Riik ja vabaühendus: küsimus pole rahas, vaid selles, miks me ei usalda inimesi

Hiljuti tekitas sotsiaalmeedias elavat vastukaja arutelu vabaühenduste rahastamise ja olemuse üle. Kõlama jäi tuttav etteheide, et vabaühendus peaks toimima üksnes oma raha peal ja kui MTÜ saab riigilt või Euroopa Liidult toetust, pole tegemist enam vabaühenduse, vaid ministeeriumi mugava lisapikendusega.

Olles tegutsenud erasektoris müügijuhina, ministeeriumis valdkonnajuhina, nii Eesti kui Euroopa patsiendiorganisatsioonides vabatahtlikuna tegevjuhatuses ja sel aastal liitunud Vabaühenduste Liidu huvikaitse tiimiga, vaatan seda debatti kõigi nende kogemuste peeglis. Osa tänastest vaidlustest võibki sündida sellest, et hindame samade ootuste järgi erinevaid vabaühendusi. Andmata hinnangut ühegi sektori aadressil, tekib seda arutelu jälgides mitmeid küsimusi. Kes siin tegelikult keda ei usalda? Kas osa arusaamatustest peitub selles, et räägime ühe nimetuse all väga erinevatest organisatsioonidest? Mis on see ühiskondlik väärtus, mida me üldse kaitsta püüame?

Vabaühendus ei ole abstraktne nähtus, vaid inimene ise

Külaselts, huvikaitseorganisatsioon, mis tahes kogukonna toeks loodud vabaühendus, vabatahtlik pääste ja riigi tellitud teenust osutav ühendus ei täida ühiskonnas täpselt sama rolli. Kuid kõigi nende taga on siiski inimesed, kes on otsustanud vastutust võtta.

Kodanikuühiskond algab rohujuuretasandilt ja vabatahtlikkusest. Keegi märkab oma kodukohas probleemi, keegi tahab hoida elus pärandkultuuri, luua lastele spordivõimalusi või toetada erivajadusega peresid. Alguses tegutsetakse isiklikust hoolimisest ja vajadusest. Varem või hiljem jõuab aga paljudes ühendustes tegutseja äratundmiseni, et võimalik on teha enamat kui lahendada üksikuid muresid. Inimeste murede kuulamisest ja toetamisest tekivad teadmised ja kogemused, millest hakkab läbi kumama süsteemne muster, mida kõrvalt vaadates ei näe. Just nii võib õhinapõhisest tegutsejast kujuneda oma valdkonna väga tugev asjatundja.

Just siin tekib loomulik kokkupuutepunkt avaliku sektoriga. Riik ei suuda ega peagi kõike ise tegema. Kui iga ühiskondliku vajaduse lahendamiseks loodaks uus riiklik struktuur, oleks see maksumaksjale kulukas, kohmakas ja sageli kaugem tegelikest vajadustest. Vabaühendused pakuvad lahendusi, mis on paindlikud, kogukondadele lähedased ja sageli kiiremini rakendatavad. Nende eesmärk ei ole toetusi taotleda, vaid aidata inimesi, arendada teenuseid ja lahendada ühiskondlikke probleeme. Paljud tegutsevadki suures osas vabatahtlikult ning on rahastatud liikmemaksudest, annetustest ning omatulust läbi teenuste müügi. See on täiesti normaalne ja üks võimalik toimimisviis.

Kuidas me saame riigina endaga paremini hakkama?

Tundub, et osa arutelust lähtub arusaamast, et turuloogika peaks olema peamine mõõdupuu ka kodanikuühiskonna hindamisel. Samas, ettevõtjad teavad ju väga hästi, mida tähendab riskide maandamine. Elu ei ole sirgjooneline edulugu. Ükskõik kui edukad või iseseisvad me täna oleme, võib igaüks meist sattuda olukorda, kus vajame abi. Olgu selleks tervisemure, kogukonda tabanud kriis, tegevust lõpetav lapse huviring või läbipõlemine.

Selle hetke saabudes ei piisa üksnes turumehhanismidest. Vajame enda kõrvale pühendunud ja professionaalseid inimesi, kes on valmis reageerima siis, kui riik jääb liiga aeglaseks või kaugeks. Kodanikuühiskond ongi osa sellest ühiskondlikust turvavõrgust, mis aitab meil keerulistel hetkedel toime tulla.

Kui riik leiab, et mõne ühiskondliku eesmärgi saavutamisel on kogukondadel ja inimestel oluline roll, ei saa kogu vastutust jätta üksnes vabatahtliku töö kanda. Strateegiline partnerlus algab arusaamast, et riik ei ole alati inimesele kõige lähemal. Vabaühendused toovad partnerlusse kogemuse ja vahetu teadmise, riik omakorda loob võimalused mõju saavutamiseks. Selline partnerlus saab olla usutav ainult siis, kui see on läbipaistev, hõlmab vastutust, aga samal ajal säilitab ühendustel õiguse ka rahastajaga mitte nõustuda. Küsimus ei ole seega üksnes rahas, vaid selles, kas me usaldame inimesi ühiskondlike probleemide lahendamises päriselt kaasa rääkima ja kaasa tegutsema.

Kaasaegses ühiskonnas on loomulik, et riigil on toimivad partnerlused nii erasektori kui ka kodanikuühendustega. Kui soovime olla turvaline ja hooliv heaoluriik, ei peaks me seda koostööd pidama erandiks, mida tuleb pidevalt õigustada. Ka tugeva majanduse taga on inimesed. Inimene, kes tunneb end hoituna, vajalikuna ja ühiskonda kuuluvana, on valmis rohkem panustama ka selle edenemisse. Selleks, et hoida ja aidata teisi, peab olema võimalus inimesel panustada kogukonda, kust tuge ja tähendust ammutada. Just sellistes kohtades sünnivad kuuluvustunne, õppimine ja valmisolek vastutust võtta. See omakorda on oluline ühiskonna sidususe kasvatamisel ning riigi julgeoleku tagamisel.

Seetõttu ei ole küsimus üksnes vabaühenduste rahastamises. Küsimus on selles, kas me usaldame inimesi ühiskondlike probleemide lahendamises kaasa rääkima ja kaasa tegutsema. Vabaühendus ei ole ju midagi muud kui inimeste endi algatus hoolitseda üksteise ja seeläbi ka riigi eest. 

Kui me ei usalda vabaühendusi, siis tasub endalt küsida, kes see on, keda me tegelikult ei usalda?

• Artikkel