Kus on kodanikuühiskonna piirid? Tähelepanekuid kolme komisjoni ühisarutelult
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
8. novembril peetud kolme komisjoni ühisistungil kodanikuühiskonna arengust esitasid Tarmo Jüristo, Hille Hinsberg ja Maris Jõgeva probleemid ja lahendused, kuidas vabakond saaks veelgi tugevam, parlamendisaadikud aga keskendusid oma näidete najal tõestamisele, et midagi nõuda ei ole mõtet. Mitme parlamendisaadiku sõnavõtud viitasid vaid vabatahtlikule õhinapõhisele vabakonnale, kel riigiga raha suhet olema ei peakski, ning sisulisi näiteid sellest, kuidas vabaühendused ühiskondlikke probleeme lahendavad ja võiksid rohkemgi teha ning kuidas algatusi piiravatest praktikatest lahti saada, poleks nagu kuuldudki.
Põhiseaduskomisjoni esimees Kalle Laanet ütles avasõnadena, et kodanikualgatuse käivitab tema jaoks inimeste mure nende ühiskonnaelu kitsaskohtade pärast, mille osas riigi käed lühikeseks jäävad. Aga lisaks märkis ta: “Minu meelest ei saa vabatahtliku töö tegijad oodata, et riik neile tehtud töö eest tasu maksab. Kui räägime kodanikuühiskonnast, siis eelkõige vabatahtlikkusest midagi ära teha.”
Et lisaks vabatahtlikutööle on kodanikuühiskonnas palju muid tahke, selleni arutelus eriti ei jõutudki – huvikaitseorganisatsioone või riigilt teenusepakkumise ülevõtmist mainisid kodanikuühiskonna, mitte riigi esindajad, kes ikka veel ei paista kodanikuühendusi nägevat partneritena, vaid rottidena riigi viljasalves, nagu nimetati kodanikuühiskonna tegevust 2001. aastal.
Kuid isegi vabatahtlikutööga piirdudes võib näha kodanikuühiskonna erilist väärtust. Riigikogu kodanikuühiskonna toetusrühma esimees Yoko Alender tõi välja, kuidas vabatahtlikutööga astub inimene uude rolli, tehes midagi mitte igapäevase leiva laualetoomiseks, vaid mingist muust soovist ja tahtmisest. Ta kirjeldas Saksamaal nähtud põgenikekeskusi ja seda, kui erinev oli koguduse taustaga vabatahtlikkuse alusel loodud keskus võrreldes KOV loodud nö ametliku keskusega: “Koguduse loodus paistis inimlikku mõõdet palju enam. Kindlasti on seda võimalik luua ka otse avalikus sektoris, aga…” Kas vabast tahtest loodud pagulaskeskus, mis on riigile sama vajalik, kuid sõbralikum kui “ametlik”, ei peaks siis saama omavalitsuselt sama rahalist tuge mis saab see ametlik?
Teise tahu vabatahtlikutööst tõi Alender Tallinnast Serve the Citys nähtust-kuuldust: kaks vabatahtlikku käib iga päev sotsiaalkeskuses lastega tegelemas, oma aega panustada soovijaid on rohkemgi kui vajadust, kuid vabatahtlikud on väga sarnased. “Oleks abiks, kui vahel oleks lastega tegelemas ka vanemaid inimesi; kui mitmekesisus tuleks ka vabatahtlikult tegutsejate hulka,” tõdes Alender. Tarmo Jüristo lisas, et vabatahtlikutööga tegelevad Eestis täna pigem need, kes saavad seda endale lubada – noored ja edukad, kel on piisavalt aega ja raha, et panustada. Külakogukondades toimetavad ka vanemad inimesed, kuid küsimus, kuidas rohkem erinevaid generatsioone vabatahtlikult osalema kutsuda, jäi õhku.
Raha – kellele ja milleks?
