Kui EMSL kaks ja pool aastat väikestviisi EL vahendite vastu huvi tundvaid vabaühendusi kokku kutsuma hakkas, oli kõik veel peaaegu võimalik – valitsusel prioriteedid sõnastamisel, programmid sisustamisel ja meetmed kujundamisel.
Iseenesest on tänaseks EL rahadega ka hästi – Eesti on olnud usin, tingimused toetuste andmiseks ja kasutamiseks kinnitatud, paljud programmid ja projektid on alanud, tegevus käib ja suur osa toetustest juba broneeritudki. Hästi on see, et programmide kohta on lihtne infot leida ja näha, milliste valdkondade arengusse Eesti riik panustab. Vabaühenduste osalus arendustegevustes ei paista loeteludest ja kirjeldusest aga nii selgelt ja üks-ühele välja. Küsisime kokkuvõtete tegemiseks ministeeriumitelt täpsustusi ning vastuseid analüüsides näib, et vaid ligikaudu kümnendikus meetmetes on vabaühendustel võimalus osaliseks olla.
Seega potentsiaaliga, mis kodanikualgatuses on, ei ole planeerimisel arvestatud, vähemalt sel määral, kui oleksime soovinud: vabaühenduste ligipääs tegevuseks vajalikele ressurssidele ei ole EL toetustest tulemusena märgatavalt paranemas (avatud taotlusvoore vähem, ettearvamatuid hankeid rohkem, programmidesse on partnereid kaasatud vähe), nii planeerimisel kui ka programmide elluviimisel ei ole kaasamise hea tava alati järgitud ja/või arvestatud vabaühenduste tööspetsiifikat, vabaühenduste võimekus saab tuge vaid väga vähesel määral.
Ministeeriumite vastustest nägime muuhulgas selgusetust, mida tähendab koostöö vabaühendustega programmide elluviimisel – mitmel juhul kirjeldati koostööna konsulteerimist, aga ka võimaluse andmist ettepanekute esitamiseks, plaanide kommenteerimiseks. Samas on meil hulgaliselt võimekaid organisatsioone, mis paljudes valdkondades võiksid tegevusi algusest lõpuni sisustada ja ellugi viia.
Ka arusaam, millised on kodanikualgatuslikud organisatsioonid ja millised ei ole, on veel segane. Vabaühendustest partnerina nimetati maakondlikke arenduskeskusi, riigi valitseva mõju all olevaid sihtasutusi (nt. teatreid), toetusi vahendavaid organisatsioone (Innove, SA Archimedes), ettevõtjate katusorganisatsioone. Võib-olla oleks muidu loetletud partnerite ring ootamatult ahtaks jäänud…
Vabaühenduste võimekuse kasvuks võimalusi EL vahenditest peaaegu et ei ole. Sellele eesmärgile sihistatud toetusi on palju vähem kui näiteks ettevõtlusorganisatsioonide arenguks, kelle jaoks on nõustamisel, starditoetustel, aga ka ettevõtlusteadlikkusel toetusmeetmetes oma koht. Ehk ei ole me ise suutnud piisavalt arusaadavalt selgitada, millist kasu võib saada, kui kodanikualgatust ühiskondlike probleemide lahendamiseks võimestada, või siis on ebavõrdseks lähenemiseks muud põhjused. Üheks näiteks on poliitikakujundamise parandamise meede, kus sotsiaalpartneritel on võimalik ise otsustada kuidas ja teha seda, mis aitab neil saada paremaks liikmete ja sihtrühma kaasajaks ning poliitikavalikutes kaasarääkijaks. Vabaühenduste võimekust samal suunal toetab küll nn kaasamisprojektide rahapott, kuid ise me oma projekte välja pakkuda ei saa – vabaühenduste vajadused sõnastab riik (kuulates küll ka sihtrühma) ja otsib hankega nendega tegeleja.
Võimekuse parandamise võimalustele vihjavad mitme meetme väljundnäitajad – kuigi vabaühendused ei ole otseseks sihtrühmaks, on meetme elluviijate plaan kaasata neid tegevustesse. Näiteks inimressursi koolitamise-arendamise edukuse hindamiseks loetakse lisaks keskvalitsuse töötajatele üle ka koolitustel osalenud MTÜ-de töötajad. Nii oleks vaja ainult teada kuidas info koolituste kohta vabaühendusteni jõuab.
Neile, kes programmidesse kaasatud, teeb meelehärmi kulude tagantjärele katmine ning maksete viibimine. Kõigil organisatsioonidel ei pruugi olla piisavalt varu ja vaba raha, et katta enam kui poole aasta tegevused ilma tagasimakseta. EMSL rahastas näiteks üht ESF toel läbiviidavat projekti 10 kuud oma vahenditest.
Eesti on üks esimestest riikidest, mis on leidnud EL toiduabi jagamisele hanke kaudu partneri vabakonnast. Summa, mida EL reeglid lubavad partnerile teenuse osutamisega tekkivate kulude katteks tasuda, on aga väiksem kui kulud, mis toiduabi vahendamisega tegelikult kaasnevad. Nii on partner justkui lõksus – ühelt poolt tahad programmis osaleda, sest see aitab sul missiooni täita, teisalt pead sellele siis juurde maksma. Antud juhul on Eesti riik tulnud appi ja katab ajutiselt vahe. Kui Euroopa Komisjon reegleid muudaks ja lubaks abi jagamisel tekkivad kulud õiglaselt EL toetusest katta, võiks Eesti riigieelarvest antud summat kasutada toiduannetuste vahendamise toetuseks.
Hangetel saavad vabaühendused osaleda võrdväärselt teiste organisatsioonidega, kuid olles ise üheks võimalikuks pakkujaks, ei kaasata neid sel juhul enam tingimuste kujundamisse. Huvide konflikti vältimine on oluline, teisalt näevad vabaühendused mitmes valdkonnas ka seda, et hanketingimused saavad kabinettides eluvõõrad, võivad seetõttu läbikukkuda või ei vii eesmärgini.
Selleks, et olla juures meetmete elluviimisel, on vabaühendused kaasatud valdkonnakomisjonidesse ning saavad komisjonide kaudu teha ettepanekuid ka kinnitatud ja juba töös olevate meetmete muutmiseks. Rahandusministeeriumi kinnitusel on see keeruline, aga võimalik.
Valdkonnakomisjoni liige osaleb komisjoni kaudu poliitikakujundamises: liikmed esindavad komisjonis oma teadmist valdkonna probleemidest ja annavad tagasisidet sellele, mida riik valdkonnas teeb. Jälgivad meetme elluviimist ja tulemuste saavutamist. Kes valdkonnakomisjonidesse kaasatud, sel tasub hoida silm peal:
2018. aastal on rahandusministeeriumil plaanis hinnata partnerite kaasamist EL toetuste planeerimisse ja kasutamisse. Juba järgmisel aastal ning 2019. on koostamisel eduaruanded.
Aitäh Avatud Eesti Fondile, kes on andnud võimaluse seda tööd teha.
Vaata ka:
Millistest meetmetest võimalused leiab?
Kuidas hindab partnerlusleppe elluviimist vaesuse vastu võitlemise võrgustiku koostatud baromeeter?