Kisklev või arutlev demokraatia?
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Millist kasu võiks demokraatia tulevikus olla arutleva demokraatia meetoditest nagu rahvakogud? Mida on maailmas testitud ning mida võib Eesti sest õppida, uuris muutusjuht ja demokraatiatreener TEELE PEHK.
Demokraatia uueneb ja täiustub kogu aeg. Oma olemuselt on demokraatlik ühiskond ennast korrigeeriv ühiskond: see laseb kodanikel kollektiivse kogemuse põhjal tegutseda ja seda kogemust mõtestada. Seega võiksime loobuda mõttest, et kusagil kauges tulevikus ootab meid palju parem demokraatia. Oma ühiskonnakorraldust täiendame ja täiustame me väikeste sammudega iga päev.
Esinduslikkuse vasikavaimustus Eestis
Tõenäoline vastus ühe mureliku kodaniku küsimusele “Kuidas ma saan ühiskondlikku olukorda muuta?” on ilmselt selline: iga paari aasta tagant valimiskasti või -ekraani ääres! Kui tihti kuuleme ametnikelt ja poliitikutelt aga seda, et kui rahvalt pole mingis küsimuses mandaati saadud, ei saa otsustajad sellega ka tegeleda? Siit edasi – kui palju oleme kuulnud, et näiteks rahvakogud tekitavad “paralleelstruktuuri” parlamendi kõrvale?
Esindusdemokraatia olemuse oleme Eestis kenasti selgeks õppinud. Samas ei tasu meil esinduslikkuse vasikavaimustusse kinni jääda, sest nii takistame ühiskonnakorralduse täiustumist.
Soovi Eesti demokraatiamudelit täiendada väljendavad näiteks sageli avalikus arutelus kostvad hääled, mis nõuavad rahvahääletusi. Seejuures peame arvestama oma võrdlemisi lühikese vaba ühiskonna kogemuse ja alles kosuva kodanikuharidusega. Selle asemel et kogu süsteemi üksnes omast tarkusest kogu täiega muutma tõtata, peame tugevdama oma vaba ühiskonna vundamenti ja õppima nendest praktikatest, mis on tõendatult ühiskonnale lisaväärtusi loonud.
Vastutava ja uuendusmeelse riigi tunnused
Ühiskonna vabadust ei hinnata enam ainult iseenesestmõistetavuste nagu sõltumatu kohtusüsteemi, vaba ajakirjanduse, võimude lahususe ja ausate valimiste põhjal. Vastutavat riiki iseloomustab kaasajal avatud ja andmepõhine poliitikakujundamine, kodanikualgatuse ja kollektiivse tarkuse soodustamine, ühiskonnaasjade koosloomeline korraldamine, kasutajasõbralikud teenused, katsetamine ning digitööriistade kasutamine kõigeks eelnimetatuks. Riigi või omavalitsuse uuendusvõimelisus peitub niisiis selles, kuidas ühiseid asju korraldatakse.
Vanamoelise otsusta-avalikusta-kaitse-kasuta(-hülga) poliitikakujundamise asemel järgitakse aina enamates riikides ja linnades põhimõtet kaasa-arutle-otsusta-teosta. Mõtteviisi muutust illustreerivad sellised üleilmsed algatused nagu kaasav eelarve, kodanikefoorumid ja osaluskogud, arutlev ühisloome põhiseaduse muutmiseks ja keeruliste teemade lahendamiseks, dialoogimeetodid konsensuse leidmiseks, kollektiivsed pöördumised parlamendile ja rahvaalgatusõigus ning kogukondlikud mudelid kohaliku elu korraldamiseks. Niisamuti kasutatakse avaandmeid otsustusprotsesside avamiseks ja kasutajasõbralike teenuste loomiseks.
Täiustamisalgatuste koondtunnustena tõusevad esile koosloome ja konsensus. Need elemendid ongi arutleva demokraatia keskmes. Järgnevalt süüvingi arutlusel põhinevasse otsustamisse (inglise keeles deliberation) kui ühte viisi, kuidas esinduslikku demokraatiat süsteemselt täiustada.
Jah rahvahääletusele, millele eelneb õppimine ja arutlemine!