Muidugi keerles arutelust suur osa raha ümber, ja siin jätkus sama retoorika, millega vabakond harjunud on: suurem jagu osalenud riigikogulasi sõnastas eelduse, et kodanikuühiskond toimiks puhtalt vaba tahte peal ega rahast juttu ei teekski. Näiteks kultuurikomisjoni esimees Laine Randjärv rääkis laulupeoliikumisest ja sellest, kuidas laulev revolutsioon tõi muutuse ühiskonda ilma päevarahadest ega muudest finantsilistest teemadest rääkimata.
“Täna laulupeoliikumine riigi toetuseta ei ole, toetust saadakse läbi katusorganisatsioonide, kultuuripoolel omatulu teenimist eriti ei ole,” märkis Randjärv järgmiseks, ning lisas kohe, et spordialaliidud on samuti MTÜd, kes saavad riigilt olulist toetust. Tõsi ta on, kuid kodanikuühiskond on kirjum kui toodud näited ning sellega tunnistab poliitik ju ise ka, et laulva revolutsiooni ajad on läbi ning kultuuriseltsid on tugevamad, kui riik neil tegutseda aitab.
Randjärve sõnul on üks võimsamaid muutuste tegijaid Hooandja portaal. “Mõne aja eest oleks ehk öeldud, et mis te kerjate, aga nüüd on annetamine seal õilis ning mõttemall on muutunud,” tõdes ta. Hooandja kõrval said kiita ka Rotary ja Lions klubid, kes “ei käi riigi käest küsimas, vaid aitavad riigil poliitikaid ellu viia.” Neid kaht väljaütlemist kõrvutades jääb mulje, et kultuuriseltside riiklik toetamine on vajalik, aga poliitikate elluviijatele peab piisama õhinast ja omaenda rahast.
Vabakonna eest kõnelejad üritasid omalt poolt muuta riigikogulaste mõttemalli ja selgitada, et kodanikuühiskond on tõesti riigile väärt partneriks paljude probleemide lahendamises ja võiks teha rohkemgi, kuid vajab ses partnerluses arenguvõimalusi, sest rahalist tulu, mida kasvuks investeerida, nende probleemide lahendamine reeglina ei teeni. Ja nagu ikka, jäi mulje, et “vabatahtlikkuse eest palka ei maksta!” leer ei pannud tähelegi kulunud ja jälle kõlanud Toidupanga näidet, kuis vabatahtlikud koguvad tonnide viisi üle jäävat toitu kokku ja toimetavad puudusekannatajatele, tehes sellega riigi eest osa sotsiaaltööd ära, aga selle toidu transportimiseks on vaja reaalseid autosid ja kütust, mis maksab reaalset raha, isegi kui vabatahtlik oma töö eest sentigi ei küsi ega saa. Rohkemate vabatahtlike värbamiseks ja tegevuse laiendamiseks vajab organisatsioon samuti ressursse ning juhid arenguvõimalusi.See on ju otseselt riigi huvides, et tema partnerid oleksid tugevad, jätkusuutlikud, hästi juhitud ja laia kandepinnaga.
Seda aga on raske projektipõhiselt teha, ometi on projektipõhine majandamine vabakonnas endiselt pigem reegliks kui erandiks. “Pidev ebakindlus teeb keeruliseks pikaajaliste plaanide tegemise ja ebaproportsionaalne osa inimeste ajast, mida saaks kasutada ühiskondlikult kasulikult, läheb täna projektitaotluste kirjutamisele ja aruannete koostamisele,” kordas Tarmo Jüristo vana refrääni. Seda üllatavam oli kuulda Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Aivar Koka suust julgustust: “LEADER programmidest saab toetust iga MTÜ, kes vähegi oskab projekti kirjutada,” märkis ta, vähendades varem viidatud sotsiaalse ettevõtluse tähtsust ning pidades oma tulu teenimist patuks nagu aastal 1990. Nagu polekski eelnevad kõnelejad toonud välja projektipõhise ühinguelu probleeme. Nagu polekski räägitud vajadusest pikemaajalise planeerimise võimalikkuse järele, mida ei võimalda projektitoetused, vaid omaenda teenitud või pikaajalistel koostöölepetel põhinev rahastus.
