Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Viimane kvartal on olnud piisavalt tormiline, et aruanne ise on hilinenud pea kuu aega. Loodetavasti annab aruande sisu võimaluse hilinemise andeks anda ja siit siiski endale midagi pardale võtta.
Valimised lähenevad, mure tuleviku pärast suureneb. Kui vaadata viimaseid valimisreitinguid, tuleb nõustuda kõigi nende ennustajatega, kes ütlevad, et liiga vara on tulemust ennustada. Vabakonna vaatest on aga mõned teemad siiski üpris selged.
Näiteks see, et vabakonna üldised teemad ei paku ühiskonnas kuigi palju kõneainet ajal, mil isiklik toimetulek, majanduse käekäik ja julgeolek kõigile peavalu valmistavad. See ei saa kindlasti olla ettekääne, miks valijate ja poliitikute kõnetamisest valimisperioodil loobuda. Arvatavasti on küsimus hoopis selles, kuidas ja millal seda teha.
Võib-olla ongi üks meie lähikuude olulisemaid ülesandeid leida parem viis selgitada, miks kodanikuühiskonna areng puudutab ka neid inimesi, kelle jaoks vabaühenduste rahastamine, strateegiline partnerlus või kaasamise kvaliteet ei ole igapäevased mureküsimused.
Tegelikult ei ole ju keeruline näha seost tugeva kodanikuühiskonna ja ühiskonna üldise toimetuleku vahel. Vabaühendused pakuvad teenuseid, esindavad erinevate ühiskonnagruppide huve, aitavad kaasa kogukondade arengule ja valmistuvad kriisideks. Nad toovad otsustamisse teadmisi ja kogemusi, mida avalikul võimul endal ei pruugi olla. Ja mitte vähem oluline pole see, et nad loovad inimestele võimalusi ise ühiskonnaelus osaleda ja selle kujundamises kaasa rääkida.
Ometi kipume vabakonnast rääkides üsna sageli alustama organisatsioonide probleemidest, mitte sellest, mida nende lahendamine ühiskonnale annab. See on mõistetav, sest probleeme jagub. Kuid valimiste eel tasuks ehk küsida, kas suudame oma teemad senisest paremini siduda ühiskonnas laiemalt tunnetatud vajadustega.
Seda enam, et viimaste kuude huvikaitsetööst joonistub välja üks üsna vastuoluline areng: ühiskonna ootused vabaühendustele kasvavad, kuid nende ootuste täitmiseks vajalik tegutsemisvõime muutub järjest ebakindlamaks.
Rahastamise küsimus ei ole ainult rahas
Viimastel kuudel on suur osa meie tähelepanust kulunud vabaühenduste rahastamisega seotud küsimustele. Ehkki see ei ole vabakonna jaoks uus teema, on riigi rahanduslik olukord ning järgmise Euroopa Liidu rahastamisperioodi ettevalmistamine muutnud arutelud varasemast märksa teravamaks.
Ühelt poolt on selge, et keerulises eelarveolukorras tuleb üle vaadata ka avaliku sektori kulutused. Teisalt ei tohiks unustada, et vabaühenduste rahastuse vähendamine võib tähendada palju enamat kui mõne projekti või tegevuse ärajäämine.
Kui organisatsioon kaotab rahastuse, võib kaduda aastaid kujundatud kompetents, katkeda koostöövõrgustik või nõrgeneda mõne ühiskonnagrupi võimalus oma huvide eest seista. Neid tagajärgi ei pruugi olla võimalik järgmise eelarveaasta alguses lihtsalt tagasi pöörata.
See vastuolu on eriti selgelt esile kerkinud järgmise Euroopa Liidu rahastamisperioodi kavandamisel. Septembris koondasime koos teiste ühendustega ühise pöördumise, milles juhtisime tähelepanu kavandatavate rahastusvalikute võimalikule mõjule kodanikuühiskonnale ning vajadusele tagada nende otsuste kujundamisel läbipaistvus ja sisuline kaasamine.
Ühispöördumise koostamine näitas, et küsimus ei ole üksikute organisatsioonide rahastamismuredes. Oluline on arutada, milliseid ühiskondlikke eesmärke soovime järgmise rahastamisperioodi vahenditega saavutada ning millist rolli näeme nende elluviimisel vabaühendustel.
Siin tulebki mängu kaasamine. Kui ühendustelt oodatakse hinnangut rahastusprioriteetidele, peab neil olema ka võimalus tutvuda nende kujunemise aluseks olevate valikute, põhjenduste ja võimalike mõjudega. Vastasel juhul võib kaasamine taanduda juba tehtud otsuste kommenteerimiseks.