Kuidas oleks Brexiti-hääletus läinud, kui referendumile oleks eelnenud ühisloomeline õppimine ja arutamine? (Unustame seejuures hetkeks hääletusele eelnenud propagandatöö.) Tõenäoliselt teisiti, kui tegelikkuses läks. Suure naabri kehv sooritus on innustanud Šotimaad, kus valmistatakse ette teist iseseisvusreferendumit, millele eelneks põhjalik üldist teadlikkust tõstev ühisõppimise protsess. Selliste rahvakogude puhul saab poliitilist kallutatust vältida, andes korralduse sõltumatule poolele või usaldades koordineerimise laiapõhjalisele võrgustikule.
Stanfordi ülikooli professor James Fishkin töötas vastukaaluna kõhutundel põhinevale rahvahääletamisele ja valimistele välja kaalutlemisel ja arutlusel põhineva arvamusküsitluse (deliberative polling). Selle meetodi abil on toimunud paljud osalusprotsessid, kus rahvastikku sotsioloogiliselt esindav inimeste rühm õpib, arutab ja lõpuks otsustab selliseid keerulisi teemasid nagu immigratsioonipoliitika, tuumaenergia, sotsiaalkaitsesüsteemi reform, valimissüsteem ja põhiseaduse muutmine.
Rahvakogusid korraldatakse üle maailma nii Fishkini meetodiga kui ka teistes vormides. Paarkümmend aastat seda kogemust on tõestanud, et kui anda inimestele faktid ja aeg nende üle arutleda, sünnivad sisult tugevamad ja avalikkuse silmis legitiimsemad otsused kui tavapärasel referendumil (loe lisa Fishkini mullu avaldatud raamatust “Democracy When the People Are Thinking: Revitalizing Our Politics Through Public Deliberation”). Sellisel viisil ühiskonnaasjade otsustamine teenib avalikku huvi. Rahvahääletus, mille eesmärk on kinnistada poliitikute võimu, ei teeni avalikku huvi.
Rahvahääletused sellisel kujul, nagu neid on korraldanud näiteks Tallinna linn (tasuta ühistransport: jah või ei, kumma korda teeme: Kultuurikatla või Linnateatri?), ei loo eeldusi kollektiivseks õppimiseks. Teadlikkus otsuste võimalikest tagajärgedest ja kaasnähtudest on aga paremate otsuste langetamise oluline eeldus. Kui soovime kodanikele suuremat võimu eesmärgil, et poliitilised otsused teeniksid võimalikult paljude ühiskonnaliikmete huve, peab referendumile eelnema teemasse süvenemine, teaduslike faktidega tutvumine, alternatiivide kaalumine, eri stsenaariumide läbiarutamine. Alles seejärel tuleb hääletamine või otsustamine.
Õppimine -> arutelud -> kaalutlemine -> otsustamine
Rahvakogud (citizen assembly), mida Eestiski katsetatud, on viimasel ajal seoses kliimakriisi ja poliitilise seisakuga jälle populaarsust kogunud. Rahvakogude varasemad lained on tegelenud valimissüsteemi muutmisega (näiteks 2004–2009 Kanadas ja Hollandis) ning põhiseaduse muutmisega (2010–2018 Islandil, Iirimaal, Mongoolias). Täna nõuab rahvakogu korraldust häälekalt üleilmne kliimaliikumine Vastuhakk Väljasuremisele (Extinction Rebellion) ning Brexiti-hääletuse tuules otsivad valitsused võimalusi, kuidas sarnasesse ämbrisse mitte astuda.
Kirjutasin Vikerkaare ökovisioonide erinumbrisse (9/2019) Eesti kliima-rahvakogu korraldamise ideest. Selles artiklis loetlesin üles rahvakogu kasud, kohati võrdluses referendumitega.
- Rahvakogus teeb otsuseid juhuslikult valitud ja ühiskonna läbilõiget esindav elanike kogu, mitte poliitiline esindus. Sellise miniavalikkusega saabki testida ääretult ebamugavaid otsuseid, olgu nendeks uute maksude kehtestamine või kannapööre senises majandusmudelis. Niimoodi on rahvakogu korralduskulud võrreldes suurt osa elanikkonnast tabada püüdva referendumiga märkimisväärselt madalamad. Eesti IT-süsteemis saab nüüd ka rahvastikuregistri põhjal juhuvalimeid koostada.
- Rahvakogu on kui demokraatlike protsesside kiirendi. Sellise algusest lõpuni disainitud teekonnaga saab suurendada üldist teadlikkust polariseerivast teemast või nurjatust probleemist (nt kliimakriis) ja valikuvõimalustest. Eelduseks on meedia kaasatus ja protsessi pidev kajastamine. Tänu avatusele ja läbipaistvusele saab igaüks rahvakogu jälgida ja sellesse panustada. Niimoodi kasvab teadlikkus ja lahenduste omanikering.
