Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Noorena on suurelt unistada kerge, ühel hetkel jääme aga kõik vanemaks ja vaatame tõtt uute takistustega. KAI REINFELDT kirjutab sotsiaalsest algatusest nimega Seniorship, mille eesmärk on pakkuda pikema tööstaažiga inimestele uusi praktikavõimalusi.
Viimastel aastatel on avalikus ruumis olnud palju juttu vanusest tööjõuturu kontekstis. Enamasti räägitakse vanuselisest diskrimineerimisest vanemaealiste suhtes. Tegelikult on võimalik vanuselist survet tunda juba nii noorelt kui 45-aastaselt. See teeb pärast paarikümneaastast tööstaaži töökohavahetuse keeruliseks, rääkimata sellest, kui on soov vahetada lisaks tööle ka eriala. Tekkinud on olukord, kus tööturul on terve ports kogenud, täies elujõus tööjõudu, kes aga pelgab vahetada töökohta ka siis, kui olemasoleva ametiga rahul ei olda või praegune töö enam mingeid arenguvõimalusi ei paku. Probleem on suurem väiksemates linnades ja maapiirkondades, kus töökohti on veelgi vähem.
Kui noorel inimesel on lihtsam ebasobiva töökoha puhul uus otsida, siis vanuse kasvades hakkame enamasti kõik rohkem stabiilsust hindama. Ühest küljest on see turvalisem, teisest küljest ka riskivabam – kui lapsed tuleb üles kasvatada ning majalaen ja autoliising tahavad maksmist, siis muutubki stabiilse sissetulekuga töökoht oluliseks. Töökohavahetus ei pea küll alati ebastabiilsust tähendama, kuid elumuutus on see siiski.
Olemasolevale probleemile lisab vunki enesetäiendusvõimaluste vähesus. Mõni tööandja võib mitmesajaeuroseid koolitusi kinni maksta, aga kui eesmärk on õppida uut ametit või oskusi justnimelt töökoha või eriala vahetuseks, on olukord keerulisem. Täienduskoolitusi leidub, kuid tihti on need pigem akadeemilist laadi ning olemuselt ei ole need mõeldud – küll mõningaste eranditega – uue ameti õppimiseks. Veelgi enam, neist ei pruugi piisata, et uut töökohta kindlustada.
Mida teha?
Koolitustel osaleda ja praktikat teha saab ka töötuna, kuid see eeldab olemasolevast töökohast loobumist enne, kui on selge, mis edasi saab. On võimalik minna kutse- või ülikooli, kuid selline õpe võtab aega ja ei anna alati piisavalt kogemust, et pärast diplomi kättesaamist kohe uues ametis tööle saaks asuda. Erinevaid kursusi raamatupidamisest kuni korvide punumiseni küll leiab, kuid tihti on need kallid või sellised, mille läbimine annab uusi teadmisi ja oskusi, kuid mitte alati lisaboonust uuele tööle kandideerimisel.
Omaette probleem on ühiskondlikud hoiakud. Üks on see, mida mõtlevad tööandjad, kuid teine, mida mõtleb tööotsija ise. Kui palju teate teie keskealisi või vanemaid inimesi, kes uutele väljakutsetele mõeldes ütlevad “Ah, mis nüüd mina”? Kui palju on kutse- või ülikoolide õppurite seas vanemaid kui 20ndates eluaastates inimesi? Eestis (kuid mitte ainult) ei ole just väga levinud, et 40–50ndates eluaastates karjääripöördeid tehakse. Ometi tekib paljudel just siis tüdimus senisest elukorraldusest ja töökoha vahetus võiks olla täpselt see, mis ellu parajalt uusi tuuli toob.
Hirm töökoha vahetuse ees, rahulolematus olemasoleva ametikohaga ja vähesed ümberõppevõimalused võivad tekitada tupikseisu tunde, mis võib omakorda hakata mõjuma tervisele. Tööstress võib lisaks vaimsele tervisele mõjuda hävitavalt ka füüsilisele.
Samal ajal maadlevad aga Eesti tööandjad suuremahulise tööjõupuudusega. Selles valguses tundub veel eriti tobe ümberõppevõimaluste vähesus ja see, et pika tööstaažiga inimesi lihtsalt vanuse pärast kõrvale suruma hakatakse. Eesti inimeste seas on nii palju kasutamata ressurssi, et tekitab hämmastust, kuidas need kaks probleemi, tööjõupuudus ja vanuseline tõrjutus, küll koos eksisteerida saavad.
Mis on lahendus?
Heateo Sihtasutuse inkubaatorist NULA on välja kasvanud uus sotsiaalne algatus nimega Seniorship, mis justnimelt eespool mainitud probleeme lahendada tahab. Seniorshipi eesmärk on lihtne: pakkuda uut ümberõppe võimalust juba kogenud töötajatele, kes soovivad eriala või karjääri vahetada. Lahendus on lihtne: praktika!
