Kui maailmarahu ei lase magada

Arengukoostöö Ümarlaua poliitikaekspert ANNA KAROLIN kirjutab, miks on praegu arengukoostöö aasta, mida kujutab endast arengukoostöö, miks see nii raske on ja millega sellegipoolest hakkama on saadud.

Kuigi mõtleme endast siiamaani kui vaesest riigist, on Eesti jõukuselt 40. riik maailmas[1], jättes selja taha 145 riiki, viimased neist 40 korda vaesemad kui meie. Lisaks enda probleemide kallal töötamisele panustab Eesti rahvusvahelisse arengukoostöösse (tänapäeval ei räägita enam “arenguabi andmisest”, sest üleolevalt ja ühepoolselt abi jaotamine ei toimi) ning humanitaarabi andmisesse.

Arengukoostöö tegeleb maailma 21. sajandil kõige absurdsemate, aga senini tõsiste probleemidega – nälg, Ebola viirus või arvamus, et naised ei peaks koolis käima – ehk ülemaailmse vaesuse vähendamisega. Et probleemid on suured, aga raha vähe, on kõik maailma riigid leppinud kokku ühises globaalses eesmärgis, üritades mitmesuguste põhimõtete abil vältida ebaefektiivsust, teenuste dubleerimist ja raha raiskamist. Lääneriikide arengukoostööd kujundavad eelkõige rahvusvahelised organisatsioonid ja kokkulepped – ÜRO ja tema allasutused, OECD arengukoostöö komitee (develoment assistance committee ehk DAC), Euroopa Liit, Maailmapank jne. Ka Eesti riigi arengukoostöö rahast suurem osa, umbes 60%, läheb rahvusvahelistele organisatsioonidele.

Olgugi et loeme rohkem kriitilisi artikleid arengukoostööst ning muretseme sõdade pärast, on viimase 20 aasta jooksul korda saadetud igavesti võimsaid asju. Aastatuhande eesmärkidest saavutati nt järgmised:

• Äärmuslikus vaesuses (vähem kui 1,25 dollarit päevas) elavate inimeste arv vähenes poole võrra, 700 miljoni inimeseni.
• Ilma puhta veeta elavate inimeste arv vähenes poole võrra. 2,3 miljardit inimest said vett!
• Võitlused globaalsete epideemiatega, nagu malaaria, HIV ja tuberkuloos, on andnud tulemusi. HIV ja AIDSi leviku trend on pöördunud negatiivseks ning tuberkuloosist päästeti hinnanguliselt 22 miljonit inimest.
• Tüdrukud ja poisid käivad võrdselt põhikoolis. Varem oli trend kõvasti tüdrukute kahjuks.
• Võimatuna tunduv ülesanne – likvideerida lapstööjõu kasutamine – on viimase 15 aasta jooksul edenenud 1/3 võrra[2]!

Saavutamata jäid näiteks eesmärgid vähendada näljas olevate inimeste arvu poole võrra ning saata kõik lapsed põhikooli.

Tõeline arengukoostöö aasta

2015. aasta on arengukoostöös märgilise tähtsusega, kuna viieteistkümneks aastaks kokku lepitud aastatuhande eesmärgid (Millennium Development Goals) aeguvad ja parajasti vaieldakse selle üle, kes, kui palju ja mida peab edaspidi tegema. Järgmiseks 15 aastaks lepitakse kokku jätkusuutliku arengu eesmärkides (Sustainable Development Goals ehk SDG), mida on tervelt 17 üldeesmärki, 169 alameesmärki ja 304 indikaatorit. Eesmärkide rohkust on kritiseeritud palju, ent ÜRO pole tahtnud midagi vähegi olulist välja jätta. Jätkusuutliku arengu eesmärgid on eelmistest tunduvalt ambitsioonikamad – seavad eesmärke ka arenenud riikidele, keskenduvad globaalsete muutustele (nt kliimamuutuste peatamine) ega ignoreeri arengu olulisi aspekte (nt majanduse arengut koos sotsiaalsektoriga). SDGde kujundamiseks viis ÜRO läbi esimese kõiki pooli tõeliselt kaasava protsessi – varasemad kokkulepped on moodustatud pigem rikaste riikide eelistuste alusel.