- Teaduslikult on tõestatud, et osalejate teadmiste kasvu ja muidu ebamugavate otsuste (nt keskkonnamaksud) poolt hääletamise vahel on selge seos. Rahvakogus on esimene faas alati õppimine, kus ekspertidel, faktidel ja teadustulemustel on põhiroll. Tavapärane referendum sellist teadmiste avardamist ei sisalda.
- Selline osalusprotsess aitab vähendada või ületada ebavõrdsuse ja usaldamatuse probleeme ühiskonnas. Juhuslik valim tagab muidu ebasoodsas seisus olevatele elanikele võrdsed osalemisvõimalused. Rahvakogus esindab iga inimene, olgu ta endine vang või praegune jurist, iseennast ja oma mõtteid ning selle kaudu ühiskonna mitmekesisust.
- Rahvakogu toob ametnikud, eksperdid, teadlased, poliitikud ja huvikaitsjad ühise eesmärgi nimel kokku – olgu selleks eesmärgiks näiteks järgmiste aastate vältimatud kliimasammud Eestis. Paraneb koostöö- ja arutelukultuur. Meetod sobib eriti hästi poliitilisse ummikseisu jooksnud ühiskondlike teemade lahendamiseks. Rahvakogu aitab ületada surnud punkti, kus ühed on kõvahäälselt poolt ja teised vastu. Näiteks katoliiklikul Iirimaal seadustati rahvakogude tulemusel abordid ja samasooliste abielu. Varem olid need teemad Iirimaal “poliitiliselt mürgised”.
- Loob soodsa õhkkonna konsensuse tekkimiseks tänu protsessi hoolikale disainile. Rahvakogu saab toimuda, kui on teada, kes ettepanekuid ellu hakkab viima – tavaliselt on selleks valitsus. Sõltumatu korraldaja, protsessi seirav nõukoda, rahvakogu avatus ja jälgitavus tagavad lõppotsuste legitiimsuse. Juhuslikult valitud esindajad eemaldavad poliitilise kallutatuse võimaluse.
- Arutelude ja otsustamise järel pakutud lahendused on tavapärase poliitikakujundamisega võrreldes julgemad, kuna tuginevad teadustulemustele, objektiivsele ekspertteabele ja alternatiivide kaalumisele. Lisaks motiveerib osalejaid teadmine, et ettepanekud on valitsusele siduvad. Jaapanis otsustati elanikekoguga poolelijäänud tuumareaktori valmisehitamine, Iirimaal vee- ja kinnisvaramaksu kehtestamine, Šotimaal ja Ühendkuningriigis reformitakse sel viisil sotsiaalkaitsesüsteemi.
Arutlev ja esinduslik?
Kas arutlev demokraatia vahetab esindusliku vormi välja? Raamatu “Against Elections: The Case for Democracy” autor Van Reybrouck ei vastanda neid süsteeme. Ta seob need hoopis tervikuks, mis koosneb hääletamisest ja esindajate loosimisest – nagu Google Maps, kus on kaart ja satelliitfoto. Ühega saab teekonda planeerida, teisega ümbruskonda uurida. Demokraatiaga on samamoodi – elanike esindamine on kui ühiskonna kaart, keeruka reaalsuse lihtsustus. Ja kuna seda lihtsustust kasutatakse tuleviku toore visandina (sest mida muud poliitika on, kui mitte tuleviku visandamine?), peab see kaart olema võimalikult detailne. Seega täiendab satelliitfoto topograafilist kaarti.
Kõige sagedasem vastuväide rahvakogudele on see, et juhuslikult valitud esindajad pole pädevad otsustama kaalukate teemade üle. Rahvakogude üleilmne praktika on aga tõendanud, et kui inimesed saavad tasakaalustatud faktipõhist taustinfot, teevad nad teadlikke ja argumenteeritud otsuseid. Mida me Eestis tahame: kas teadlikke otsuseid või nende teadlikku takistamist?
NÄITEID ÜLERIIGILISTEST RAHVAKOGUDEST
Iirimaa rahvakogu abordi jt teemadel 2016
Viiel nädalavahetusel arutles 99 juhuvalimi alusel valitud kodanikku eri teemadel, mille seas oli ka abordi seadustamise ettepanek. Professionaalsete arutelujuhtide eestvedamisel kuulasid osalejad juristide, otseste sihtrühmade, kirikuesindajate ja eetikaprofessorite seisukohti ning koostasid seejärel ettepanekud. Parlament võttis ettepanekud vastu ja otsustas muuta põhiseadust. Pärast rahvakogu korraldati 2018. aastal rahvahääletus, mille tulemusel seadustati riigis abordid. Kümnendi kestnud avalik debatt sai lõpuks lahendatud.