Seetõttu esitasime septembris Rahandusministeeriumile teabenõude ning vaidlustasime seejärel Andmekaitse Inspektsioonis ministeeriumi kehtestatud juurdepääsupiirangu. Vaide menetlus veel kestab. Samal ajal on dialoog Rahandusministeeriumiga edasi liikunud ning oktoobri lõpus kohtume ministeeriumiga, et arutada järgmisi samme ja ühenduste kaasamise võimalusi.
See on vähemalt võimalus liikuda olukorrast, kus arutame peamiselt juba kavandatud rahastusmahtude üle, arutellu selle üle, millised eesmärgid ja põhimõtted peaksid järgmise perioodi valikuid suunama. Kas see võimalus ka sisuliselt realiseerub, selgub edasise töö käigus.
Selle kõrval oleme jätkanud strateegilise partnerluse rahastamismudeli arendamisega. Meie viimane rahastamispraktikate variraport, mis hindas ministeeriumide tegevust aastatel 2023–2025, kinnitas muu hulgas, et strateegilist partnerlust kasutavates ministeeriumides järgitakse üldjuhul paremini ka hea rahastamise põhimõtteid.
See on oluline tähelepanek ajal, mil avaliku sektori rahastamispraktikad liiguvad mitmel pool järjest projektipõhisema korralduse suunas.
Strateegilise partnerluse mõte ei ole lihtsalt anda organisatsioonile pikemaks ajaks raha. Selle väärtus seisneb võimaluses teha avaliku võimu ja vabaühenduste vahel järjepidevat koostööd ühiste eesmärkide saavutamiseks. Seejuures peab säilima ühenduse sõltumatus ja võimalus olla vajaduse korral ka oma rahastaja suhtes kriitiline.
Oleme pidanud seda põhimõtet meelde tuletama ka seoses riigieelarve seaduse muudatustega, mis kitsendasid tegevustoetuse mõistet. Kuigi muudatus ei välista pikaajalisi strateegilisi partnerlussuhteid, on see tekitanud ministeeriumides ebakindlust nende rahastamise korraldamise suhtes.
Siin peitub laiem probleem. Kui organisatsioonidelt oodatakse professionaalsust, järjepidevat eksperditeadmist ja valmisolekut kaasa rääkida keerulistes ühiskondlikes küsimustes, peab neil olema võimalik ka seda võimekust arendada ja säilitada. Projektide kaupa võib rahastada tegevusi, kuid ühiskonnas vajaliku organisatsioonilise võimekuse hoidmine eeldab teistsugust vaadet.
Vastasel juhul tekib kummaline olukord, kus riik ootab üha rohkem hästi ettevalmistatud partnereid, kuid rahastamissüsteem soodustab nende muutumist järjest hapramaks.
Andmeid on palju, aga tervikpilti napib
Üks viis rahastamise ja kodanikuühiskonna arengu üle sisukamalt arutada on teha seda paremate andmete pinnalt.
Oleme jätkanud MTÜraha platvormi arendamist, mille abil saab uurida riigi ja kohalike omavalitsuste rahastamisvooge vabaühendustele. Platvorm võimaldab vaadata rahastuse jaotust rahastajate, organisatsioonide, valdkondade ja piirkondade lõikes ning võrrelda muutusi ajas.
Selle töö käigus oleme aga järjest selgemalt näinud, kui keeruline on olemasolevate andmete põhjal teha järeldusi rahastamise tegeliku sisu kohta.
Näiteks võib raamatupidamisandmetest olla näha, kui suure summa mõni organisatsioon on saanud, kuid mitte tingimata seda, kas tegemist on ühekordse projektiga, pikaajalise partnerlusega või avaliku teenuse osutamisega. Ometi on nende rahastussuhete mõju organisatsiooni kestlikkusele väga erinev.
Sama küsimus laieneb kodanikuühiskonna arengule tervikuna. Eesti registrites on märkimisväärsel hulgal andmeid, mille põhjal saaks hinnata organisatsioonide majanduslikku olukorda, aktiivsust, tööhõivet ja mitmeid teisi näitajaid. Kuid meil puudub järjepidev seiresüsteem, mis võimaldaks hinnata, kuidas kodanikuühiskonna olukord ajas muutub.
