Viimased artiklid:
Viimased uudised:
MARI ÖÖ SARV suunas pilgu Kogukonnapraktikale koos õpetaja, haridus psühholoogi, juhendaja ja osalejaga. Paistab, et see teeb noortega seda, mida me tahame, et ta teeks, kuid teaduslik oleks seda ka päriselt mõõta.
ALMA LINDER (MTÜ Saagu Valgus), Kogukonnapraktika noori juhendanud kaks aastat
Mida vabakond võidab, kui koolist tulevad noored, kes juba nuusutanud panustamist?
Paljud ütlevad, et nad saavad kogu konnapraktikal esimese kogemuse vabatahtlikutööst ja ette on nad seda kujutanud hoopis teistmoodi. Meie organisatsioon vabatahtlikkusel püsibki ning mul on lootus (ja aegki on näidanud), et need noored tulevad hiljem tagasi, toetavad meid ja käivad abiks. Võin küll öelda, et nad saavad oskuse ja julguse teha ka edaspidi vabatahtlikutööd.
Mida nad enne ette kujutavad?
Pōhiliseks probleemiks on teadmatus ja valearvamus, et pole endast midagi anda. Noortel on ettekujutus, et see, mida anda, peab olema materiaalne, ja neil pole aimugi, et neis on nii palju ideid ja pealehakkamist, millega nad saaksid midagi ise ära teha. Praktika lõppedes on nad siis üllatunud, et said midagi head teha, seda on kohe näha, kuis neil silmis hakkavad tulukesed põlema. Saagu Valgus tegeleb toimetulekuraskustes peredega ning praktikandid ei oska aimatagi, et see, mis neil on iseenesestmõistetavalt olemas, võib kellelgi puudu olla – igahommikusest hambapesust seljariiete ja sooja toiduni. Enne siia tulemist ei pruugita märgata enda ümber abivajavaid inimesi.
Ja millised noored teie juurest pärast praktikat lahkuvad?
Tulles võtavad nad seda kui üht kohustuslikku kooliülesannet, mis võiks kiiresti kaelast ära saada, ja mind võetakse nagu õpetajat. Kui nad siin kaks korda on käinud ja tunne on juba sees, et on midagi ära teinud, kaob tundide lugemine ära. Pigem käiakse ületunde tegemas. Nii et praktiku mi lõpus on tegemist vabatahtlikega.
Mida te üritate neile pakkuda?
Mõtlen seda nii: paljud tulevad esimest korda vabaühendusse panustama ja mina annan neile selle esimese kogemuse. See on minu vastutus, et see kogemus oleks võimalikult hea – et see poleks kohustus, vaid tegemise rõõm.
Olen praktikumi üles ehitanud niimoodi: esimesel korral räägime tunnikese meie organisatsiooni tegevusest, vastan noorte küsimustele. Nende hulgas on olnud ükskõikseid ja ka skeptilisi, eriti poiste hulgas on neid, kes arvavad, et ei oska midagi anda, teha või välja mõelda. Järgmiseks neljaks tunniks annan ma ise neile ülesandeid, aga viimased viis praktikatundi teevad nad oma peaga midagi meie organisatsiooni jaoks. Tavaliselt satub see jõulueelsele ajale. Eelmisel korral organiseerisid nad meie igalaupäevasele lastele mõeldud harivale õhtule igaüks oma töötoa. Tehti jõulukaarte, puutööd, ehtisime tuba ja tegime kaunistusi. Viimati korraldasid noored heategevusliku filmiõhtu ja kontserdi.
Pärast on noored ikka üllatunud, kui hästi nad kõigega hakkama on saanud. Eks see viib edasi, et neil on selge eesmärk, nad peavad koos tegutsema ja hakkama saama. Täpselt samad poisid, kes mullu ohkasid “ah mis meil on anda”, leidsid töötube planeerides üles enda tugevad küljed. Neile tundus, et puidule põletamine ei ole laste jaoks huvitav, kuid pärast julgustamist tõid nad kohale vastavad masinad – see
oli kõige popim töötuba ja poisid ise väga rahul, et olid laste hulgas menukad ja said hästi hakkama. Igaüks on omamoodi tubli ja kõik ei olegi liidrid. Kelles endas seda pealehakkamist ei ole, neid aitame.
Mis siin programmis on õpetaja roll?