Juulis Etioopias Addis Abebas toimuv rahvusvaheline konverents tõotab tulla pingeline, kuna suurim küsimus on arengukoostöö rahastamine ja seni kaasatud pooled on ootused kõrgeks ajanud. Paljud riigid ei suuda täita juba senini võetud rahvusvahelisi rahalisi kohustusi (lubadus panustada 0,7% riigi aasta rahvuslikust kogutoodangust). Mõttekoja European Network on Debt and Development analüüside kohaselt kaotavad vaesed riigid iga arengukoostöö dollari juures kaks dollarit oma majandusest, kuna teised rahavood viivad massiliselt ressursse välja[3]. Seega on läbirääkimiste keskmes muu hulgas katsed panna suurkorporatsioonid sihtriikides makse maksma ning ka sotsiaalseid mõjusid arvesse võtma. 2015. aasta lõpus toimub Pariisis ÜRO kliimamuutuste konverents, kus loodetakse jõuda kokkuleppele kliimamuutuste peatamises. ÜRO mõtleb ambitsioonikalt.

Et võtmeaasta kodanike kõrvust möö- da ei jookseks, kuulutas Euroopa Liit 2015. aasta arengukoostöö aastaks. Aasta jooksul toimub suur hulk avalikke arutelusid, selgitustööd ja muid üritusi, et ELi kodanike arvamusi arengukoostöö kohta rohkem arvesse võetaks ja vaesuse vähendamist edasi toetataks.

Kuidas Eesti?

Eesti on arengukoostöö doonor, st rahastaja alates 1998. aastast. Mõned eksperdid nimetavad Kesk-ja Ida-Euroopa riike juhuslikult doonoriks sattunud riikideks, kuna arengukoostöö tegemise kohustus tuli kaasa koos ELi liikmesusega. Arengukoostööd võivad teha nii riigiasutused, erasektor kui ka vabaühendused, kõige rohkem korraldab ja rahastab arengukoostöö poliitikat Eestis Välisministeerium. Arengukoostöö ja humanitaarabiga tegelevaid vabaühendusi koondab katusorganisatsioon Arengukoostöö Ümarlaud (AKÜ). AKÜ-l on 30 liiget, kokku teeb arengukoostööd umbes 50 vabaühendust.

Eesti on arenguabi senini rohkem saanud, kui andnud – nt aastatel 1992–2002 sai Eesti tagastamatut välisabi 830 miljonit eurot ning aastatel 2007–2013 saime ELilt abi 4,8 miljardit eurot. Andnud oleme abi 176,5 miljoni euro ulatuses. 2014 kulutas Eesti arengukoostööle 32 miljonit eurot ehk 0,15% meie rahvuslikust kogutoodangust, mis on üle poole vähem, kui 2005. aastal lubasime, ja ka alla valitsuse enda antud lubadusi. Et uus koalitsioonilepe on kuludelt tihe ja tuludelt hõre, vähendati arengukoostöö rahastamist viimases riigieelarve strateegias veelgi, sihtides stabiilset 0,15% RKT taset kuni 2019. aastani. Lühidalt kokku võttes: oleme rahvusvahelisel tasemel lubanud anda rohkem, ent tõmbame enda rahastust jätkuvalt kokkupoole. Sellegipoolest oleme võrreldes teiste uute ELi liikmesriikidega head ja läbipaistvad rahastajad, näiteks meie naaber Lätikulutab arengukoostööle 0,07% oma RKTst.

Eesti arengukoostöö raha jaotub mitmepoolseks (umbes 60%) ja kahepoolseks (u 40%) arengukoostööks. Esimesel juhul läheb raha rahvusvaheliste organisatsioonide liikmemaksudeks ja annetusteks, nt ÜRO allagentuuridele. Kahepoolse arengukoostöö puhul tehakse koostööd konkreetsete riikidega. Et abi ei oleks väga hakitud, annab Eesti abi väljavalitud prioriteetriikidele – Afganistanile ning idapartnerluse riikidele Armeeniale, Aserbaidžaanile, Gruusiale, Moldovale, Ukrainale ja Valgevenele. Kõige rohkem tehakse koostööd Gruusia, Moldova ja Ukrainaga, koostöö Afganistaniga muutunud julgeolekuprioriteetide tõttu tõenäoliselt väheneb. Ühelt poolt on lihtsam teha arengukoostööd meiesarnaste riikidega, jagades oma reformide kogemust. Teisalt heidetakse Eestile ette liiga rikaste riikide toetamist – ükski prioriteetriik peale Afganistani ei kuulu maailma vaesemate hulka. Et vaid 30% globaalselt arenguabist läheb kõige vaesematele riikidele (least developed countries)[4], on niimoodi suurimaid probleeme raske lahendada. Politiseeritud ja julgeolekuhuve järgiv rahastus on Eesti arengukoostöö puhul jätkuvalt probleem.