Varem täitis seda rolli osaliselt rahvusvaheline kodanikuühiskonna kestlikkuse indeks. Pärast Eesti osaluse lõppemist 2021. aastal ei ole sellele samaväärset jätku tekkinud. Erinevaid uuringuid tehakse küll, kuid terviklik ja ajas võrreldav pilt jääb puudu.
Seetõttu oleme ette valmistamas Eesti kodanikuühiskonna seisundi uuringu lähteülesannet. Selle eesmärk ei ole pelgalt järjekordse uuringu tellimine, vaid sellise metoodika kujundamine, mille abil oleks võimalik kodanikuühiskonna arengut regulaarselt hinnata, kasutades võimalikult palju juba olemasolevaid andmeid.
See ei ole oluline ainult vabaühenduste endi jaoks. Kui riik soovib kujundada teadmispõhist kodanikuühiskonnapoliitikat, peaks ta suutma hinnata ka oma otsuste mõju.
Praegu võib meil olla küll võimekus öelda, kui palju mõne rahastusmeetme eelarve vähenes, kuid palju keerulisem on vastata küsimusele, mida see tähendas organisatsioonide võimekusele, inimeste osalusvõimalustele või ühiskondlike probleemide lahendamisele.
Kui tahame teha paremaid otsuseid, peame õppima mõõtma mitte ainult kulusid ja tegevusi, vaid ka seda, mida nende abil saavutatakse või mis nende kadumise tõttu tegemata jääb.
Kaasamise kvaliteeti ei saa mõõta kohtumiste arvuga
Andmete ja mõjude hindamise küsimus on saatnud meid ka avatud valitsemise teemades.
Eestis on päris palju kokku lepitud selles, kuidas head õigusloomet ja kaasamist korraldada. Meil on kaasamise hea tava, hea õigusloome nõuded, avatud valitsemise tegevuskavad ja mitmesugused koostöövormid. Ometi tuleb üsna sageli arutada, miks neid põhimõtteid praktikas ei järgita.
Võib-olla oleme liiga kaua keskendunud kaasamise korraldamisele ega ole piisavalt küsinud selle tulemuste kohta.
See, et toimus konsultatsioon, korraldati kohtumine või saadeti eelnõu arvamuse avaldamiseks, ei ütle veel kuigi palju selle kohta, kas osalistel oli tegelik võimalus otsust mõjutada. Samuti ei selgu sellest, kas ettepanekuid sisuliselt kaaluti või kas eri huvide vahel valikut tehes esitati arusaadavad põhjendused.
Oktoobris kohtusime Riigikantseleiga, et arutada Eesti avatud valitsemise partnerluse tulevikku ning avatud riigivalitsemise arengukomisjoni ehk ARVAKu rolli. Kohtumisel leppisime kokku, et liigume komisjoni reformimise aruteluga edasi, ning Vabaühenduste Liit kaasab sellesse kindlasti ka teisi ühendusi.
Meie jaoks on oluline, et reform ei jääks vaid komisjoni töökorra või koosseisu küsimuseks.
Kui tahame, et ARVAKul oleks Eesti valitsemiskultuuri parandamisel tegelik roll, peaks komisjonil olema võimalus tegeleda konkreetsete probleemidega ning pakkuda neile lahendusi. Näiteks võiks arutada, kuidas tuua ühendused keerulisemate poliitikavalikute juurde juba nende kujunemise varases etapis, tugevdada hea õigusloome nõuete järgimist või luua paremad võimalused kaasamise kvaliteedi hindamiseks.
Viimase juures on oluline ka rahastamine. Oleme juhtinud tähelepanu sellele, et Eestis puudub eraldi ja piisavalt kindel rahastus demokraatliku osaluse ning avatud valitsemise kvaliteedi süstemaatiliseks uurimiseks ja hindamiseks.
Kui me ei investeeri sellesse, et teada saada, millised kaasamispraktikad töötavad ja millised mitte, jäävad ka järgmised reformid suuresti oletustele toetuma.
Meie eesmärk ei ole suurendada kohtumiste arvu ega kirjutada juurde uusi põhimõttedokumente. Soovime, et kaasamise kvaliteet paraneks viisil, mida oleks võimalik ka päriselt märgata ja hinnata.
Rahvusvahelisest kogemusest on kasu siis, kui oskame seda kasutada
Oktoobris osalesin Pariisis OECD demokraatiafoorumil ning Euroopa kodanikuruumi ja osalemise tugevdamisele keskenduva projekti kohtumisel. Projekt viiakse ellu koostöös EEA ja Norra toetustega ning toob kokku riikide ja kodanikuühiskonna esindajad, et võrrelda kogemusi demokraatliku osaluse, kodanikuühiskonna tegutsemisvabaduse ja avaliku võimu koostöö arendamisel.