Kogukonnapraktika on sõnastatud kui tutvumine vabatahtliku tegevusega, kuid koolis on praktika läbimine kohustuslik ja hinnatav. Õpetaja peab tegema ära eeltöö, julgustama lapsi praktikale minema, et seda kogemust saada.
Noorte teadmised kodanikuühiskon nast on erinevad. Mingil määral on nad sellega kokku puutunud ja midagi koolis kuulnud, aga näiteks probleemid, millega meie vabaühendus töötab, tulevad neile üllatusena. Toimetulekuraskustest väga palju ei räägita. Saan ka aru, see ongi õrn teema. Minu lähenemine neile, mis paneb nad silmanähtavalt mõtlema, on olukorra ettekujutus, enda paigutamine teise inimese asemele. Keegi meist ei saa valida, millistesse oludesse me sünnime. Rõhun sellele, kui õnnelikud nad on, kui kõik vajalik on olemas ja head vanemad nende eest hoolitsevad. Juhin tähelepanu, et need lapsed, kel pole, pole seda ise vali nud ega saa just palju ära teha, et olukorda muuta. Seega peaks hoolikalt mõtlema, enne kui kellegi suhtes hoiak võetakse. Loodan, et see kasvatab noortes empaatiat ja paneb hindama seda, mis neil on.
HELI HEINASTE Rapla Vesiroosi Gümnaasiumi ühiskonnaõpetuse õpetaja, kogukonnapraktikal
osaleb teist aastat
Kuidas õpilased kogukonnapraktikasse algul suhtuvad?
Olen programmis osalenud kaks aastat. Esimesel aastal tekitas noortel vastuseisu küsimus, miks vabatahtlikku asja tuleb teha kohustuslikus korras. Lahendasin selle nii, et klassi lõpetamiseks on seda tarvis ja kõik. Me ei saa nii teha, et osa osaleb ja osa mitte, sest see on päris mahukas programm ja see poleks aus.
Tänavusel lennul vastuseisu pole, noored ise otsustasid, et osaleme programmis – õpilaste eelhäälestus oli positiivsem ja märkimisväärseid probleeme polnudki. Ega keegi meist ju ette teadnud, kuidas läheb.
Minu silmis peaks see tõesti kohustuslik olema – on vajalik, et inimene saaks selle kogemuse. Kui see oleks vabatahtlik, on noorel lihtne öelda, et ei viitsi ja ei tee, ning ta ei saagi teada, mis tunne see on. Kui ka tunned, et vabaühenduse juures vabast ajast panustamine sulle ei sobi, on seegi kogemus. Tänavusel lennul seda muret siiski pole, nad on lausa õnnelikud, et said osaleda. Ühiselt koos sõprade-klassikaaslastega minna on ju ka lihtsam kui üksi ning pigem võiks sellest mõelda kui võimalusest, mitte kohustusest.
Kui enne programmi algust tunnis vabaühendustes panustamisest rääkisin, tutvustasin õpilastele ka tõsiasja, et mujal maailmas hinnatakse töövestlustel vaba tahtlikke panustajaid väga kõrgelt. Seegi võiks neile motivatsiooni anda.
Üllatusi?
Mullu tegi asja lisaks õpilaste trotsile raskeks see, et vabaühendused polnud valmis. Nad polnud mõelnud, mida noored või noortega võiks teha. See oli kurb, kui noored tulid tagasi ja rääkisid, et neil lasti isiklikke asju ajada, saadeti tegema midagi, mis polnud ühendusega seotud, või ei osatud nendega midagi peale hakata, noor tundis end üldse üleliigsena. Siis nagu ei oskagi midagi teha, aga eks kõik õpivad. Paljud ühendused loobusid ning need, kes tänavu programmi jäid, olid valmis. Võibolla ka sellepärast oli tänavu ne kogemus positiivsem ja tulemuslikum.
Eriline valmisolek on MTÜs Saagu Valgus ja sealsel juhendajal Alma Linderil. Ta võtab noori vastu, võtab rohkem ja eri nevatel aegadel, tal on alati neile läbimõel dud tegevust pakkuda, hästi tänuväärne on tema panus ka kõigile neile, kes hiljaks jäänud või ei leia endale ise tegevust.
Mida kogukonnapraktika noortele annab?
Palju rohkem kui ükskõik milline koolitund! Esiteks praktiline tegevus, reaalne kokkupuude ühiskonnaelu mingi tahuga. Nad teadvustavad varem raamatutest loetud teksti, nt kui palju on vaeseid ja toimetulekuraskustes peresid, nendegi kodulinnas. Õpikust loetuna see jutt nende teadvusega ei haaku, kuid kui tassivad toidupakke reaalsetele inimestele, siis teadvustavad.