Maris Jõgeva vastas Kokale, et projektikirjutamise oskus on küll hea asi, aidates ühingutel ka oma tegevusi ja eesmärke täpsemalt sõnastada, kuid tugeva kodanikuühiskonna jaoks on tähtis hoopis see, et me tegevusel on ühiskonnas mõju – ja see nähtub muutustes, mida oma tegevustega loome. Liiati on teada, et avalikku raha jääb vähemaks, mistõttu pole tolku jutust, et projektitoetused võimekust tõstavad – neidki jääb vähemaks . Kui pärast seda jõudis jutujärg Laine Randjärveni, märkis sõnavõtja ära noorte head projektikirjutamisoskused selmet linnalt-riigilt raha küsida. Jääb vaid imestada, kas keegi neist pani üldse sisulisi argumente tähele. Või millistest eelarvetest need projektid riigikogulaste meelest tulevadki.
Yoko Alender tunnistas ainsana riigikogulastest projektipõhisuse probleemi, kuid tõi ka välja, et seekaudu saab anda võimaluse uute initsiatiivide tekkimisele väljaspool igasugu arengukavasid. “Peame leidma tasakaalu: on püsivad pikemaajalised lepingud, kus lahendatakse probleeme ja osutatakse delegeeritud teenuseid, aga jätame ukse lahti ka uutele algatustele,” ütles Alender.
Mitte kolm sektorit, vaid meie riik
Kui jutuks oli omavalitsuste teenuste delegeerimine vabaühendustele, hoiatas Tarmo Jüristo Ühendkuningriigis kogetud lõksu eest, kui vabakonnale lükatakse seni avaliku sektori tehtud tegevusi, kuid katmata seda sarnase stabiilsuse finantseerimisega oodatakse sageli õhinapõhist toimetamist ja oma tegevuse isefinantseerimist.
Kuid ohte on Jüristo sõnul sealgi rohkem: isegi kui delegeerimine on adekvaatselt rahastatud, ei tohiks koostöö taanduda pelgalt ülesannete üleandmisele. Positiivseks näiteks tõi ta siseministeeriumi partnerite ümarlaua rändepoliitika küsimuste lahendamisel, kus ministeerium vastutustundlikult ja hea kuulajana kohendas oma koostöömudelit ja tegeles just partnerluse otsimisega: mitte sellega, kas vabakond saaks riigi eest mõned mured ära lahendada, vaid kuidas neid saaks koos lahendada ja kuidas ministeerium saaks võimestada vabakonda selle probleemi lahendamise osas. Nii et ikka ja jälle jõuame sellise partnerluse juurde, mis pole pelgalt teenuseostmine või projektitegevuste ära tegemine.
Ka siseminister Pevkur märkis väärtuse ja eesmärgina ära tugeva kogukonna, kus vabakonnal on nii kitsas kui laias tähenduses oluline roll, suurendades ühiskonna sidusust ja andes inimestele võimaluse end teostada. “Eneseteostus koosloome ja ühistegevuse kaudu tugevdab kogukondi ja vähendab tõrjutust, suurendades kuuluvustunnet ja ühiskonna turvalisust, hoides ära väär- ja kuritegusid, aga aidates ennetada suuremaidki probleeme, nt radikaliseerumist, mis kahjuks Euroopas pead tõstab ja me kõigi turvatunnet ähvardab,” rääkis Pevkur vabakonna rollist siseturvalisuses.
