Ühe Türgi ülikooli õppejõud rääkis lõunalauas, kuidas koju jõudes peab ta minema politseisse ülekuulamisele. Ta oli üks tuhatkonnast murelikust haritlasest, kes jaanuarikuus kirjutasid alla avalikule kirjale, millega nõudsid oma riigi valitsuselt terrori lõpetamist ning õigusriigi põhimõtete austamist. Tänaseks on mitu pöördunutest kaotanud töö, mõned õiguse ülikoolis õpetada, mõned saanud avaliku hukkamõistu tõttu tagakiusamise ohvriks.
Valitsus karistab oma inimesi selle eest, et nad ei ole kuulekad, ei austa tingimusteta valitsejate tööd ega jää oma liistude juurde. Kõrvaltvaatajana näib, et karistuse saavad head kodanikud – need, kes hoolivad, sekkuvad, tegutsevad.
Milliseid kodanikke riigis hinnatakse ning milliste teadmiste, oskuste ja hoiakute kasvatamist koolilt ja kogukonnalt oodatakse, sõltub loomulikult palju riigikorrast, kultuuriloost ja domineerivatest väärtustest. Aga ma siiski usun, et hoolimata erinevustest riigiti unistavad inimesed üldjuhul ühiskonnast, kus üksteist usaldatakse, võetakse osa valitsemisest, hoolitakse sellest, mis riigis toimub, ja ka ligimesest. Ometi ei räägi ega käitu me ise ka alati nii, nagu oma ideaalses maailmas kodanikelt ootame.
Usun, et inimesed on ilusad ja head ning sünnipäraselt ei ole ka halba kodanikku olemas. Halvad on hirm, harimatus, kogenematus, vastakad ootused või nadi ettevalmistus, mis takistab koos ja targalt tegutsemist. Võiks ju mõelda, et kui ekspoliitik kibestunult lahmib, mõni tuttav maksudest kõrvale hoiab või inimesed tänaval abivajajast mööduvad, on kusagil midagi jäänud tegemata, sest tarkuse, oskuse või enesekindluse puudumine ei lase hea kodanikuna käituda. Ja seepärast võiks kodanikuharidust võtta väga tõsiselt, et väärikaid kodanikke, kellega koos tahame elada ja otsustada, oleks rohkem.
Artikkel ilmus Hea Kodaniku kodanikuhariduseteemalises ajakirjanumbris kevadel 2016.