Martin A. Noorkõiv: Millist kodanikku vajab vaba ühiskond?
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Filosoofias räägitakse kahte sorti vabadusest. Neid “sorte” nimetatakse negatiivseks ja positiivseks, kuid need sõnad tähendavad selles kontekstis midagi muud, kui esmapilgul paistab. Negatiivne vabadus on see, kui miski ei piira – keegi ei hoia vangis ega takista inimese tegevust. See on see, mida ilmselt enamasti ka mõeldakse, kui vabadusest igapäevastes vestlustes räägitakse.
Hiljem tõi Isaiah Berlin juurde mõiste “positiivne vabadus”. Selle aluseks sai küllaltki intuitiivne arusaam, et tegelikult on hulk asju, mida inimene ei saa teha mitte sellepärast, et keegi teda takistab, vaid sellepärast, et ta ei suuda. Lihtne näide – ratastoolis inimene ei saa trepist üles. Keegi otseselt ei takista teda, kuid raske on öelda, et tal oleks liikumisvabadus näiteks sellises majas, kus ainult trepi kaudu korruste vahet liikuda saab. Vahel tähendab vabadus seega seda, et tuleb inimestele anda midagi juurde, et nad saaksid olla vabad. Olgu see siis midagi nii praktilist, nagu kaldtee trepi kõrval, või midagi palju abstraktsemat, nagu haridus.
Milline kodanik peaks hariduse tulemuseks olema?
Haridusega tuleb aga sisse üks oht. Nimelt on haridus vaba ühiskonna suhtes kõige paradoksaalsemas rollis. Ühelt poolt võimaldab haridus indiviididel ühiskonnas üldse toimida – annab selleks vajalikud alusoskused ja teadmised. See on ilmselt enesestmõistetav.
Teiselt poolt on haridus mingis mõttes otseselt vabaduse vastand. Seda ideed on illustreerinud minust palju efektsemalt näiteks Pink Floyd oma legendaarses loos “Another Brick in the Wall”. Floyd ei olnud aga ei esimene ega viimane, kes täheldas, et haridusel on ühiskonnas teatav inimesi standardiseeriv funktsioon – vanuse kaupa klassides, õppimas samu aineid, samas järjekorras, läbimas samu teste, olles mõõdetud ja hinnatud täpselt samade mõõdupuudega. Haridussüstee mid justkui püüdlevad ühetaolise orja meelse kodaniku “tootmise” poole.
Hea kodaniku haridus
Haridus ei pea aga selline olema. Selleks on ka ammu leitud lahendus. Isegi sealsamas Pink Floydi videos oli see olemas, kus kuri õpetaja võttis matemaatikatunnis poisilt ära vihiku, kuhu see luuletusi oli kirjutanud. See lahendus on loomingulisus selle sõna kõige laiemas mõistes. Tähenduses, kus haridus ei püüdle mitte selle poole, et teha meid kõiki ühetaolisteks, vaid aidata kõigil saada omanäoliseks, st kasvatada meie võime kust ise valida, ise algatada, ise luua, ise juurde õppida ja ise tegutseda.
See on minu meelest just kodaniku hariduse suurim väärtus. Üldharidus, hoolimata sõnastatud ambitsioonikatest õppekavadest ja õpiväljunditest, ei ole endiselt suudnud hüpata välja oma standardiseerivast kastist. Kodanikuharidust pakkuvad organisatsioonid ei saa sageli aga “kasti” endale lubadagi, isegi kui nad seda tahaks.
Kodanikuharidus peab paratamatult olema loov ja nutikas ning selle kaudu on jõutud tegevusteni, mis võimaldavad kodanikuhariduses osalejatel saada samuti loovamaks ja nutikamaks, olgu siis mõnes vabaühenduses kogukonnaprakti kal käies, noorteorganisatsioonis katsetades või laulukooris tegutsedes. Kõiki neid tegevusi ühendab vormiline vabadus ja ettevõtliku lähenemise tingimine.
Kodanikuharidus on seega oma olemuselt filosoofilises mõttes positiivse vabaduse võimaldaja. Et meie ühiskond ei oleks mitte lihtsalt vaba piirangute puudumise mõttes, vaid selline, kus inimesed oma vabadust tegelikult kasutada saavad ja kasutavadki. Kodanike ühiskond kõige ilusamas mõttes.
Sellise hariduse levitamine ja arendamine ongi põhjus, miks on Avatud Eesti Fondi toel hulk Eesti vabaühendusi käivitanud kodanikuhariduse koalitsiooni ja kutsunud koostööks kokku organisatsioonid, kes kodanikuharidust pakuvad. Ka käesolev Hea Kodaniku number sai just seetõttu kodanikuhariduseteemaline, et järjest rohkemad Eesti ühendused oma tegevusega sellise ilusa eesmärgi poole püüdleksid.
Artikkel ilmus ajakirja Hea Kodanik kodanikuhariduseteemalises numbris kevadel 2016.
