud noored inimesed tulevat Eesti Väitlusseltsist. Mida väitlustaust sulle andnud on?
Eneseväljendusoskuse ja julguse oma arvamust avaldada. Oskuse teha seda rahulikult ja argumenteeritult. Väitluse kaudu olen saanud ennast korduvalt proovile panna. Kui väitlusseltsis valmisolekut väljendad, visatakse sind kohe pea ees vette. Julgesin kusagil koosolekul öelda: ma tahaks ka kunagi proovida mingi delegatsiooni juhina kuhugi minna. Kaks nädalat hiljem vastutasin alaealisena Leedu ja Poola piiril väitluslaagris terve delegatsiooni eest. Aga väitlus on ka võistkonnasport ja tekitab tugevat meeskonnatunnetust – õpetab probleemide koos läbiarutamist ja lahenduste leidmist.
Kui vaadata avalikku ruumi habermasliku ideede turuplatsina, kus konkureerivad erinevad eelistused, siis kui hästi argumenteeritud Eesti avalik ruum on?
Kui viimast 20 aastat vaadata, oleme teinud kiire arengu. Mul oli just hea võimalus suvel remonti tehes lugeda üheksakümnendate alguses tapeedi alla pandud ajalehti. Jäin tundideks seina äärde seisma ja lugema, kui erinevalt toona asjadest kirjutati, neid arutati. Ega praegugi saa kaht kätt kokku lüüa ja hüüda: bravissimo, meil on argumenteeritud ühiskond! Eks pikk tee on minna, aga kui vaadata teisi endise idabloki riike, siis võib meie arutlemis- ja otsustamiskultuuriga ka rahul olla.
Mis sinu meelest hetkel Eesti suurim probleem on?
Keeruline on üht nimetada. Üks suuremaid väljakutseid on avatus. Kui vaadata statistiliselt ja ratsionaalselt, siis nii väike riik nii väikese inimeste arvu ja nii väikese eelarvega pole pikalt jätkusuutlik. Et säiliks eestlane inimesena ja Eesti kultuur, ei tohiks sulguda endasse, vaid vastupidi, olla avatud teistele inimestele, olla ühiskonnana piisavalt tugev ja väärtustada seda, mis meil on, aga mitte selle arvelt, et tõmbuda kaitseasendisse. Kapseldumine pole jätkusuutlik.
Mõnevõrra irooniline, et viimastel aastatel seostuvad tugeva kodanikualgatusega just mõned organisatsioonid, mis kalduvad pigem kapseldumise ja suletuse poole, näevad avatuses rahvale ja riigile ohtu.
Eks see ole arvamuste paljusus. Et vabakonnas on erineva seisukohaga algatusi, on teretulnud. Samuti on iga organisatsiooni õigus kindlale spetsiifilisele sihtgrupile keskenduda. Ma püüan aga vaadata Eesti konteksti tervikuna ja mul oleks kurb olla kaheksakümneaastane pensionär, kes näeb tagantjärele rahvaarvu sellise statistilise kiirusega kahanemist, nagu ta seda praegu teeb. Me jääme väikseks ja me jääme kinni, kui me pole oma mõttelaadilt ja poliitikalt avatud.
Kuidas selle kasvava arvamuste paljususe tingimustes teineteisega rääkida, teineteist mõista? Ka EMSL-il on ju oht muutuda kvaasiorganisatsiooniks, mis esindab mõndakümmet elitaarset organisatsiooni.
Neil teemadel tuleb rahulikult arutleda. Ei piisa sellest, kui me nõuame lihtsalt oma tahtmist või emotsionaalselt karjume. Mingite organisatsioonide ja inimeste arvamust ei mõjuta ega muudagi, ma tean seda – selleks on erinevad ühiskondlikud arvamuskõverad väga hästi välja joonistunud. Selle poole ma ka ei püüdle. Mulle piisab sellest, kui minu juhatajaametis olemise jooksul mingite organisatsioonide tegevus muutub efektiivsemaks ja seeläbi elanike heaolu ka paraneb. Ma tahan koos mõelda selle peale, kuidas saaks Eestis teha asju nii, et meil oleks ühiselt parem olla ja me ei peaks oma väiksuses kinni olles hääbuma. Siin ongi kindlasti erinevad arvamused ja lähenemised teretulnud. Kapseldumist tekitab hirm, seda on vaja maandada, ja maandada ei saa karjudes ning röökides, vaid rahulikult rääkides.
Arvamuste paljususe kontekstis on meil ka vaja õppida üksteist paremini kuulama. Kui vaadata, mis toimub näiteks Poolas, Ukrainas või Ungaris, siis see on see, mida Eestis ei tohiks juhtuda. Meil on hea võimalus õppida teiste kogemustest, kuulata ja viia ellu muutusi, mis sarnased sündmused Eestis ära hoiaks. Selle juures ongi oluline, et me neid eriarvamusi kuulaksime ja nende sisuga ka rahulikult tegeleksime. Ka erinevate arvamuste kontekstis on meil võimalik tugineda sarnastele eesmärkidele – kokkuvõttes me ju kõik tahame, et Eestis oleks hea elada. Tuleb proovida mitte vastanduda, vaid ühisosa leida.
Oleme rääkinud probleemidest, aga mis on sinu jaoks Eesti kodanikuühiskonna kõige suurem tugevus?