Ettevõtlus versus ettevõtlikkus
Tarmo Jüristo selgitas paljude näidete toel, et vabakonda ei saa enam vaadata kui eraldi sektorit. “Pigem on see horisontaalne mõõde läbi äri- ja avaliku sektori, suhestuses riigi eri funktsioonidega, aidates jõuda sinna, kuhu riigil endal keeruline või ebaefektiivne ulatuda. Nii ei peaks olema küsimus tegutsemisvormis, vaid sisulises haakumises avaliku huviga,” selgitas ta.
Tegutsemisvormidele keskendus ka Hille Hinsberg Riigikantselei sotsiaalse innovatsiooni rakkerühmast, kes rääkis sotsiaalsetest ettevõtetest ja neid kummitavatest väljakutsetest me tänases õigusruumis ja toetustesüsteemis.
Nutikad uudsed lahendused suurtele probleemidele nagu vaesus, töötus, ebavõrdsus, tõrjutus või ebakvaliteetne haridus võiksid Hinsbergi sõnul olla a) mõjusad, b) säästlikud, c) uut partnerlust loovad, tuues nt kokku eraraha annetuste näol, kasutades ka avalikke ressursse toetuste näol ja teenides lisaks ise tulu. Selline sümbioos on sotsiaalne ettevõtlus, mis saab pakkuda uusi toimivaid lahendusi ühiskondlikele probleemidele. Sotsiaalne ettevõte tegutseb mingi konkreetse ühiskondliku eesmärgi saavutamise nimel, kasutades selleks ettevõtlusega teenitud tulu – näiteks mingite toodete või teenuste müügist. Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustikku on selliseid koondunud juba poolsada, osa neist MTÜ, osa SA ja osa OÜ vormis.
Kuid isegi kui tõhusad ja potentsiaalikad, ei suuda sellised algatused ilma toetuseta end laiendada, mõju ja ulatust suurendada. Ettevõtlustoetused aga jäävad MTÜna registreeritud probleemilahendajatele kättesaamatuks. Hinsberg tõi kolm näidet, kuidas meil praegu ettevõtlikkust takistatakse, eelistades ettevõtlust kui vormi ettevõtlikkusele kui sisule, ning näitas ka riigi toetussummasid ettevõtjatele kõrvuti toetussummadega kodanikuühiskonnale. 
Tasakaal on väga jõuliselt ettevõtlustoetuste poole kaldu ja jääb vaid küsida, miks me piirame ettevõtlike inimeste juurdepääsu arengut toetavale ressursile lihtsalt sellepärast, et tulu teenija on registreeritud mittetulundusühinguna, mitte OÜna. Hinsberg viitas ka riigikohtu lahendile, mis ütleb selgelt, et ettevõtlus ei ole ainult OÜde õigus. Selge on, et toetusskeemid on ühiskondlike murede reaalsetele lahendustele jalgu jäänud ning sellises innovatsioonis on parlamendist ütlemata lühinägelik öelda “tehke vabatahtlikult, kui tahate!”
Artur Talvik küsis Hinsbergilt, kuidas siiski jõuda innovatsioonitoetustest selleni, et sotsiaalsed ettevõtted saaksid toetatud annetustega ühiskonna enda liikmete poolt. Hinsberg märkis, et vabaühendusel MTÜ vormis on tulu teenimise kõrval ikkagi oma missioonirida ajada ja ehkki ta suudab lisaks riigi toetusele (näiteks kaitstud töökohtade pakkumise eest) tulu teenida ka ettevõtlusega (näiteks puuetega inimeste tehtud õmblustööde müügist), ei ole väga mõistlik eeldada, et sama missiooni peale tuleks tegutsema ettevõtteid. “Kui nad on võimelised oma abivajajaid aitama ja ennast püsti hoidma, koguma annetusi ja võtma vähem avaliku sektori eelarvest, siis see ongi võlusõna. Ja muidugi tuleb igal juhul soodustada annetamise laienemist, mugavust, võimalust, suurenemist, maksudega selle toetamist,” rääkis Hinsberg.