Briti Brexiti-järgne rahvakogu 2017
50 inimest üle Suurbritannia arutles kahel nädalavahetusel selle üle, millist välis- ja migratsioonipoliitikat soovitakse pärast lahkumist Euroopa Liidust. Rahvakogus osalenud Brexiti pooldajad ja mittepooldajad koostasid valitsusele juhised Brexiti-järgseks välispoliitikaks ning konkreetsed ettepanekud kaubandussuheteks ja migratsioonipoliitikaks ELi ja teiste riikidega.
Rahvakogu korraldasid teadlased ja kodanikuühendused, seda rahastas Briti valitsus.
Saksa demokraatia-rahvakogu 2019-2020
Saksamaal on käimas üleriigiline ühisloome kriisis vaevleva demokraatia uuendamiseks. Bürgerrat Demokratie nimelise protsessi käivitas organisatsioon Mehr Demokratie e.V. koos Schöpflin Stiftungiga, et luua eeskujuprojekt vähenevate ressursside ja kasvava keerukuse ajastul. Bürgerrati koordineerimist ja tasakaalustatust seirab kodanikeühendustest ja teadlastest moodustatud nõukoda, protsessi viib läbi demokraatiauuendajatest koosnev meeskond.
Bürgerrat Demokratie etapid
- Teema seadmine piirkondlike aruteludega. 50 kodanikku ja 15 poliitikut töötasid kuuel õhtul välja üleriigilise rahvakogu teemad. Regionaalsete kohtumistel arutati küsimusi “Mis on tänase demokraatia tugevused ja nõrkused?” ja “Milliseid teemasid peaks üleriigiline rahvakogu käsitlema seoses otsedemokraatia, kodanikeosaluse ja demokraatia tugevdamisega?”.
- Kodanikekogu töötas poliitikutele välja reformiettepanekud. Kahel nädalavahetusel arutles 160 juhuslikult valitud ja Saksamaa elanikest läbilõike moodustavat inimest Leipzigis konkreetsete lahenduste üle. Neile andsid sisendit eksperdid, poliitikud ja huvitatud kodanikud. 28. septembril hääletas Saksa kodanikekogu 22 ettepaneku üle. Näiteks hääletati selle poolt, et enne rahvahääletust peab alati toimuma sarnane rahvakogu teemapüstituse ja info kogumise eesmärgil. Kodanikekogu ettepanekute üle tehakse ka avalik arvamusküsitlus.
- Demokraatiapäev. Kodanikekogu ettepanekute üle arutatakse ja need antakse Bundestagi poliitikutele üle.
- Kodanike paneel järgib ja nõustab kodanikekogu ettepanekute elluviimist. See etapp ootab ees järgmisel aastal.
Kliimateemalised rahvakogud
Mitmel pool koguvad tuure keskkonnaga seotud rahvakogud. Nende korraldamist nõuab väga häälekalt kliimakriisi liikumine Vastuhakk Väljasuremisele (Extinction Rebellion). Ühendkuningriigi parlamendi kuus komisjoni kuulutasid välja kliimamuutuste rahvakogu, mis toimub tõenäoliselt 2020. aastal. Kliimakogu töötab välja lahendused, kuidas saada kasvuhoonegaasid 2050. aastaks nulli nii, et kulud jaotuksid õiglaselt. Kliimakogu juhuslikult valitud osalejad hakkavad kaaluma eri poliitikavalikute tagajärgi ja annavad otsest sisendit parlamendi komisjonidele ja valitsusele.
Kliimarahvakogu korralduse on välja kuulutanud ka Šotimaa, Wales, Prantsusmaa.
NÄITEID KOHALIKEST RAHVAKOGUDEST
Kopenhaageni linn rahvakogutab autovabama vanalinna teemal. 36 juhuslikult valitud elanikuga töötatakse viie dialoogikohtumise kaudu välja vanalinna tulevikuplaan. See saab Kopenhaageni linna järgmiste otsuste aluseks.
Kliimakogud Euroopa linnades. Viinis, Malmös, Leuvenis, Milanos, Madridis, Kopenhaagenis, paljudes Ühendkuningriigi ja Poola linnades viiakse läbi kliimateemalisi kodanikekogusid. Eesmärgiks on panna paika konkreetsed kohalikud sammud, kuidas saavutada 2030. aastaks kliimaneutraalsus.