Eesti kogemuse jagamine on sellistes aruteludes kahtlemata oluline, kuid vähemalt sama palju väärtust on võimaluses vaadata omaenda praktikaid rahvusvahelises võrdluses.
Üsna sageli selgub, et probleemid, mida peame Eestis eripäraseks, on tuttavad ka teistes riikides. Samas leidub mujal lahendusi, mida meil pole seni proovitud või mille rakendamise võimalikkust pole põhjalikumalt kaalutud.
OECD projektiga seotud koostöö on andnud põhjust vaadata Eesti kodanikuühiskonna poliitikat tavapärasest terviklikumalt. Oleme pidanud lahti mõtestama näiteks strateegilise partnerluse toimimist, ühenduste rahastamise arengut, kodanikuühiskonna seisundi seiret ja osalemise kvaliteedi hindamist.
Nende küsimuste kõrval tõuseb esile ka Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni ehk EKAKi tulevik.
Peagi möödub 24 aastat sellest, kui Riigikogu EKAKi vastu võttis. Tegemist oli olulise kokkuleppega, mis sõnastas avaliku võimu ja kodanikuühiskonna suhte aluspõhimõtted. Tänaseks on aga põhjust küsida, kui tugev on selle kokkuleppe tegelik tähendus poliitilises otsustamises.
Meie kogemus näitab, et EKAKi tundmine ja selle põhimõtete väärtustamine sõltub järjest rohkem üksikute inimeste institutsionaalsest mälust ja pühendumusest. Samal ajal on selle elluviimise korraldus koondunud suuresti täitevvõimu juurde, kuigi algne kokkulepe sündis Riigikogu ja kodanikuühiskonna vahel.
Võib-olla tasuks EKAKi ajakohastamist käsitleda võimalusena taastada laiem ühiskondlik ja poliitiline kokkulepe selle kohta, milline on kodanikuühiskonna roll Eesti demokraatias.
Dokumendi uuendamisest üksi oleks vähe kasu. Olulisem oleks saavutada, et selle põhimõtted mõjutaksid ka tegelikke otsuseid, institutsioonide vastutust ja avaliku võimu igapäevast töökorraldust.
See võiks olla üks teema, mille vabakond võtab kaasa ka järgmise poliitilise tsükli aruteludesse.
Üks hea näide sellest, milleks koostöövõimelist vabakonda vaja on
Kõigi probleemide ja murekohtade kõrval väärivad tähelepanu ka positiivsed arengud.
Üks selline näide on Mondo eestvedamisel loodud Eesti vabaühenduste humanitaarabi võrgustik. Tegemist on olulise koostööalgatusega, mis võimaldab ühendada eri organisatsioonide kogemusi, teadmisi ja võimekust humanitaarkriisidele reageerimisel.
Võrgustiku loomine näitab hästi, et vabaühenduste tugevus ei seisne üksnes nende võimes täita mõnd konkreetset ülesannet. Vähemalt sama oluline on suutlikkus teha koostööd, jagada teadmisi, koondada inimesi ning luua võimekust, mida ühelgi organisatsioonil eraldi ei pruugiks olla.
Seejuures on tähtis rõhutada nii vabatahtlike kui ka professionaalsete töötajate panust. Vabatahtlikkus on kodanikuühiskonna üks suurimaid tugevusi, kuid vabatahtlike valmisoleku tõhusaks rakendamiseks on vaja ka hästi toimivaid organisatsioone, oskusi, koordineerimist ja järjepidevat tööd.
Just siin saab eriti selgeks vabaühenduste rahastamise ja ühiskondlike ootuste vaheline vastuolu.
Ühiskonnana eeldame järjest rohkem, et kriisi korral on olemas organisatsioonid, kes oskavad kiiresti reageerida, kaasata inimesi ja pakkuda vajalikku abi. Aga see võimekus ei teki iseenesest kriisi saabumise hetkel. Selle taga on aastatepikkune töö, usalduslikud suhted, kogemused ja inimesed, kelle teadmisi tuleb pidevalt arendada.
Kui rahastame üksnes konkreetseid tegevusi ja projekte, kuid ei pööra piisavalt tähelepanu organisatsioonide pikaajalisele võimekusele, võime ühel hetkel avastada, et ootused nende panusele on suuremad kui võimalused neid ootusi täita.
