Karl Oskar Villsaar: Avalikust sektorist vabakonda ja tagasi
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Uurisime Hea Kodaniku suvenumbris kolmelt varem vabakonnas toimetanud riigiteenistujalt, kuidas kaks maailma erinevad või sarnanevad. Kogemusi jagab Karl Oskar Villsaar välisministeeriumist.
Kui olin eelmisel aastal veel kodanikuühiskonna organisatsiooni hingekirjas, paluti mul tihti oma tööd selgitada. Vestluskaaslastele jäi sageli mulje, et olen riigiametnik, ning töö iseloomu juures ei leitudki muud märgatavat erinevust peale selle, et iga päev lipsu ei kanna. Nüüd ametnikuna töötades ja olles kogenud mõlemat rolli, proovin mõtestada, mida võiks teada avaliku sektori toimimisest, kuidas minu arusaam nende rollide vahel liikudes on kujunenud ja kuidas mõtteviiside erinevustes siiski ühisosa leida.
Kuidas näeb välja tööprotsess avalikus sektoris? Tõstan saladuskatet: ministeeriumis koordineeritakse mõnda valdkonda, jälgitakse seal seatud eesmärke ning täidetakse ühiskondlikku tellimust. Kodanikuühiskonna organisatsioonides on enamasti samuti kindel tegevusvaldkond, kus soovitakse saavutada mingit mõju või muutust ühiskonnas. Oluline on siinkohal meeles pidada, et ministeerium ei tee seda kõike kunagi üksi, vaid alati koostöös partneritega. Eriti asjakohane on see näiteks arengukoostöö valdkonnas, kus enamik Eesti rakendajatest on mittetulundusühingud või sihtasutused ja koostööd tehakse peaaegu iga päev.
Huvikaitsetöö on seetõttu avalikule sektorile tänuväärne sisend, ergutades muu hulgas asutusesisest diskussiooni ning tuues välja uusi vaatenurki ja arvamusi, milleni kitsas ringis eesmärke seades tihtipeale ei jõuta. Veelgi olulisem on lisada poliitikavaldkondade kujundamisse elemente praktikast, mis üht või teist lähenemist tugevdada või vastupidi, sootuks ümber lükata aitavad.
Kui olin liikunud vabakonnast tööle ministeeriumisse, küsisid endised kolleegid naljatamisi: “Kas hüppasid üle?” Tegelikkuses ei kujutanud töökohavahetus endast võõrasse ega tundmatusse keskkonda sisenemist, vaid pigem laua taga koha vahetamist. Seda soodustab kodanikuühiskonna organisatsioonide professionaalsuse kasv, mis on aastatepikkuse hea töö tulemus.
Vabakonnal on tugevad liidrid, professionaalsed huvikaitsjad, mõjukad kommunikatsiooniinimesed ja edukad partnerlussuhted. Huvikaitsjal on sarnaselt ametnikuga vaja ette valmistada poliitikapaberid, analüüsida ja kirja panna organisatsiooni seisukohad, koostada kokkuvõtteid, ülevaateid ja palju muud. Kuigi sellest lähtudes kinnistus mu varasem mulje, et töö vabakonnas valmistab justkui ette ametniku karjääriks, on üha tavalisem, et avalikust sektorist minnakse hoopis tööle mõnda mittetulundusühingusse.
Rollide vahel liikudes on minu arusaam ühiskonna toimimisest märkimisväärselt täienenud. Väärtustan kujunenud teadmisi ja soovitan kogeda sama igaühel, sest kodanikuna on võimalus panustada vabatahtlikkuse alusel peaaegu igas eluvaldkonnas. Nii tekib arusaam poolte ootustest ja ka kindlus mõlema siiras huvis teha koostööd ühiste eesmärkide nimel.
COVID-19 pandeemia seadis kriisist väljumise eesmärgiks tervele ühiskonnale ning kinnitas tugevamalt ühiseid väärtusi, nagu tervis või ligimestest hoolimine. Kõigil on oma roll ning seda aitab täita ühine siht. Töötades arengukoostöö teemadega, on hea meel tõdeda, et ühisosa leidmine on lihtsustunud just tänu jagatud eesmärkidele. Nii riik kui ka kodanikuühiskond töötavad selle nimel, et maailm areneks jätkusuutlikult, rahumeelselt ja üleilmseid probleeme seljatades. Samuti soovime edasi anda Eesti edulugusid, kogemusi ja töövõite näiteks hariduse, tervishoiu või e-riigi loomise vallas.
Vabakond on harjunud olema paindlik, kuid kriisi tingimustes tuli sama kiirkorras õppida ka avalikul sektoril. Iga päev tuli kohaneda uue reaalsusega, et reageerida võimalikult adekvaatselt nii tervishoiukriisile kui ka pandeemia sotsiaalmajanduslikele tagajärgedele meil ja mujal. See on kogemus, mis suurendab kindlasti tulevikus paindlikku lähenemist ja näitab selgelt, kui oluline on üksteiselt õppida, et läheneda kriisi lahendamisele laiapõhjaliselt.
Ühine kriisikogemus võiks olla aluseks tugevale partnerlusele, kuid tähtsal kohal edaspidises koostöös (nagu on olnud ka varem) on asjakohane suhtlus. Hea kommunikatsioon on tegelikult iga koostöö kõige olulisem alus. Keeruline on leida laiemat toetust initsiatiivile, kui info sellest ei jõua õigeks ajaks õigetele inimestele. Mida avatum ja konstruktiivsem on dialoog, seda suurem on võimalus jõuda positiivse tulemuseni. Seetõttu võiks avalik sektor kodanikuühiskonnaga suhelda mitte ainult avalike konsultatsioonide raames, vaid võimalusel rohkem ühiselt planeerides ja koos töötades. Samamoodi ei peaks avalik sektor ootama oma postkasti kirju ainult olukordades, kui miski on kellelegi tuska valmistanud. Omavahel avatud suhtlust hoides suudame pakkuda kõige õigemaid lahendusi nii väljakutsetele Eesti sees kui ka abipalvetele piirideüleses arengukoostöös.
Ilmus Hea Kodaniku suvenumbris.
Hea Kodaniku artiklid valmivad vabatahtlikkuse alusel, kuid tellimise, toimetamise ja ajakirjakaante vahele seadmisega kaasnevad paratamatud kulud. Kui sulle meeldivad Hea Kodaniku artiklid ning tahad toetada nende ilmumist ka edaspidi, toeta meid siin: https://heakodanik.ee/toeta/.
