Kestliku arengu eesmärgid – kellele ja milleks?
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Kellele on mõeldud ja milleks on vaja ÜRO sõnastatud kestliku arengu eesmärke, kirjutab Arengukoostöö Ümarlaua juhataja Sigrid Solnik.
2015. aastal leppisid peaaegu kõik planeedi riigid kokku tegevuskavas, mille järgi liikudes maailma uuendada ja parendada. Tegevuskava ehk Agenda 2030 koosneb 17 kestliku[1] arengu eesmärgist, mis on mõeldud täitmiseks nii kodus kui ka kaugemal. See tähendab, et leppega liitunud Eesti on võtnud esiteks kohustuse liikuda arengueesmärkide poole kodumaal, teiseks kohustuse aidata n-ö nõrgemaid ja kolmandaks kohustuse tagada, et meie kodustel poliitikatel või Euroopa tasandi seisukohtadel ei oleks negatiivne mõju kestlikule arengule meist kaugemal.
Esimene kestliku arengu eesmärk on vaesuse vähendamine, teine maailmast nälja kaotamine, neljas kõigile hariduse tagamine, seitsmes tegeleb kättesaadava ja puhta energiaga, kaheteistkümnes on fokuseeritud säästvale tootmisele ja tarbimisele, number 13 tegeleb kliimamuutustega ning number 17 vaatab üleilmset koostööd. Tervikliku pildi kõikidest eesmärkidest saab käesolevat ajakirjanumbrit lapates. Kusjuures, eesmärgid ei jää loosunglikule tasandile, tegelikult on need 169 ala-eesmärgi kaudu lahti kirjutatud.
Esmapilgul tundub tegemist olevat meile kauge ÜRO asjaga. Kriitikud nimetavad ettevõtmist mulliks ja ütlevad, et väga ilus visuaal, ent tegelikke samme keegi vajalike muutuste poole astuma ei hakka. Teised kahtlejad ütlevad, et kestliku arengu eesmärgid eeldavad suurt majanduskasvu ja seega ei ole võimalik ei nendeni jõudmine ega see, et nad midagi muudavad.
Tõesti, kui vaadata eesmärki number kaheksa – tööhõive ja majanduskasv –, siis seal on kohe esimese asjana kirjas, et sihiks on majanduskasvu säilitamine ja selle viimine 7% juurde maailma kõige vaesemates riikides. Olgem ausad, globaalsest kapitalismist, nagu see tänaseks välja on kujunenud, kaotavad nii planeet kui ka inimesed. Muidugi peitub siin rohkelt sõnavahtu ja rohepesu, petetud ootusi ja lubadusi, mida ei kavatsetagi täita. Kulutatakse raha ja tekitatakse CO2 heitmeid selleks, et sõita New Yorki ja väljutada seal projektikeele varjus sooja õhku.
Teisalt, hoolimata nii mõneski aspektis õigustatud kriitikast, on Agenda 2030 vajalik raamistik. Ennekõike on tegemist suunda näitava visandiga, mitte otseteega globaalprobleemide lahendamiseni par excellence. Ma usun, et need eesmärgid pakuvad struktuurse tausta väga paljudele ühiskondlikele algatustele ning sotsiaalse närviga ettevõtetele. Samuti pakuvad nad motiveerivat plagu, mis sunnib riike kestliku arengu teemal vastutust võtma ja tulemusi näitama. Tegemist on meeldejääva raamiga, mis aitab püüda kodanike tähelepanu.
Kestliku arengu eesmärgid on aidanud luua erinevaid huvigruppe ühendava, kõikidele arusaadava definitsiooni väljendile “kestlik areng”. Aga kui keegi küsib lihtsat kokkuvõtet, mida on siis vaja kestlikuks arenguks, õiglasemaks ja jätkusuutlikuks maailmaks? Vaja ongi tegeleda sellega, et jõuda igaüheni neist 17 eesmärgist. Holistlik lähenemine on ainus viis.