Kodanikuühiskond ja arengukoostöö

Suur osa kahepoolsest arengukoostööst jõuab abivajajani kas riigiasutuste või vabaühenduste sihtriikidega tehtava koostöö kaudu. Praxise 2013. aastal läbiviidud uuringu kohaselt tegeleb suurem osa kodanikuühendustest kodanikuühiskonna arendamise ja tugevdamisega partnerriikides, demokraatlike tavade juurutamisega, inimõiguste kaitse küsimuste ja haridusteemadega ning maailmaharidusega. Üllatavalt vähe tegeletakse “traditsioonilise arengukoostööga”, nt vaesuse ja nälja likvideerimise või tervishoiuteenuste parandamisega[5].

Üldiselt on arengukoostöö vabaühenduste seis sarnane Eesti kodanikuühiskonna üldise seisuga – tehakse palju projekte, ent igatsetakse paremat koostööd sektorite vahel, paindlikumat rahastust, pikaajalisemaid plaane ja intensiivsemat tulemuste mõõtmist.

Et arengukoostöö moodustab väikse osa arenguriikidesse jõudvatest ressurssidest, on oluline tulevikutrend erasektori ja üldse teiste valdkondade sidumine arengukoostööga – nt et ettevõtted aitaksid kogukondi vaesusest välja tuua ja et meie kaubanduspoliitika ei õõnestaks me koostööpüüdlusi (poliitika sidususe põhimõte). See vajab head huvikaitset, suuremat koostööd ja initsiatiivi ka maailma kogukondade eest seisvatelt vabaühendustelt.

Kuidas head arengukoostööd teha?

Arengukoostöö tegemine ei erine oma olemuselt suurte ühiskondlike probleemide lahendamisest: see on keeruline. Pea iga sotsiaalvaldkonna vabaühendus peab ju arvestama paljude ja väga eritahuliste partneritega, keerulise sihtgrupiga ning loomingulise rahastuskorraldusega. Arengukoostöö tegemist raskendavad väga erinevad koostööpartnerid ning keeruline probleemide rägastik. Amatöör kujutleks olukorda, kus läikivate päikeseprillidega kogenud Eesti eksperdid lendavad kohale ja õpetavad kohalikele, kuidas asjad päriselt käivad. Tegelikult aga ei ole arenevate riikide probleemid lihtsad lahendada ning sellist laadi tehnilist abi (technical assistance) peetakse pigem ebaefektiivseks[6]. Teistes riikides probleemidega tegelemine nõuab kannatlikkust, põhjalikku planeerimist ning väga head koostööd kohaliku partneriga. Kui juba Eesti muutmine kiusamisvabaks on tõsine väljakutse, siis kuidas näiteks püsivalt vähendada korruptsiooni Ukraina-suuruses ja normidega riigis?

Paljudel Eesti vabaühendustel on potentsiaali tegeleda arengukoostööga, näiteks Teeme Ära koristab nüüd kogu maailma puhtaks ja Poliitikauuringute keskus Praxis koolitab ka idapartnerlusriikide ametnikke. Ent arengukoostöö ettevõtmine nõuab kõvasti läbimõtlemist ja heade partnerite leidmist, tundmist ja koostööd.

 

---

Kõik allikad leiad netist:

[1] GDP per capita, data.worldbank.org

[2] ILO says global number of child labourers down by a third since 2000

[3] Eurodad, 2014

[4] Terveilm.ee: OECD: vaeseimad riigid vajavad rohkem arenguabi. Allikas: EURODAD

[5] Praxis.ee

[6] Real Aid: Making technical assistance work

• Arvamusfestival
• Uudis