Viimased artiklid:
Viimased uudised:
ÜRO kestliku arengu eesmärgid on pälvinud nii tunnustust kui ka kriitikat. Miks ei tohiks lubada optimismil end õhku tõsta, kirjutab Kadri Sikk Eesti Vegan Seltsist.
“Kui paljud on kuulnud kestliku arengu eesmärkidest?” küsis hiljuti Riigikantselei esindaja ühel ettevõtjate foorumil. Tõusid ainult mõned üksikud käed. Seik illustreerib ühte paljudest probleemidest ÜRO kestliku arengu eesmärkidega, millest järgnev lugu räägib.
Rootslastega vesteldes jääb mulje, et ka juba poejärjekorras saaks naabriga arutada, millisesse kestliku arengu eesmärki keegi panustab. Põhjamaad tahavad olla üleilmsete eesmärkide saavutamisel teenäitajaks ja teevad kõvasti tööd selle nimel, et harida inimesi meie ühiste ÜRO-s kokku lepitud eesmärkide teemal. Võib vaid spekuleerida, et kui nii palju auru läheb inimeste harimisele, siis võib-olla jõuame aastaks 2030 ainult selleni, et ettevõtjate foorumil tõuseb küll enamik käsi, ent eesmärgid ise on vaid osaliselt täidetud. Kestliku arengu eesmärgid on siiski üsna elitaarne värk, poliitikute-ettevõtjate-maailmaorganisatsioonide agenda, mis ei ütle tavalisele kodanikule suurt midagi.
Mündi teine külg pole säravam – see, et ÜRO-s on kokku lepitud üleilmsetes eesmärkides ja nüüd tehakse rohkelt teavitustööd, et meid kõiki pardale tõmmata, jätab ekslikult mulje, nagu kestlikku arengut veaksidki poliitikud-ettevõtjad-maailmaorganisatsioonid ja nüüd lõpuks oleme globaalselt jõudnud teadlikkuseni selle vajalikkusest. Nii see muidugi pole. On hulgaliselt kogukondi, kes on elanud kestlikku arengut silmas pidades aastasadu, kui mitte -tuhandeid. Loodusega kooskõlas elamine ja emakese Maa austamine pole midagi uut siin päikese all, lihtsalt neid väärtusi pole needsamad poliitikud-ettevõtjad-maailmaorganisatsioonid pikalt märganud, prioriseerinud, neist õppinud ega neid eeskujuks võtnud.
Isegi praegu peavad väiksemad kogukonnad kestliku arengu eest võitlema. Meenutagem kasvõi üleilmseid toetusproteste käivitanud Dakota Accessi naftajuhtme ehitamisega seotud võitlust. Selle valguses mõjuvad kestliku arengu eesmärgid väsinud klišeena: elitaarne klass on taibanud, et on osa probleemist, või vähemalt saab tunda nende probleemide mõjusid, ja kuulutab nüüd kestliku arengu eesmärgid pjedestaalilt pidulikult omaenda leiutisena välja.
Olen kirjeldatut oma nahal tunda saanud. Osalesin augustis esimest korda toimunud globaalses innovatsiooniprogrammis UNLEASH, mis tõi üle maailma kokku 1000 noort, kes tegelevad kestliku arengu eesmärkidele lahenduste leidmisega. Selle korraldasid suurkorporatsioonid, nagu Microsoft, Bestseller ja Carlsberg Foundation, piimatööstus Arla, konsultatsioonifirmad Deloitte ja Dalberg ja iroonilisel kombel ÜRO ise.
Pole ilmekamat näidet sellest, et kestliku arengu eesmärgid on nendelesamadele üleilmsetele korporatsioonidele-organisatsioonidele suurepärane rahateenimise allikas ja nii ennast kui ka teisi võib järjepidevalt petta, väites, justkui seda tehtaks päriselt maailma muutmiseks. Kuigi programm pidi keskenduma kestlike lahenduste loomisele, oli see ise kõike muud kui kestlik. Olin sinna valitud, sest panustame Eesti Vegan Seltsis veganluse populariseerimisega otseselt kolme kestliku arengu eesmärki ehk tervise endamisesse, kestlikku tarbimisse ja tootmisse ning kliimamuutustega võitlemisse. Jõuetukstegevalt kõnekas oli asjaolu, et minu kui vegani hommikusöögipakki lipsas sisse Arla või. Ka teistes valdkondades ei paistnud programmi loojad olevat kuidagi motiveeritud iseenda käitumises vajalikke muutusi looma. Vahtu ja uhkeid sõnu, kuidas maailm nüüd muutuma hakkab, jagus see-eest hulgaliselt. UNLEASH kestab kuni aastani 2030 ja on väga hea võimalus konsultatsioonifirmadele oma tegevust laiendada ning korporatsioonidele linnuke kestlikku arengusse panustamisel kirja saada, jätkates tegelikkuses vana rada pidi.
Lahkusin ürituselt räpase tundega. Kujutan ette, et sama tunnevad need kogukonnad, kes on juba ammu päriselt võidelnud kestliku arengu eest, raamistamata oma tegevust kestliku arengu eesmärkidena.