Oleme varem 9. klassidega teinud koos Mondoga heategevusprojekte, et noored saaksid tunde, et konkreetselt temast midagi sõltub, ta saabki midagi muuta ja mõjutada, ja isegi kui see on väike asi, on ta tegevusel mingi mõte ja tulemus. Hästi oluline on kogeda seda, kui hea on anda. Triviaalne tõde, et andmisrõõm on suurem, aga enamasti on noored seni ikka ainult saajad olnud. Nüüd nad kogevad, et neilgi on anda. Et selleks ei pea minema Aafrikasse ega annetama miljoneid, saab aidata ja midagi paremaks muuta ka oma pisikese panusega. Sügav kummardus kõikidele vabaühendustele, kes suudavad seda tunnet pakkuda!
Kuna me elame üldiselt vinguvas ühiskonnas, siis saame vastanduda vingumisele panustamisega: saame ise ära teha, selle asemel et oodata, et keegi kuskil tuleb ja teeb su elu ilusaks ja heaks.
Sotsiaalseid oskusi annab see ka: pead oma mullist väljuma, looma kontakti võõ rastega, hakkama midagi korraldama. Ega kõik inimesed ole väga lahedad suhtlejad ja head organiseerijad, paljudele on see väga raske, noored on hästi kapseldunud ja suhtlevad vähe, mõnele on selline asi täielik eneseületamine.
Ja veel, noored ütlevad alguses, et pole aega, aga pärast räägivad, et see õpetas neile ka ajaplaneerimist – sa mõtled oma toimetused ringi ja mahutad vajalikud tegemised ära.
Kui palju kogukonnapraktika õpetajale tööd juurde teeb või vähemaks võtab?
Mina ei tee oma elu keerulisemaks, ei tee lisatunde, ei lase pärast esseesid kirjutada. Saan küll nende asjade mõttest aru, aga ma ei pane sinna tohutut auru, protsessis osalemine on mulle tähtsam kui hilisem analüüs. Muidugi teeme ka meie kokkuvõtva tunni, kus rühmatöödes ja esitlustes analüüsime, mis oli praktikas osalemise positiivne kogemus ja mis just väga hästi ei õnnestunud. Samuti käisid tänavused abituriendid tutvustamas kogu konnapraktikal kogetut 11. klassidele, kel on sama asi ees järgmisel õppeaastal. Kuid raskemaks see minu tööd ei tee.
Kogukonnapraktika kogemus tuleb kasuks, kui räägime tunnis kodanikuühis konnast ja kolmandast sektorist. Noortel on pilt olemas, mida see endast kujutab, ja kui teen selle peale töö, siis pärast praktikat oskavad kõik näiteid tuua, varem oli see võõras maailm. Kindlasti avardab see maailmapilti ja isegi kui õpilane tuleb praktikalt tagasi negatiivsete kogemuste ga, saab sedagi analüüsida.
Ma ei lase õpilastel praktika teemal esseed kirjutada, kuid kui palusin neil saata mulle meil digiallkirjaga, siis tekkis klassis küsimus, et mida nad allkirjastavad. Leppisime kokku, et nad kirjutavad, kuidas neil praktika läks, ning saadavad selle koos allkirjaga. Mõni pani kaks põgusat lauset, aga sain ka pikki kirju, mis nad ilma mingi esseekohustuseta spontaanselt kirjutasid.
Tallinna Ülikoolis töötav hariduspsühholoog GRETE ARRO
Milliseid üldpädevusi praktiline osalemine vabaühenduste töös kooliõpilastele annab?
Esmalt tahan öelda, et niipalju kui ma kogukonnapraktika ideest aru saan, tundub see ääretult vahva ja vajalik asi – selge eesmärgiga ja läbimõeldud teostusega viis noori haarata vastutustundliku kodanikkonna kujunemise protsessi. Kuna ma olen seotud üldpädevuste temaatikaga ja sealhulgas on meie teadusprojektid huvi tundnud, kuidas pädevuste arendamise tulemuslikkusest aru saada või paremini mõista, kuidas pädevusi toetada, siis tekib kohe ka põnevus, et mida see kogukonnapraktika siis õpilastega “teeb”. Mismoodi nn kodanikupädevus enne ja pärast praktikat (ja võibolla ka aastaid hiljem) osalejates muutunud on ja milles väljendub, võrreldes nendega, kellel vabaühenduste töösse sukeldumise võimalust ei olnud.