Püsirahvakogud Gdanskis. Alates 2016. aastast korraldab Gdanski linn Poolas rahvakogusid sellistel teemadel nagu üleujutustega kohanemine, õhusaaste vähendamine, kodanike osalemine ja LGBT-kogukonna kaasamine. Linna rahvastikku sotsioloogiliselt esindava 56 osaleja tehtavad ettepanekud on linnavalitsusele kohustuslikud, kui ettepanekuid toetab vähemalt 80% rahvakogust. Väiksema toetusega ideid vaagib linn ilma investeerimiskohustuseta. Gdanskis on rahvakogud omavalitsuse otsuste tegemise viisina juurdunud.
Alaline rahvakogu Ida-Belgias. Belgia saksakeelne piirkond uuendab oma valitsemist, luues juhuslikult valitud elanikest alalise rahvakogu. See kogu saab ise olulisi teemasid tõstatada, kasutada ekspertteadmisi ning olla kohalikele otsustajaile sõltumatu soovitaja.
EESTI RAHVAKOGUD
Rahvakogu (2013)
Silvergate’ist, “Aitab valelikust poliitikast” meeleavaldustest ja Jääkeldri protsessist tõuke saanud Rahvakoguga valmistati ühisloomeliselt ette muudatusettepanekud Eesti poliitilise protsessi ja demokraatia tulevikuga seotud küsimuste lahendamiseks. Paarikuuse algatuse viisid vabatahtlikult läbi vabaühendused, erakondade esindajad ja poliitikauurijad.
Rahvakogu tulemusel muutus erakondade rahastamise kord õiglasemaks, vähenes erakonna asutamise ja parlamendi valimistel osalemise künnis, karmistusid karistused keelatud annetuse vastuvõtmise eest, laiendati erakondade rahastamise järelevalve komisjoni volitusi ja suurendati alla valimiskünnise jäänud erakondade riigipoolset toetust. Lisaks tekkis parlamendil kohustus arutada vähemalt 1000 allkirja kogunud kollektiivseid pöördumisi, mis on praegu tuntud rahvaalgatustena.
Uue eakuse rahvakogu (2017)
Tulevikutrendide ja eakuse seoste teemal ühiskondliku arutelu käivitamiseks korraldas Koostöö Kogu pooleaastase uue eakuse rahvakogu. Selle käigus koguti avalikult 80 ideed, millest 30-t riiklikult lahendatavat ettepanekut analüüsisid eksperdid. Mõjuanalüüsidega ettepanekuid arutati kolmel teemaseminaril koos ideede autorite ja ekspertidega. Seminaril hääletati edasi 26 ettepanekut, mis vormusid rahvaalgatusteks. Kaks rahvaalgatust on Riigikogus läbi arutatud ja osaliselt lahendatud, ülejäänud koguvad rahvaalgatus.ee-l toetusallkirju.
#kuidasmekestame üle-eestilised arutelud (2018-2019)
Inimvara problemaatikaga tegelev algatus #kuidasmekestame lähtus arutelude korraldamisel rahvakogu meetodist. Üle Eesti toimus 34 kogukondlikku arutelu, mille eesmärk oli teadvustada rahvastikutrende ja leida probleemidele lahendusi. Rahvastiku vähenemise probleemile esitati 90 lahendusideed. Teemaseminaridel hindasid ja täpsustasid eksperdid ideid ning 20 prioriteetseks hinnatud ettepanekut suunati ministeeriumidele või omavalitsustele.
Metsakogu (2019)
Keskkonnaministeeriumi kokkukutsutud ja loosiga valitud 40 inimest panustasid metsanduse arengukava koostamisse. Metsakogu kogunes kahel nädalavahetusel märtsis ja aprillis 2019, arutelude tulemusel tehti metsanduse tulevikuks ligikaudu 100 ettepanekut. Metsakogu ettepanekuid kaitsevad arengukava koostamise protsessis metsakogu valitud esindajad.
Ilmus Hea Kodaniku demokraatiateemalises sügisnumbris.
Hea Kodaniku artiklid valmivad vabatahtlikkuse alusel, kuid tellimise, toimetamise ja ajakirjakaante vahele seadmisega kaasnevad paratamatud kulud. Kui sulle meeldivad Hea Kodaniku artiklid ning tahad toetada nende ilmumist ka edaspidi, toeta meid siin: https://heakodanik.ee/toeta/.