Et sotsiaalsetest ettevõtetest viimast võtta, tuleb Hinsbergi sõnul ühiskonnas leida üles probleemid, kus olemasolevatest lahendustest ei piisa, sest inimesed kukuvad süsteemide vahele. Näiteks kes aitab tööturule õigusrikkujaist noored, kes tulevad erikoolist, või vanglast? Kes hoolitseb selle eest, et tõrjutud noorte lastevanemate imikud ei saaks väärkoheldud? Uued nutikad lahendused võikski tuua kokku abivajajad, abi osutajad, avaliku sektori toetuse ja mingil määral ka tulu teenimise ettevõtlusega.
Tegelikult tõdes arutelul sissejuhatuseks ka Hanno Pevkur, et õigusruum peab vabakonna edukaks tegutsemiseks ning uute ideede sündimiseks olema soosiv ja motiveeriv. “Selle osaga kehtivast õigusest, mis puudutab ühingute asutamist ja registrimenetlust, võime olla rahul, kuid mitte selle osaga, mis puudutab ühingu igapäevategevust,” nentis minister. Ta märkis, et võibolla kirjutab praegune seadus ühingutele liiga palju ette ning neile tuleb anda vabamad käed. Ta märkis ka, et ehkki ennekõike ettevõtetele mõeldud, mõjutab nullbürokraatia projekti raames tehtu ka vabaühenduste suhteid riigiga.
Õngeks on annetamise soodustamine
Rahastamise osas tõi Hanno Pevkur arutellu viimast päeva ametis olnud valitsuse mõtte “ulatame vabakonnale õnge, mitte kala,” mille all peeti silmas annetamist ja vabatahtlike kaasamist soodustavat õigusruumi. “See peab tooma kaasa ka mõtteviisi muutuse ärisektoris ning kui vabaühenduste toetamine muutub neile auasjaks, on me pingutus kandnud vilja,” ütles Pevkur – küll täpsustamata, millised tegevused on plaanis või kuidas ärisektori suhtumine hakkab muutuma, kuid annetamise soodustamine on vajalik tegevus, millest vabakondki ammu räägib.
Ja ei saa öelda, et annetusi ei ole või nende kogumisega ühingud ei tegele. Annetuste hulk on aastatega kasvanud, räägime juba 31,4 miljonist eurost aastas. Kui aga eraisikute ja ettevõtjate rahalike panus oleks maksupoliitikaga rohkem soodustatud, motiveeriks see palju rohkemaid annetama ja ühiskonnaelust nii osa võtma.
Maris Jõgeva aga juhtis tähelepanu sellele, et annetuste kõrval ei tohiks riigi investeeringud vabaühenduste arengute kasvu väheneda, vajadused ju ei ole vähenenud. Kodanikuühiskonna Sihtkapitalile tuleb tagada piisav rahastus ning ministeeriumide projekti- ja tegevustoetusi saaks veelgi sihipärasemalt kasutada ning ikka veel räägime, et katuseraha süsteem tuleks lõpetada ja HMN toetusi tuleks reformida. Aivar Kokk märkis katuserahast loobumise kohta kohe: “Te tahate miljonitest eurodest ilma jääda. Võibolla see on hea mõte!”, korrates vana taktikat “kui torgite, hakkate vähem saama!” Ta märkis, et mullu katuserahana jagatud kuuest miljonist eurost enamus läks MTÜdele. Mis ei ole tõsi, ja katuseraha juures nurisevad demokraatia eest seisjad tegelikult üldse muu pärast. Siim Tuisu katse selgitada, et asi pole selles, et seda 1,5 miljonit poleks ühingutele vaja, vaid viisis, kuidas seda eraldatakse, summutas Kokk kiiresti ja valjult süüdistusega, et noormees ei oska eelarveridu lugeda.
Helgesse tulevikku
Vabaühenduste liidu EMSL juhataja Maris Jõgeva kutsus arutelus osalejaid rääkima konkreetsemalt sellest, mida on vaja teha, et järgmisel viiel ja kümnel aastal saaks kodanikuühiskond veelgi tugevamaks.