Kes näinud filmi “The Intern” Robert De Niro ja Anne Hathawayga peaosades, neil on pilt kohe selge. Sisuliselt on tegu tavalise praktikaprogrammiga, mida praegu pakutakse noortele – võimalus on läbida tööandja juures tööpõhine õpe ehk praktika, mille lõppedes on võimalus liikuda täiskohaga töötaja positsioonile. Praktika on õppimine praktilise kogemuse abil, mille ajal on küsimuste küsimine igati teretulnud. Kahe- kuni kuuekuulised praktikad on üldjuhul väärikalt tasustatud ning see loob riskivabama võimaluse õppida uut ametit ja elada sisse uude kollektiivi. Ka 50-aastasel inimesel peab olema võimalus töökohta vahetada hirmuta, et puhtalt sünniaasta pärast talle uut tööd enam ei leidu.
Seniorshipi tegevjuht Anna-Liisa Palatu:
Inspiratsioon algatuse loomiseks tuli elust enesest. Enda ümber olevaid küpses eas inimesi vaadates ja nendega rääkides mõistsime, et mingil hetkel võib tekkida tüdimus ning samas soov töökohta või lausa karjääri vahetada, kuid võimalusi selleks napib. Praktika tundus ilmselge ja hea lahendus, kuid meid üllatas, kui vähe sellist võimalust Eestis ja tegelikult mujal maailmas kasutatakse. Vananeva rahvastiku tingimustes muutub see teema iga päevaga aina aktuaalsemaks.
Septembrikuust alates toimetab meie aktiivses kollektiivis ka seeniorpraktikant Ellen, kes oli lahkesti nõus oma lugu Hea Kodaniku lugejatega jagama.
Praktikant Elleni lugu
Kuidas Seniorshipi enda jaoks leidsid?
Leidsin Seniorshipi sotsiaalmeediast, esimese hooga köitis mu pilku ilus roheline värv ja sealt edasi teemaga tutvudes tundus, et see võiks mulle ju hästi sobida!
Millised esimesed muljed olid?
Esialgu arvasin, et selline praktika on, nagu vanasti oli katseaeg. Uurisin rohkem, sain parema ülevaate ja kandideerisin praktikale. Üsna kiiresti võeti minuga ühendust, tehti intervjuu ja siin ma nüüd olen.
Millega sa Seniorshipi praktika käigus tegeled?
Paljude asjadega, mis toetavad Seniorshipi igapäevategevusi. Loen infomeile ja vastan neile, hoian silma peal veebiplatvormil registreerunutel. Meil on oma to do-list ehk tööde nimekiri, hoian sellel silma peal ja teen, mis tegemist nõuab. Suhtlen teiste praktikale kandideerijatega ja edastan infot praktikapakkumiste kohta. Uurin ka tööportaale, et tutvuda sellega, mis tööturul üldiselt toimub. Paljud tööpakkumised on sellised, kuhu saaks tegelikult hoopiski praktikandi saata.
Mida praktika käigus õppinud oled?
Olen teada saanud, et tegelikult on palju võimalusi, mida pole osatud kasutada või mida pole teadmatusest kasutatud. Ise püüan veel julgem ja avatum olla, et kõike uurida ja küsida. Kui ise hakkaja pole, siis pole ka võimalusi. Küsida tasub alati, nii õpib igasugu asju juurde. Näiteks puutun praktikal iga päev kokku Google Drive’iga, mida ma ei olnud varem kasutanud. Usun, et see, mis ma siin teen, on natuke nagu unistuste töö. Olen alati soovinud inimesi aidata ja siin saan ma seda teha.
Kas soovitaksid sellist praktikavõimalust ka teistele?
Ikka soovitan! Jagan aktiivselt Seniorshipi pakkumisi ja infot oma tutvusringkonnas. Kui kellegagi kokku saan, siis räägin, mis ma teen. Peagi tuleb praktikapakkumisi veel juurde ja siis on juba palju, mida soovitada.
Usun, et Seniorship on esimene hüppelaud, et vanemaealisi tööturul rohkem hindama hakataks. Seda eriti nüüd, kui me “jääme vanaks” aina hiljem ning elame kauem. Oma kogemustest tean, et kui töö on ainult sissetuleku jaoks ja midagi hingele ei paku, siis võiks otsida midagi, mis ikka meeldib ka. Nii et ärkad hommikul ja tahad tööle minna. Ja kui tööpäev läbi, lähed koju ja tunned, et oled õnnelik inimene.
Tahan ise olla kunagi üks neist pensionäridest, kes reisib ringi ja meenutab, kui tore elu olnud on. Ja üks asju selle toreduse juures on see, et praegu saan praktikal olles töötada koos toredate noorte inimestega.
Rohkem infot leiab: www.seniorship.ee