Mõnikord on nii, et kui katsetatakse mõnda uut õppimisviisi, siis sugugi kõik õpilased ei “võida” sellest, vaid näiteks ainult mõnel alagrupil on lähenemisest tolku, ülejäänud aga kehitavad õlgu või
ei mõista täpselt, mida teha ja milleks see kõik. See ei ütle, et programmid kuidagi pahad on – pigem on nad kõik pidevas arenguprotsessis, selgitamaks, kuidas jõuda hea asjaga tulemuslikult kõigi erinevate-omanäoliste õpilasteni. Tõsiasi, et kogukonnapraktika on paljudele noortele tõsist mõtlemisainet ja uusi mõtestatud kogemusi andnud, on ju väga rõõmustav. Veel suurem rõõm oleks, kui see kasulik kogemus ühestki õpilasest mingil ebaselgel põhjusel mööda ei läheks.
Nii palju kui ma kogukonnapraktika läbiviimise korraldusest kuulnud olen, tundub, et saaks veel mõne asja peale mõelda. Näiteks praegune alguses sunduslik töökorraldus olevat suhteliselt edukas – noored lähevad alguses pika hambaga, aga pärast haakuvad ja mõtestavad kogemust väärtuslikuna. Samas on motivatsiooniuuringutest teada, et teine viis – katsuda alguses aidata õpilaste “sisse” autonoomset motivatsiooni luua ja seda õpilastele tähenduslikul tasandil mõtestada – võiks tekitada ehk isegi parema eelhäälestuse.
Lapsed on liiga nutikad, et mitte märgata “kohustusliku vabatahtlikkuse” vastuolu, ja see vastuolu tegelikult ähmastab kodanikuühiskonna ja vabaühenduste sisulist tähendust, “topeltstandardine” kodanikuühiskonna idee võib jätta teistsuguse maigu, kui tahetakse. Inimesed, kes keskkoolist maailma lähevad, võiksid harjuda asju tegema nii, et nad enne mõtestavad tegevuse olulisuse enda jaoks ära ja siis tõepoolest, lähtuvalt autonoomsest motivatsioonist, püsivad ja pingutavad valitud tegevuse juures. See kõlab võibolla utopistlikult, aga meil polegi täna võibolla koolikontekstis väga pikaajalist süsteemset autonoomse motivatsiooni toetatuse kogemust.
Uitmõttena: võibolla saaks õpetaja ilma jõumeetodita disainida ühe eelneva tunni, kus õpilane ise jõuab selleni, et nüüd on maailm selles faasis, kus me ise teeme midagi mingi konkreetse olukorra muutmiseks.
Motivatsiooniuurijad on pikalt uurinud, kuidas motivatsiooni nö inimeste sisse panna, et nad tahaks asju teha pigem “sisemisest palangust”. Edward Deci ja Richard Ryan on isemääramisteoorias leidnud, et autonoomseks motivatsiooniks peaksid olema korraga täidetud kolm psühholoogilist baasvajadust: seotus – tunne, et mind aktsepteeritakse, tohin olla see, kes olen, mul on kaaslasteõpe tajatega turvaline; kompetentsus – tunne, et tulen oma ülesannetega toime ja saan eduelamusi; ning autonoomia – tunne, et saan (mingites piirides) teha ise valikuid, ja teadmine, et midagi on minu kontrolli all ja minu valida-juhtida. Mulle näib, et vabaühendused suuresti selle pealt toimivadki, et nendes tegutsejad on omavahel mõnus kamp (seotus), nad teevad midagi reaalselt ära (kompetentsus) ja saavad oma tegutsemise suunda ise määrata (autonoomia) – imelik tõdemus, et inimesed teevad tasuta asju sageli pühendunumalt kui tasu eest, on selles teoorias kirjeldatud põhivajadustega kenasti selgitatav. Kogukonnapraktika pakub ilmselt gümnasistidest praktikantidele nendesamade baasvajaduste täidetust. Kool võiks ka.
