Kaspar Kruup: kolmas sektor peaks rääkima tehnoloogiast
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Tuleviku Tehnoloogiate Sihtasutuse rajaja Kaspar Kruup (26) rääkis Ivan Lavrentjevile, miks igaüks peaks tehnoloogia arenguga seotut teadvustama.
Kes sa oled?
Esimeselt hariduselt olen psühholoog, aga üldiselt teen eri asju: õpetan ja õpin, tegutsen kolmandas sektoris. Mõnda aega tagasi sattus mu tähelepanu alla tehisintellekti (AI) teema – tundus oluline, aga muhvigi ei teadnud sellest. Kutsusin sõbrad kokku ja tegime AI-teemalise klubi, mis luges ja arutas, mis sellest saab. Meie huviks kujunesid automatiseerimine, kitsad AI-lahendused ja nende mõju tööturule. Kitsas AI on programm, mis teeb väga hästi ühte asja: näiteks tuvastab pilti või heli.
Mõtlesime, et see on hullult oluline teema, mis peaks inimeste teadvusse jõudma: tegime AI-teemaliste uudiste paremikku koondava Facebooki lehe “Tehisintellekt ja SINA” ning pidasime loenguid. Leidsime, et seda on vähe: selleks et Eesti ühiskond suudaks AI-ga suhestuda, peaks avalik sektor selle arenguid hoomama. Aga polnud seda poolt, kes avalikku sektorit ja laiemat üldsust hariks. Kui seda teeks erasektor, siis sel oleks oma huvid mängus, see annaks kallutatud nõu, hoiaks midagi enda teada. Seega kodanikuühiskond peab ütlema, et tehnoloogiad on reaalsed ja mõistetavad. Ei ole mingit müstilist digit ega e-d, on konkreetsed tehnoloogiad, millel on mõju. Lõime Tuleviku Tehnoloogiate Sihtasutuse, mille eesmärk on olla avaliku sektori partner, et mõtestada uusi tehnoloogiaid, saada aru nende riskidest, ohtudest ja potentsiaalist ning teha seda kõike ühiskonna huvides.
Mina kasutajana tahan, et minu ID-kaart toimiks, võib-olla oleks mõni buss isejuhtiv, aga konkreetsed algoritmid mind ei huvita. Kas inimene peab üldse huvituma sisupoolest?
Mina ei oska ridagi programmeerida. Ma ei ole mutrite ja poltide spetsialist, aga meie sihtasutus väidab, et indiviidil on võimalik tehnoloogiast aru saada, taipamata, kuidas see täpselt töötab, või oskamata seda ise juhtida ja teha. On elemente, nagu seesama AI, millest võib tavakeeles rääkida ja millest inimene peab tavakeeles aru saama. Sellega kaasneb ka palju küsimusi tehnoloogiavälistest valdkondadest: et isejuhtiv buss saaks tänaval sõita, peab lahendama hulga juriidilisi küsimusi: kes vastutab, kui bussiga midagi juhtub, kuidas kindlustus töötab ja nii edasi. Nendele küsimustele vastamiseks ei pea kogu ühiskond programmeerima õppima.
Mida pead oma organisatsiooni olulisemaks saavutuseks?
Osalesime Riigikantselei korraldatud riigihankes, mis otsis isejuhtivate sõidukite eksperdirühma juhti. Meie ja SA Domus Dorpatensis koos projektijuht Pirko Konsaga võitsime selle hanke. Praegu käivad eri ametkonnad läbi, et mõelda välja, mida on vaja teha selleks, et Eestis saaks sõita autod, millel ei ole juhti. Esimene otsus on juba käes: testimine on praeguses õiguslikus raamistikus legaalne, aga peab muutma hulka asju, et igaüks saaks endale sellise auto osta. Selleks ei pea programmeerima, ei pea oskama koodi lugeda, aga peab aru saama fundamentaalsetest aspektidest, mis teevad tehnoloogia selliseks, milline see on.