Kestliku arengu eesmärkide juures on veel üks põnev aspekt, millest Eestis palju ei räägita. Nimelt tuleb eesmärgid saavutada nii, et mitte keegi ei jää maha ja kõik võidavad (inglise keeles põhimõte “leaving no-one behind“). Kuidas seda teha? Üks võimalus, mis kõlab utopistlikumalt, kui peaks, on olukord, kus poliitikate kujundamise aluseks olevad uuringud eristavad andmeid ka teatud näitajate vaates, näiteks soo, vanuse, puude, rahvuse ja elukoha alusel. Kui sa ei tea, kuidas sinu otsused mõjutavad ühiskonna kõige nõrgemaid, ei olegi võimalik piisavalt head tulemust tagada.
Küllap saaksime kuidagiviisi hakkama ka ilma kestliku arengu eesmärkideta. Globaalsete ja kohalike väljakutsetega tegelevad inimesed ja ühendused ajaksid oma asja edasi ning poliitikate kujundajad teeksid täpselt nii palju, kui igale riigile või piirkondlikule riikide ühendusele paras ja tehtav tundub.
Agenda 2030 tekstiga käib aga kaasas tõdemus, et kui tahta saavutada teistsuguseid tulemusi, ei saa enam vanal viisil edasi minna. Tervislikuma eluviisini ei ole võimalik jõuda, kui endistviisi igal õhtul šokolaadikomme nosida – ma tean, ma olen proovinud. Ja see ongi peamine põhjus, miks kestliku arengu eesmärke vaja on. Need annavad lisatõuke selleks, et riigijuhid ja ametkonnad liigutama hakkaks, et erasektor rohkem kestlikkusega arvestaks ning et vabaühendused oma tegevusi fokuseeriks ja uuele tasemele viiks. Sest vanamoodi enam paremaid tulemusi ei saa.
Aga kuidas seni läheb ja kas hakkab juba looma? Lootust on, osa suuri globaalprobleeme sõuab järjekindlalt lahenduste poole. Teisalt aga on meil kaks suurt takistust. Esiteks – otsustajatel ja poliitikakujundajatel on lihtsam minna edasi nii nagu tavaliselt, rääkida ainult nendest asjadest, mida tehakse hästi, ja mitte seada kestlikku arengut prioriteediks.
Soomes on olemas kestlikule arengule suunatud ühiskondlik kokkulepe “Finland We Want by 2050” ja terve see temaatika on juhtival poliitilisel tasandil ka tegelikult oluline. Eestis on olemas tänaseks ajale jalgu jäänud ning hädasti uuendamist vajav kestliku arengu strateegia “Säästev Eesti 21“. Õnneks on meil äsja uuendatud indikaatorite nimekiri, mille alusel Eesti kestlikku arengut mõõtma hakatakse – see on parem kui mitte midagi, aga seda on liiga vähe.
Teine väljakutse kestliku arengu eesmärkide puhul seisneb süsteemsetes vigades ning teatavas tahtmatuses neid vigu parandada. Näiteks ekspansiivsele kasvule suunatud maailmamajandus ei sobi kestliku arengu raami, ent ometi on majanduskasv see, mida taga aetakse. Või statistika, mis näitab, et iga arengukoostöösse panustatud dollari kohta, mis abivajajateni jõuab, nahistatakse sealt maksusüsteemide aukude abil välja 10 dollarit. Meie ei aita Aafrikat, Aafrika aitab meid.
Eesti 100 aasta juubeli puhul soovin, et Eesti näeks ka oma 200 aasta juubelit. See on võimalik ainult juhul, kui tasakaalustatud kestlik areng on riigis prioriteet. Kestliku arengu eesmärgid aitavad siinkohal struktuuri seada ja tagant utsitada, tegusid peavad tegema ikkagi inimesed ise.
[1] Eestis kasutatakse ehk rohkemgi väljendit “säästev areng” ja “säästva arengu eesmärgid”. Meie eelistame kasutada kestliku arengu mõistet, sest kestlikkus sobib paremini kirjeldama tasakaalustatud arengu eri aspekte. Rahu, vabadus ja toidusüsteemid on näiteks pigem kestlikud kui säästlikud.