Kokkuvõttes on minul kindlasti keeruline täpselt öelda, mida praktika õpilastega “teeb”. Noored ja nende taustad on väga erinevad, nii võib mõni mingil põhjusel saada ka vähem kasuliku kogemuse. Samas on teada, et kõigil inimestel saab kõiki oskusi-omadusi arendada ja igalt poolt saab midagi õppida. Kogukonnapraktika tundub selleks mõnus keskkond – see on justkui kompleksne harjutus, mis on seotud päriseluga, ent võiks toetada abstraktsemat väärtuspädevust, kui õpilased oma kogemust ka mõtestavad; samuti teavitab see noort ressurssidest, millega saab edaspidi ühiskonda panustada.
Päris seda vist ei saa loota, et kõigil areneb kodanikupädevus ühe programmi mõjul ning täpselt ühtemoodi. See on siiski vaid üks kogemus ja õpilaste arengukeskkonnas on korraga väga palju omavahel seotud tegureid, osa seotud nende endi ja osa keskkonnaga. Võib loota, et inimene hakkab pärast kogukonnapraktika kogemust veidi teistmoodi mõtlema, uut infot otsima, infokilde seostama, oskab suhelda veidi teistsugustes olukordades. Väitmiseks, et endised häbenejad on nüüd suhtlejad, ükskõiksetest on saanud aktivistid ja kõik mõtestavad maailma küpsemalt, tuleb neid omadusioskusi aga enne ja pärast praktikat hinnata. Tõepoolest oleks huvitav teada, kas Kogukonnapraktikas osalenud on need, kes viivad näiteks viie või kümne aasta pärast läbi erinevaid ühiskondlikke aspekte kaasavaid muutusi, algatavad uusi asju ja ehk… juhendavad uusi kogukonna praktikuid?
Kogukonnapraktikant RASMUS KÜBE (19)
Ülenurme Gümnaasiumi abiturient osales Ülenurme noortekeskuse töös. Praktika käigus tegi ta noortekeskusele video ja mõned plakatid ning tegeles lastega.
Mis tundega praktikale läksid ja mis tundega tulid?
Enne ei arvanud ma sellest suurt midagi, alguses pigem ei viitsinud teha – see ei tekitanud huvi ja kujutlesin, et peab palju tööd rabama. Nüüd on arvamus muidugi muutunud. See on kõigile pooltele hästi kasulik kogemus. Mina sain aidata enda kohalikku noortekeskust, sain kasvatada iseloomu, õppisin ka töötegemist. Teistele head teha on mõnus.
See praktikaaeg ei olnud pikk, nii et tei seks inimeseks see mind just ei teinud, aga huvitav oli. Sain kogemust juurde, saan ka CVs kirjutada, et käisin vabatahtlikuna tööl.
Üllatusi?
See oligi üllatus, et raske töö asemel oli tore. Olime noortekeskuse juhatajat, kes oli ühtlasi praktika juhendaja, ka varem aidanud, nii et teadsin kohe, mis ma praktikakohaks valin, seal suurt üllatust ei olnud.
Mida programmis paremini saaks teha?
Meie koolis oli meie klass esimene Kogukonnapraktikal osaleja ja me ei teadnud üldse, kuhu me läheme ja mis saama hakkab. Sellistele uutele tulijatele võiks näidata teiste koolide eelmiste aastate tulemusi ja rohkem rääkida. Nüüd on küll hea teistele näidata, mis eelmisel aastal tehti ja miks see oluline on.
Miks on?
Kõik pooled saavad ju kasu. Praktika tegija saab kogemust ja vabaühendus, keda aidatakse, saab abi. See on väga äge asi! Väga vajalik gümnaasiumiõpilasele, kes saavad enne oma elu alustamist, iseseisvumist teha tööd. Mõni ei saagi äkki muidu seda kogemust kätte.
Kas kaalud ka edaspidi vabatahtlikutööd?
Eks me aitame edaspidi ikka ka. Kui keegi palub midagi, muidugi ma kaalun aitamist. Kõik oleneb inimesest ja kuidas ta küsib. Ja seda, mida ma oskan, on muidugi toredam teha.
Artikkel on ilmunud Hea Kodanik ajakirjas 2016.a kevadnumbris, lk 16-19.
Kogukonnapraktika programm on Haridus- ja Teadusministeeriumi Noortegarantii osa ja seda rahastatakse 2015-2018 aastatel haridus- ja teadusministri kinnitatud ning Eesti Noorsootöö Keskuse poolt elluviidava ESF kaasrahastatud programmi „Tõrjutusriskis noorte kaasamine ja noorte tööhõivevalmiduse parandamine“ kirjeldatud tegevuste raames.