Mõtlen ise ka tehnoloogia laiemale eetilisele ja sotsiaalsele mõjule: kas näiteks isejuhtivate sõidukite laialdane kasutuselevõtt teeb paljud inimesed töötuks?
See on ka üks põhjusi, miks kolmas sektor tehnoloogiast rääkima peaks. Erasektoril on kerge hämada: “Tulevad uued töökohad asemele ja mis seal ikka.” Neil ei pruugi olla julgust öelda, et tegelikku tulevikku ei teata. Me oleme läbi töötanud suure hulga analüüse ja ennustused on seinast seina: on selliseid, mis ütlevad, et õpime ümber ja saame hakkama, ja on selliseid, mis ütlevad, et ühiskond võib kokku kukkuda.
Võrdlused tööstusrevolutsiooniga ei sobi: kulus aastakümneid, et toimuks üleminek ühest tehnoloogia faasist teise, ja töökohad kadusid koos põlvkondadega. Tallinnas saab endiselt õppida bussijuhiks ja bussides on plakatid, et tegemist on kindla ametiga. Kümne aasta pärast juhib see buss end ise – kus need inimesed ümber õpivad? Eesti haridussüsteem ei ole nii suure läbilaskevõimega.
Siin on see koht, kus minna avaliku sektori inimeste juurde küsima: kas te olete mõelnud, et töökohad võib-olla kaovad? Saame koos mõelda, analüüse lugeda ja võib-olla nõu anda. Meie sihtasutus koosneb eri pädevustega inimestest, ka nende tehnoloogiate praktikutest, ja üritame enda ümber ehitada võrgustikku inimestest, kelle käest eri teemadel eksperdiarvamusi küsida. Ei saa eeldada, et ametnikel on kõik vajalikud teadmised olemas, ja eks spetsiifilisemaid teadmisi peabki partneritelt tooma.
Praegu räägivad paljud poliitikud nii Euroopas kui ka Ameerikas, et tore oli ju eile, ja üritavad oma loosungite või tegudega inimesi eilsesse viia. Kas see ei tähenda ohtu tehnoloogiale?
Võib-olla ongi vaja rohkem konservatismi, kui asi puudutab tehnoloogiat. Ma ei väida, et me peaks arvutid keelama, aga meil on vaja kainemõistuslikumat suhtumist tehnoloogiasse. Tehnoloogial on alati negatiivsed ja positiivsed tagajärjed. Ei ole nii, et sa lahendad tehnoloogiaga ühte probleemi ja ei tekita uut probleemi asemele. Me peame teadvustama, et suurema kiiruse või efektiivsuse eest peame maksma töökohtade kadumise või keskkonnakahjudega, ja see valik peab olema teadlik.
Oleme minu arust praegu olukorras, kus poliitikud ütlevad, et tehnoloogia mõju on justkui tasuta. Muretseme siis, kui tekib mingi ootamatu kriis. Ei teadvustata, et igal tehnoloogial on omad head ja vead ja ühel või teisel viisil peame selle eest alati maksma – ootamatud tagajärjed on reegel. Kui poliitik ei teadvusta seda, on kaks riskistsenaariumi: kas hävib tema karjäär või hävib ühiskond.
Kuidas saavad aktivistid seda ära hoida?
See ongi väike esimene samm: tuua kokku interdistsiplinaarne teadmine tehnoloogia kohta, et mitte usaldada ainult masina teinud inseneri. Inseneri ümber peaks tooma inimesi, kes näevad laiemat konteksti ning oskavad öelda: kuule, aga siin paistavad ju sellised riskid. Nende riskidega suhestumine peaks käima demokraatlikult ja kaalutlevalt ning see nõu andev ekspert võibki olla kolmandast sektorist.
Kas Eestil on lootust teistega võrreldes muutustega paremini toime tulla?
Ma kaldun arvama, et meil on paremad šansid kohaneda – oleme väiksed ja meil on võimalik liigutada natuke kiiremini. Ja muidugi mängib rolli ka see, et tahaks arvata, et oleme uuendusmeelsed. Kui sellele nupule vajutada, siis poliitikud ehk lähevad aktiivsemalt kaasa.