Humanitaarabi võrgustiku puhul väärib tunnustamist ka ühenduste endi algatusvõime. Sageli räägime sellest, kuidas riik peaks vabaühendusi rohkem kaasama või nendega paremini koostööd tegema. Kuid mitte vähem oluline ei ole ühenduste omavaheline koostöö, mille kaudu on võimalik kujundada ühiseid lahendusi ja vajaduse korral ka riigile tugevam partner olla.
Kriisivalmiduse kontekstis on see eriti oluline, sest ühiskonna vastupidavus ei sõltu ainult ametkondade valmisolekust, varudest või taristust. See sõltub ka sellest, kuivõrd inimesed ja organisatsioonid üksteist tunnevad, usaldavad ning oskavad koos tegutseda.
Selle võimekuse hoidmine peaks olema ühiskondlik prioriteet ka ajal, mil parajasti kriisi ei ole.
Tagasi valimiste juurde
Kui nüüd alguses püstitatud küsimuse juurde tagasi tulla, siis võib-olla ongi vabakonna jaoks valimiste eel kõige olulisem mitte jääda oma ettepanekutega üksnes organisatsioonide vajaduste tasandile.
Vabaühenduste rahastamine, kaasamise kvaliteet ja kodanikuühiskonna areng ei ole eraldiseisvad valdkonnaküsimused. Need mõjutavad seda, kuidas Eesti ühiskond suudab oma probleeme lahendada, kui hästi on erinevad huvid otsustamisel esindatud ning kui valmis oleme keerulistes olukordades ühiselt tegutsema.
Selles mõttes ei peaks vabakonna ettepanekud konkureerima julgeoleku või toimetuleku teemadega. Need peaksid aitama näidata, milline roll on inimestel, kogukondadel ja nende ühendustel just nende probleemide lahendamisel.
Ka poliitiliste otsuste tegemisel tasuks senisest enam küsida, mida me võidame või kaotame siis, kui mõne organisatsiooni tegevusvõime väheneb. Kui avaliku sektori eelarves õnnestub kokku hoida teatud summa, aga selle tulemusena kaob ühiskonnast oluline eksperditeadmine, koostöövõrgustik või võimekus kriisidele reageerida, siis kas oleme tegelikult kokku hoidnud?
Sama küsimus kehtib kaasamise kohta. Kui mõne otsuse tegemine on ilma osapooli kaasamata kiirem, kuid selle tulemusena suureneb umbusaldus või jäävad olulised mõjud märkamata, siis kas otsustusprotsess muutus tegelikult tõhusamaks?
Need ei ole küsimused, millele oleks alati lihtsaid vastuseid. Aga need on küsimused, mida peaksime suutma ühiskondlikus arutelus järjest paremini esitada.
Lähikuudel jätkame tööd järgmise Euroopa Liidu rahastamisperioodi kujundamisel, ARVAKu reformimise ettevalmistamisel ning vabaühenduste rahastamis- ja tegevuskeskkonna parandamisel. Samuti ootab ees vabakonna ühiste valimiseelsete ettepanekute edasiarendamine.
Selle kõige juures tahaksin aga kutsuda ka teid kaasa mõtlema.
Millised on need küsimused, mille peaksime vabakonnana enne valimisi ühiselt poliitikute lauale viima? Kuidas saaksime oma ettepanekuid paremini siduda inimeste toimetuleku, julgeoleku ja ühiskonna vastupidavusega? Ning kas on teemasid, mille puhul oleme ehk ise liiga kauaks oma tavapärasesse sõnavarasse ja mõttemallidesse kinni jäänud?
Vabaühenduste Liit saab ühiseid huve koondada, analüüse teha ja otsustajatega läbi rääkida. Kuid meie ühine mõju sõltub ka sellest, kui aktiivselt erinevad organisatsioonid ise kaasa räägivad ja üksteise ettepanekuid toetavad.
Viimased kuud on näidanud nii põhjust muretsemiseks kui ka häid näiteid sellest, mida suudame koos saavutada. Neid viimaseid tasub praeguses ebakindluses eriti tähele panna.
Sest kokkuvõttes ei seisne tugeva kodanikuühiskonna väärtus ainult selles, mida üks või teine ühendus täna teeb, vaid ka selles, milleks oleme ühiskonnana tänu nendele ühendustele homme võimelised.
Kui sul tekib mõtteid, mida ja kuidas paremini või üldse mitte teha, kirjuta marcus@heakodanik.ee.
