Lauri Luide: kes 10 aastat pagulasi teeninud, ei ehmu ega tee vahet
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Serve the City Tallinn direktor LAURI LUIDE kirjutab, kuis käis 12.-15. novembril Lissabonis Serve the City Rahvusvahelisel Foorumil kogemusi vahetamas vabatahtliku tööga seotud teemadel, ning naasis heade mõtetega pagulaste sissesulatamisest.
Läksin konverentsile suure huviga noppida teadmisi pagulaste teema kohta – kuidas innustada vabatahtlikke neid aitama, kuidas üldse aidata ja mida silmas pidada. Eestis on see teema tõusnud niivõrd suureks ja keeruliseks, et ausalt õelda ei uskunudki, et foorumil muud teemad kajastust saavad. Tallinna Serve the Citys vähemalt ootame, et pagulaste aitamisest saaks meie “uus supiköök”, mis senimaani on olnud meie kõige populaarsem ja regulaarsem projekt, mille kaudu oleme kaasanud paari aastaga mitusada vabatahtlikku.
Mõnevõrra üllatuslikult pagulaste aitamise teema nii suurt kajastust ei leidnud. Arvasin, et põhjus on korraldajate lühilägelikkuses ja suutmatuses olla paindlik. Äkki on kava juba ammu paika pandud ja oleks olnud liiga vaevaline seda muuta ja rääkida teemal, mida pole välja reklaamitud. Tegelikkuses oli aga vastus märksa lihtsam: paljud organisatsioonid on pagulastega tegelenud juba 10 aastat ning nende hulga järsk suurenemine ei muuda vabatahtlike tegevuses ja tähelepanus kuigi palju.
Päris kajastuseta see teema siiski ei jäänud. Paljude linnade juhid teadvustavad probleemi väga selgelt ja on palunud ka abi vabatahtlike organisatsioonidelt, et saabuvaid inimhulki paremini hallata ja aidata. Teine põhjus, miks vabatahtlike kasutamine pagulaste teemal on oluline: vabatahtlike näol on tegemist tavaliste ühiskonnaliikmetega, kelle suhtumisest ja külalislahkusest sõltub kogu ühiskonna hoiak uute elanike suhtes.
Paljud on juba mõistnud, et püüdmata välja selgitada, kas tegemist on “hea elu otsijatega” või “tõeliste sõjapõgenikega”, on kodanike kohus olla abivalmis, vastutulelik ja avatud. Kui inimesed on juba meie hoovi peal, siis negatiivne suhtumine ja eemale hoidmine kedagi edasi ei aita ja sisserändajad, kes tunnetavad kohalike põlgust, võtavad ainult kriitilisema ja negatiivsema hoiaku ka ümbritseva suhtes.
Mis peaks siis olema meie eesmärk? Olen seda meelt, et inimestena peame välja näitama sallivust ja hoolivust kõigi suhtes, sildistamata kedagi. Kas tegemist on alaliste või ajutiste elanikega, peame omalt poolt kaasa aitama sellele, et kõik tunneksid ennast hästi ja väärtustatuna. Kindlasti leidub neid Eestis sündinud kodanikke, kes väidavad, et isegi nemad ei tunne ennast teretulnud või väärtustatud. Nüüd, kus käes on kriis, võime õppida väärtustama seda, mis meil juba on, ja seda, kuidas üheskoos ühtsemaks kasvada.
Lissabonis õppisin, et tihti ei osata alguses midagi teha, et pagulasi aidata, kuna nende vajadused on suhteliselt spetsiifilised ja valdav enamus meist ei oska nende vajadustega suurt midagi peale hakata. Kõige tähtsam on mitte lasta sellel hirmul ennast peatada ega üle mõelda. Sisserännanud inimestel on suureks vajaduseks ka lihtsalt suhtlemine. Ehk ei osata oma päevaga üldse midagi peale hakata, kuid arvestagem, et paratamatult on mõtted maha jäänud kodul, kaotatud lähedastel või muul sarnasel. Ilmselt ei ole esmased vajadused materiaalsed, vaid üheskoos aja veetmine näitab, et hoolitakse ja tahetakse luua suhteid.
Teine võimalus on pakkuda tegevust. Kui vabatahtlikega käime nt Teema Ära talgutel, kus kõik tunnevad, et on Eesti heaks midagi teinud, siis sisserändajad ei ole erinevad. Nemadki tahavad tunda, et nad on vajalikud, hinnatud ja väärtustatud. Suurem osa neist on kindlasti valmis seda tunnet välja teenima, lüües kaasa vabatahtlike projektides ja muudes tegevustes, millest on kasu rohkem kui ainult neile endile.
Tegevuste näitena võiks tuua Bremeni, kus kaasatakse pagulasi heategevusprojekti, mille raames parandatakse vanu jalgrattaid ja jagatakse neile, kellel jalgratast pole. Brüsselis aitavad vabatahtlikud linnajuhte sellega, et õpetavad sisserändajatele liiklusmärke ja -eeskirju. Alustades lihtsatest asjadest nagu foorituled, lõpetades “anna teed” märkide ja paremakäereegliga.
Nagu muude valdkondade puhul, on ka nüüd oluline olla avatud ja näha, mis on tegelikud vajadused ja millised on need lihtsad asjad, kus iga soovija saab kaasa aidata, aga usun, et kui palju inimesi kaasa lööb, tehes väikese heateo, võime muuta kogu Eestit.
Suur aitäh Kodanikuühiskonna Sihtkapitalile, kes toetas konverentsil osalemist ja innustas saadud kogemusi jagama.
