artikkel

Martin A. Noorkõiv: Millist kodanikku vajab vaba ühiskond?

laine
Martin A. Noorkõiv 12. aprill 2016
Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Filosoofias räägitakse kahte sorti vabadusest. Neid “sorte” nimetatak­se negatiivseks ja positiivseks, kuid need sõnad tähendavad selles kontekstis midagi muud, kui esmapilgul paistab. Ne­gatiivne vabadus on see, kui miski ei piira – keegi ei hoia vangis ega takista inime­se tegevust. See on see, mida ilmselt ena­masti ka mõeldakse, kui vabadusest iga­päevastes vestlustes räägitakse.

Hiljem tõi Isaiah Berlin juurde mõiste “positiivne vabadus”. Selle aluseks sai küllaltki intuitiivne arusaam, et tegelikult on hulk asju, mida inimene ei saa teha mitte sellepärast, et keegi teda takistab, vaid sellepärast, et ta ei suuda. Lihtne näi­de – ratastoolis inimene ei saa trepist üles. Keegi otseselt ei takista teda, kuid raske on öelda, et tal oleks liikumisvabadus näi­teks sellises majas, kus ainult trepi kaudu korruste vahet liikuda saab. Vahel tähen­dab vabadus seega seda, et tuleb inimeste­le anda midagi juurde, et nad saaksid olla vabad. Olgu see siis midagi nii praktilist, nagu kaldtee trepi kõrval, või midagi pal­ju abstraktsemat, nagu haridus.

Milline kodanik peaks hariduse tulemuseks olema?

Haridusega tuleb aga sisse üks oht. Nimelt on haridus vaba ühiskonna suhtes kõige paradoksaalsemas rollis. Ühelt poolt võimaldab haridus indiviididel ühiskonnas üldse toimida – annab selleks vajalikud alusoskused ja teadmised. See on ilmselt enesestmõistetav.

Teiselt poolt on haridus mingis mõttes otseselt vabaduse vastand. Seda ideed on illustreerinud minust palju efektsemalt näiteks Pink Floyd oma legendaarses loos “Another Brick in the Wall”. Floyd ei olnud aga ei esimene ega viimane, kes täheldas, et haridusel on ühiskonnas teatav inimesi standardiseeriv funktsioon – vanuse kaupa klassides, õppimas samu aineid, samas järjekorras, läbimas samu teste, olles mõõdetud ja hinnatud täpselt samade mõõdupuudega. Haridussüstee­ mid justkui püüdlevad ühetaolise orja­ meelse kodaniku “tootmise” poole.

Hea kodaniku haridus

Haridus ei pea aga selline olema. Selleks on ka ammu leitud lahendus. Isegi sealsamas Pink Floydi videos oli see olemas, kus kuri õpetaja võttis matemaa­tikatunnis poisilt ära vihiku, kuhu see luuletusi oli kirjutanud. See lahendus on loomingulisus selle sõna kõige laiemas mõistes. Tähenduses, kus haridus ei püüdle mitte selle poole, et teha meid kõi­ki ühetaolisteks, vaid aidata kõigil saada omanäoliseks, st kasvatada meie võime­ kust ise valida, ise algatada, ise luua, ise juurde õppida ja ise tegutseda.

See on minu meelest just kodaniku­ hariduse suurim väärtus. Üldharidus, hoolimata sõnastatud ambitsioonikatest õppekavadest ja õpiväljunditest, ei ole endiselt suudnud hüpata välja oma standardiseerivast kastist. Kodanikuharidust pakkuvad organisatsioonid ei saa sageli aga “kasti” endale lubadagi, isegi kui nad seda tahaks.

Kodanikuharidus peab paratamatult olema loov ja nutikas ning selle kaudu on jõutud tegevusteni, mis võimaldavad kodanikuhariduses osalejatel saada samuti loovamaks ja nutikamaks, olgu siis mõnes vabaühenduses kogukonnaprakti­ kal käies, noorteorganisatsioonis katseta­des või laulukooris tegutsedes. Kõiki neid tegevusi ühendab vormiline vabadus ja ettevõtliku lähenemise tingimine.

Kodanikuharidus on seega oma ole­muselt filosoofilises mõttes positiivse vabaduse võimaldaja. Et meie ühiskond ei oleks mitte lihtsalt vaba piirangute puu­dumise mõttes, vaid selline, kus inimesed oma vabadust tegelikult kasutada saavad ja kasutavadki. Kodanike ühiskond kõige ilusamas mõttes.

Sellise hariduse levitamine ja arendami­ne ongi põhjus, miks on Avatud Eesti Fon­di toel hulk Eesti vabaühendusi käivitanud kodanikuhariduse koalitsiooni ja kutsunud koostööks kokku organisatsioonid, kes kodanikuharidust pakuvad. Ka käesolev Hea Kodaniku number sai just seetõttu kodanikuhariduseteemaline, et järjest roh­kemad Eesti ühendused oma tegevusega sellise ilusa eesmärgi poole püüdleksid.

Artikkel ilmus ajakirja Hea Kodanik kodanikuhariduseteemalises numbris kevadel 2016.