Kuidas minust sai filantroop (ja sinust võiks samuti saada)
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Sõbrad-tuttavad võiksid pealkirja lugedes ilmselt hüüatada: mis jama sa nüüd ajad, Andrei! Ise toimetad enamasti kitsikusega leppivas vabakonnas, haltuuratad veelgi vaesemas kultuurisektoris, mis filantroop sina saaksid olla. Need on need Bill Gatesid ja Warren Buffetid, Eestis võib-olla Taavet Hinrikused ja Rain Lõhmused, kelle hiigelkasumitest jääb üle ka ühiskondliku hüve nimel ära anda.
Vastus peitub numbrites. Eestis annetab World Giving Indexi andmetel alla kolmandiku inimestest. Keskmiselt annetab igaüks neist umbes ühe kallima otsa kohvitassi jagu kuus. Elitaarsena kõlava 1% kõige enam annetajate sekka pääsemiseks on vaja välja käia aastas natuke üle ühe brutokuupalga jagu raha.
On seda palju või vähe? Vastus oleneb vastajast. Ühele on tegemist üüratuna näiva summa, teisele pigem peenrahaga. Keskmise kuupalga annetamine aastas võib kõlada paljudele väga praktilistel põhjustel võimatuna ning seda ei saagi kelleltki eeldada. Küll aga on märkimisväärne hulk neid – palju suurem, kui täna tegelikkuses annetab –, kes oleksid sellise summa heategevusse suunamiseks igati võimelised. Eks jaotu jõukus ühiskonnas ebavõrdselt ja ebavõrdsus loob pingeid, eriti rahast rääkimisel. Aannetamine on sageli üheks võimalikuks viisiks seda ebavõrdsust pisut tasandada.
Olgu see mainitud ebavõrdsuse, noore riikluse, nõukaaja või muidu usaldamatuse taak, aga rahast avalikult rääkimine kipub olema keeruline. Inimesed tunnevad ennast ebamugavalt ja eelistavad selle jätta eraasjaks. Heategevusega võimendub kiusatus vaikida veelgi. Oma annetustest rääkimist peetakse sageli viisiks edvistada, omaenda isikut kilbile asetada, sisu asemel kuvandile rõhuda. Küllap mõnel juhul nii ongi, kuid sellele vaatamata tuleks annetamisest rääkida just rohkem. Kuidas muidu kogemused ja nõu levivad, annetamine aga argise osana eluviisist ja ühiskonnas osalemisest normaliseerub.
Rahast ja isiklikest finantsidest on hakatud viimastel aastatel õnneks siiski üha rohkem rääkima ja seda peamiselt tänu vilkalt levivale investeerimisnõule. Jõukuselt on Eesti siiski ka viimaste aastate vapustustele vaatamata kohas, kus paljudel jääb üle üha rohkem vaba raha, millele kasutust otsida. Esmased vajadused täidetud, ongi loogiline järgmine samm mõelda oma säästude paigutamisele kohta, kus see tulu teeniks ja tulevikku kindlustada aitaks.
Annetamisele võiks mõelda kui ühiskondlikule investeerimisele. Käibetarkuse kohaselt ei ole ükski inimene saar ja nii kipume me ikka ja jälle sõltuma meid ümbritseva keskkonna heaolust, puudutagu see siis kaaskodanike hakkamasaamist ja sotsiaalset infrastruktuuri või puhast loodust ja tervist. Annetamise abil saame kaasa aidata kindlamale tulevikule terve ühiskonna jaoks. Järgmine samm edasijõudnutele võiks siinkohal olla oma annetuste mõju veelgi põhjalikum läbimõtlemine nii nagu investeerimisalaseid otsuseidki kavandades – esialgu teed katsetamiseks esimesed sammud, siis hakkad juba analüüsima, kus toob annetatud euro kaasa kõige suurema muutuse.
Investeerimise alguspunktiks ongi planeerimine. Igaühe eelarve on loomulikult tema enda asi, kuid enamik meist tarbib sageli paljut, mida meil tegelikult ikka nii-nii-nii väga (või kahjuväärselt sageli üldse mitte) vaja ei ole. Selliste kulude vastu aitab enamasti ette arvestamine ja prioriteetide seadmine. Umbes nagu poodi minnes ostunimekirja koostamine, et mitte suvalise sädeleva paki järele küünitada ja pärast kodus nördinult mõelda, et oli neid lisasüsivesikuid siis nüüd ikka tarvis.
Täpselt nagu algab investeerimine sageli selle tarbeks mingi sissetulekute protsendi planeerimisest, võib ka annetamiseks eos arvestada kindla summa. Sellele summale ei pea isegi konkreetse algatuse või abivajaja silti külge mõtlema. Küll aga aitab selline arvestus kinnistada mõtet, et tegemist on kellegi teise toetamiseks mõeldud summa, mitte enam sinu enda rahaga, mida esimesele ahvatlusele ohverdada. Sage alguspunkt on näiteks 5% sissetulekutest, mida võib aga seada täielikult vastavalt isiklikele võimalustele.
Erinevaid praktilisi ja psühholoogilisi tõkkeid võib sattuda teele teisigi. Alates käegalöömisest, et mida minu väike panus ikka muudab (paljud väikesed panused kokku muudavad paljut) kuni kartuseni, et raha ei lähe lõpuks õigesse kohta (ettevaatlikkus tuleb alati kasuks, kuid enamik Eesti vabaühendusi, kes abivajajatega tegelevad, on professionaalsed ja usaldusväärsed).
Ma ei kirjuta neid ridu teoreetilise soovmõtlemisena. Kolm aastat tagasi esimesi annetamistalguid kavandades olin ma ise teinud vaid üksikuid annetusi, tundsin ennast majanduslikult ebakindlalt ning jäin muudkui pidama küsimuse juurde, kus ikkagi minu väikestest summadest enim kasu võiks olla.
Siis hakkasin valdkondi, mis mulle südamelähedased, otsast toetama. Vormistasin esimesed püsiannetused, otsustasin tuludest annetustele mõeldud protsendi, arvutasin läbi, mille arvelt selleks säästa. Tänaseks on need arglikud sammud saanud kõige loomulikumaks osaks elust. Olen üha täpsema planeerimisega seda summat iga aastaga tõstnud, et saaks ennast isegi vaese kodanikuaktivisti-kulturnikuna naljaga pooleks filantroobiks nimetada.
Kui võimalus, soov ja plaan annetada iseenesest olemas, kerkibki järgmise küsimusena, kellele siis ikkagi. Tore, kui siin oleks üks ja lihtne, universaalne vastus, mis aitaks igaühe lihtsamini järgmiste annetusteni, kuid paraku tuleb omaenda annetamisportfelli alustada ikkagi väikese uurimis-, valiku- ja mõttetööga.
Et see valik siiski mõnevõrra lihtsam oleks, toimuvad 30. novembril juba kolmandat korda annetamistalgud. Ehk siis päev, mille jooksul tosinad vabaühendused tutvustavad oma tegevust ning küsivad annetusi paljudes eri valdkondades probleemide lahendamiseks. Mis muud, kui alusta või jätka sinagi oma annetamisteekonda talgukaardil aadressil www.annetamistalgud.ee.
Ilmus algselt Eesti Ekspressis.