Ta märkis ära mõned trendid, millest juttu juba oli ka: erisused sektorite vahel kaovad või vähenevad ja pole suurt vahet vabaühenduste ja äriühingute vahel; avalik võim delegeerib ülesandeid kogukondadele ja võimestab neid; inimesed osalevad mitte tingimata läbi MTÜ tegevuse või liikmelisuse, vaid teevad ühel päeval tööd ühes, teisel päeval teise ühingu juures, kolmandal annetavad kolmandale. Vabakonna tähtsus kasvab: paljud ülesanded on vabaühendustele juba delegeeritud, aga mitte ametlike lepingutega, vaid lihtsalt ootused inimeste panustamisele on suured.
Lisaks mainis Jõgeva seda, et kui teenuste osakaal vabaühenduste rollides kasvab, siis tuleb seda võimekust küll toetada, kuid jälgida sedagi, et huvikaitseorganisatsioonid saaksid teenustepakkujate kõrval piisavalt tähelepanu ning ilma ei jääks ka kogukonnaorganisatsioonid, kelle missioon ja eesmärgid on milleski muus kui teenustes.
Trende arvesse võttes tõi Jõgeva välja kolm olulist faktorit, mis paljudel vabaühendustel mõjusat tegutsemist pidurdavad.
Üks on eestvedajate väsimine. Paljud ühendustes aktiivsed olnud on ise kogenud või kõrvalt näinud inimesi langemas, kui ülesanded kogukondadele ja ootused vabaühendustele kasvavad, aga võimalused ei tule kaasa.
Teine ongi ressursipuudus: vajame rohkem eraisikute ja äriühingute annetusi –teame, et avalikus sektoris ei ole enam juurde võtta, vajadusel on kõikjal suured.
Kolmas on julguse puudus. Paljud ei julge oma teistmoodi lahenduste ja ideedega välja tulla, sest kui ei tule hästi välja, siis kaotad tähelepanu, toetajad ja usalduse – lihtsam ja turvalisem on tegelda millegi vähemriskantsega. Julgust röövib vähene enesekindlus ja see omakorda tuleb sellest, kui kodanikuühiskonna organisatsiooni ei võeta võrdse partnerina või võrdselt väärtuslikuna jõukama ettevõtja või tähtsal positsioonil oleva inimesega.
Jõgeva sõnul vajame ka palju rohkem osalemise ja kaasamise vorme nii kohalikul tasandil kui partnerluses riigiga. “Haldusreformi juures omavalitsused liitumislepingutes küll sõnastavad, kuidas hakkab kohalike inimeste osalemine toimuma, aga näeme, et need mudelid pole läbimõeldud ja neile pole sisu antud ja pole kindel kas need inimesed, kes päriselt tahavad kohalikus otsustamises tulevikus kaasa rääkida, saavad need võimalused,” kirjeldas ta muret. “Kui küsitakse ettepanekuid, siis tihti öeldakse vastuseks, et kõike ei saagi ja ressursid on piiratud, aga mina tahaksin sellist kodanikuühiskonda, kus minult ettepanekute peale küsitakse “miks teid see teema muretab?” kui olen mõne probleemi välja toonud või ettepaneku esitanud, mitte lihtsalt “kahjuks praegu see ei sobi”.
Mis edasi saab?
Kolme komisjoni ühisarutelule peaks vastavalt Eesti kodanikuühiskonna arengukontseptsioonis kokkulepitule järgnema kodanikuühiskonnateemaline arutelu riiklikult olulise küsimusena Riigikogu suures saalis. Millal see toimub, pole veel teada, aga loodame, et uue valitsusleppe läbirääkijad arvestavad oma plaane tehes ka kodanikuühiskonna muredega ning siin kokku võetud arutelust said mõned asjad neile klaarimaks.