Inimesed! Meil on väga palju ägedaid aktiivseid inimesi, kel on lai valik oskusi ja suur motivatsioon panustada oma aega ja energiat, et elu Eestis paremaks saaks. Väljakutse on, kuidas need inimesed koondada ja nende teadmised efektiivselt ära kasutada nii, et organisatsioonid saaksid professionaalsemalt ja mõjusamalt töötada. Eesti on üks Euroopa haritumaid riike, väga suur osa tööealisest elanikkonnast on kõrgharidusega. Küsimus on, kuidas seda tarkust niimoodi ära kasutada, et see ühiskonda panustaks ja seda ühendaks, mitte ei kapselduks. Kõik need probleemid, millest me rääkinud oleme, on lahendatavad, aga me kipume oma muredesse kinni jääma. Optimistlikku, lahendustele suunatud suhtumist on rohkem vaja. Juurutada mentaliteeti, et mõtleme koos ja küll me lahenduse leiame. Kui mitte esimese korraga, siis õpime, muudame lähenemist ja proovime uuesti.
Riik ja vabakond – mida peaks tegema, et nad teineteisele partneritena kasulikumad oleksid?
Riigi poolt tuleks algatatud asjad lihtsalt efektiivselt lõpule viia. Näiteks Nullbürokraatia – idee tasandil vapustav asi, aga elluviimine käegakatsutaval ja tajutavalt kasulikul moel pole seda aruandluse mahtu, mida riik nõuab, vaadates edukalt rakendatud. Vabakonna poolt jõuame taas professionaliseerumiseni. Et olla strateegiline ja võrdväärne partner, tuleb teha koostööd. Vabakond koosneb nii paljudest erinevatest algatustest – ilma korteriühistuteta umbes 15 000 organisatsiooni. Riigiasutuste nimistu on küll pikk, aga mitte murdosagi sellest. Nii vajame katusorganisatsioone ja liite, mis kannavad ühiseid vajadusi edasi ning võimestavad omakorda organisatsioone olema riigile võrdväärsed partnerid. Peame olema arutelule avatud ja koostööaltid. Samas ei tohi me ka lasta läbi suruda otsuseid, mis ühiskonda pikemas perspektiivis kahjustada võivad. Sellistes olukordades tuleb olla konstruktiivne, vajadusel ka kriitiline partner.
Kuidas on lood erasektori kaasamisega ühiskondlike probleemide lahendamisse?
Peaks mõtlema rahast kaugemale. Tihti saavad inimesed vabakonnas elukooli kätte ja lähevad ennast erasektorisse realiseerima. Ma tahaks aidata kaasa, et erasektori professionaalidel oleks rohkem võimalusi panustada oma aega ja teadmisi, kui mitte raha, vabaühendustesse. Tuleks luua võimalusi, et iga organisatsioon saaks sektoriülest koostööd teha. Mitte ainult rahaliselt ja annetuste, vaid kasvõi sisulise oskusteabe vahetamise kaudu. Kõik peaksid oma mätta otsast kaugemale vaatama. Tuleb kätte võtta ja inimestega suhelda – küsida: kuule, mul on probleem, äkki sul on mingi mõte lahenduse jaoks. Tihti vastatakse, et aga pole ju aega, see kulub organisatsiooni elus hoidmisele, aga siis tulekski mõelda koolitusinvesteeringuna – kui ma ise panustan, et mõelda, kuidas midagi efektiivsemalt teha, jääb pärast rohkem aega organisatsiooni jätkusuutlikkusega tegeleda.
Lisaks tuleks erasektori kaasamisel mõelda konstruktiivsemalt. Vabaühenduste puhul on tavaline, et kui räägime erasektorist, siis see võrdub annetustega – üks pool annab, teine saab raha. Neid koostöökohti on rohkem. Vabaühendustel tuleb rohkem mõelda, mis on see kasu, mida erasektor saab, kui vabaühendus tegutseb – kas see on teadlikum töötaja, mõnusam töökeskkond, parem vaimne tervis? Vabakonnas on palju teadmisi ja kogemusi, mis saaksid aidata ettevõtlusel areneda, ja erasektoris võimalusi, mis aitaks vabaühendustel professionaliseeruda.
Juhtimine on närvesööv töö. Vabakonna aktivistid põlevad kergesti läbi. Millega sina ennast vormis hoiad?
Ma arvan, et tööl peab olema meeskond, kes hoiab üksteist läbi põlemast. Kui meeskond on rahul ja teab, mida ta teeb, siis hoiab see juhti kahe jalaga maa peal. Pärast seda, kui tööpäev läbi saab, on mul kodus koerateraapia. Mul on ülienergiline koer, kes tahab palju jalutada ja joosta. Teiseks maandab mind loodus – just eile käisin matkal ümber Tamula järve. Sellised matkad nädalavahetuseti on minu jaoks kõige õigem koht, kus oma akusid laadida. Õnneks on mul ka pere, kes oskab endale aega nõuda – kaks jalga vastu maad suruda ja öelda, et nonii, nüüd on kell nii palju, et teeme midagi muud.
Milline on see EMSL, mille sa ühel hetkel järgmisele juhatajale üle anda soovid?
Õpin praegu superviisoriks ja joonistasin just, milline on vabaühenduste liit kolme aasta pärast. Ma tahan edasi anda ühelt poolt rahalises mõttes jätkusuutliku, paindliku ja mitmekülgse eelarvega organisatsiooni, mis ei sõltuks projektitaotluste tähtaegadest. Ja ma tahaksin üle anda vabaühenduste liidu, kus on hästi jaotatud rollidega meeskond, mis teeb aktiivset ühistel eesmärkidel koostööd. Ma tahaksin, et järgmise juhi võtaks tööle nõukogu, kus on eri sektorite kogemusi paremini kaasatud. Ma tahaks anda edasi selgelt fokuseeritud tegevustega organisatsiooni, kus kogu meeskond ja ka liikmed saavad selgelt aru, mis on EMSL, millega ja miks ta tegeleb.