Mis puudutab eesmärke ennast, siis silme ette kerkib 17 värvilist kastikest, mis ühelt poolt muudavad need arusaadavalt lihtsaks, nii et kõigil on võimalik leida vähemalt mõni eesmärk, millesse ta oma tööga panustab. Teiselt poolt aga eirab selline valdkonniti kategoriseerimine asjaolu, et päriselu ei ole võimalik nõnda kasti suruda. Praegused üleilmsed probleemid on ääretult keerulised, ning mitte ainult ei panusta me enamasti mitme probleemi lahendamisse korraga, vaid on ka väga tõenäoline, et samal ajal töötame mõne teise eesmärgi suhtes vastupidises suunas.
Näiteks biokütuste kasutuselevõtt arenenud riikides võib aidata meil muuta kohalikku elu rohelisemaks, aga biokütuste tootmine on kahe teraga mõõk: ühelt poolt panustab see heitgaaside vähenemisse, teisalt tõstatuvad maakasutuse ning toidu kättesaadavuse ja hindade probleemid; ühtlasi toetab biokütuste tootmine kõrvalsaadustega loomatööstust, mis on üks suuremaid keskkonnaprobleemide tekitajaid.
Probleemne on sellise lihtsustatud käsitluse juures ka asjaolu, et see kujutab kõiki eesmärke võrdsetena. Ometi võib see olla ekslik, sest maailm on ökoloogilise kriisi viimase minuti viimasel sekundil. Mida kiiremini hävinevad olulised looduskooslused ja planeet muutub elamiskõlbmatumaks, seda võimatumaks muutub ka teiste probleemide lahendamine. Praegusele kestliku arengu eesmärkide mudelile on alternatiividena välja käidud ka mitu teist laadi lähenemist ja kujutusviisi. Ühe näitena võib tuua nii-öelda pulmatordimudeli, mis kujutab teatud eesmärke fundamentaalsematena, mille peale toetuvad kihtidena teised eesmärgid. On see nüüd määratult parem kujutus või ei, igatahes toob see kestliku arengu eesmärkide kujutamisesse rohkem nüansse ning rõhutab asjaolu, et ilma tugevalt kestliku planeedita vajuvad kokku ka teised kihid.
Tasub ka mõelda, mis saab edasi pärast aastat 2030. Isegi kui meil õnnestub kestliku arengu eesmärgid saavutada, kas lihvime sealt edasi lihtsalt lahendusi ja elame õnnelikult elupäevade lõpuni? Loomaõiguste perspektiivist on kestliku arengu eesmärgid muidugi väga piiratud, et mitte öelda kasutud. Meie organisatsiooni ehk Eesti Vegan Seltsi visioon on jõuda veganmaailma, kus inimesed ei kasuta ega tarbi loomi ning planeedi ressurssidega käiakse ümber vastutustundlikult. Selle visiooni teine pool kattub kestliku arengu eesmärkide visiooniga tulevikust, esimene pool aga mitte.
Kestliku arengu eesmärgid käsitlevad loomi ainult perspektiivist, kus nad eksisteerivad inimestele kasutamiseks, ja see ei ole maailm, kus me veganitena tahame elada. Töötame juba praegu üleilmsete eesmärkide nimel, mis on praegu isegi defineerimata, ja meie jaoks on kestliku arengu eesmärkide saavutamine lihtsalt positiivne kõrvalnähtus järgmise tasandi ühiskonda jõudmisel.
Neid valdkondi on veelgi, kus praegused 2030. aastaks määratletud eesmärgid on juba eos ajast maha jäänud. Näiteks on üks kestliku arengu eesmärk, et kõik inimesed saaksid sündides isikutunnistuse, aga juba praegu on juriidiliselt isikuks tunnistatud nii tehisintellekt kui ka mitu loodusobjekti, näiteks üks jõgi Uus-Meremaal, ning Connecticutis on hetkel käimas juriidiline protsess elevantide seaduslikult isikuteks tunnistamiseks. Muutub küsitavaks, kas kestliku arengu eesmärgid üldse suudavad piisavalt kaugele tulevikku vaadata või on juba praegu tegemist ajale jalgu jäänud kirjandusega.
Lõpetuseks võib küsida, miks me oleme Eesti Vegan Seltsis otsustanud oma strateegia siduda kestliku arengu eesmärkidega, kui meie visioon maailmast ulatub oluliselt kaugemale, meie kogemused korporatsioonide-maailmaorganisatsioonidega kuni ÜRO endani välja muudavad sügavalt küüniliseks ja tõenäoliselt on eesmärgid ka mitmel viisil juba aegunud.
Hoolimata kõigist puudustest – ja neid leidub lisaks varem väljatooduile veel mitu – peame vajalikuks rääkida meie kohapealsetest käitumismustritest üleilmses kontekstis. Kestliku arengu eesmärgid on egiid, mille abil saame luua partnerlust nendega, kes samuti lahendavad kohalikul tasandil üleilmseid probleeme, olgugi et igaüks meist teeb seda oma nišis. Meie ülesanne on lihtsalt valida sellised partnerid, kes on meiega sarnaselt otsustanud iga päev elada oma väärtuste järgi ega piirdu üksnes uhkete lipulausetega.
Kui see tähendab, et ÜRO ise ei ole meile sobiv partner, ei muutu ometi asjaolu, et kestliku arengu eesmärgid aitavad avada meie probleemistikku üleilmses kontekstis ning teha koostööd teiste suurepäraste organisatsioonidega, kuni realiseeruvad kõik visioonid paremast maailmast, millest me praegu ehk unistada ei oskagi.
