Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Kõndisin külalistega mööda suvist Tartut. Ülikoolilinn on juulis imekaunis – veidi unine, värvide- ja lillederohke. Näitasin Ameerikast tulnud sõpradele Toomemäge, ülikooli peahoonet, nukumajalikku Rüütli tänavat. Enamiku ringkäigust käis meist paarkümmend sammu tagapool seltskond noorukeid, kes suhteliselt kuuldavalt arutasid, mida seksuaalset minu Eestis harjunust tumedama nahavärviga külalistega teha, mis värvi võiks olla nende suguorganid ja millal nad kõigi rahvaste sünnimaale Aafrikasse tagasi lähevad. Seda sealjuures suhteliselt reljeefseid väljendeid kasutades.
On see vihakõne? Tänaste õiguslike definitsioonide kohaselt mitte. On see vihane kõne? Pigem loll käitumine. Küll aga ei ole see kindlasti “normaalne uudishimu” või “eestlaslik reserveeritus”. See on selgelt käitumine, millest mina ennast külaliste saatjana ohustatu ja ähvardatuna tundsin. See on selgelt käitumine, kus inimestel tehakse vahet neist endist mitte sõltuvate omaduste – olgu see nahavärv, kodune keel, sugu või näiteks puue – alusel. Sellise vahetegemise aktsepteerimine paneb aluse loogikale, mille kohaselt tundus kellelegi täiesti OK ka Vao pagulaskeskuse aknasse kive loopida ja maja süüdata. Ka need ei ole juhuslik vägivald, üks kaabakas teadis täpselt, millise maja milliste elanike vastu ta astub. Ja see on juba vihakuritegu, vihast motiveeritud tegu, millel oleks võinud olla fataalsed tagajärjed.
Varbale astumise puhul on kahtlemata valus mitte astujal, vaid ikka sellel, kelle varbad alla jäävad. Vihakõnega, kõigi vihakuritegudega, on samamoodi, diskrimineerimisega ka. Valu defineerimise õigus peab olema ohvril, nõrgemal poolel, sest talluja ei tunnegi valu.
Ainult avatud ja sõbraliku riigina suudab Eesti 21. sajandi tegelikkuses tagada põhiseaduses määratud keele ja kultuuri kaitse. Geopoliitika ja demograafiline reaalsus ei haihtu, kui me neid ignoreerime. Nad tulevad tagasi ja hammustavad meid tagumikust, muudavad Eesti harvasustusega perifeeriaks, mida keegi tegelikult ei taha. Kui me teeme teistsugustel inimestel, ükskõik milisel vähemusel, Eestis viibimise valusaks, otsustavad nad panustada kusagil mujal. Põhiseadus muide ei sätesta õige eestlase nahapigmenti, seega on ainuke tee edasi hoolitseda, et siia sattunud saaksid võimalikult kiiresti selle ühiskonna osaks. Ei olegi vahet, kas nad on saabunud töö- ja tudengiviisaga või sõjapagulastena.
Artikkel juhatas sisse ajakirja Hea Kodanik vihakõneteemalise numbri sügisel 2015.
