Martin Noorkõiv: Kodanikuühiskond aitab keeruliste muutustega hakkama saada
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Lõppeval nädalal avas Riigikogu suures saalis peetud kodanikuühiskonna-teemalise arutelu vabaühenduste liidu nõukogu esimees Martin Noorkõiv. Kõne lühendatud versioonis kirjutas ta, millist rolli kodanikuühiskond demokraatia arengus mängib.
Maailm on keeruline ja läheb järjest keerulisemaks. See tuleb inimkäitumisega üsna automaatselt kaasa. Küll areneb tehnoloogia, kasvab rahvaarv, tekivad ja arenevad riigid ning kõigub maailmamajandus. Kõik need arengud toovad inimeste igapäevaellu muutusi. Sellest, millise suhtumisega neile muutustele reageerime, sõltub väga suuresti see, milline meie tulevik saab olema. Iseennast küsimusi küsimata saatuse meelevalda jätmine on samavõrd absurdne, kui usk, et on võimalik astuda ühe riigina ülejäänud maailma arengutest välja. Seepärast on enamasti igas riigis valitsemas mingi tasakaal nende kahe äärmusliku reaktsiooni vahel.
Hetkel paistab läänemaailma ja koos sellega ka Eestit järjest enam aga vaevavat väsimus. Arengud on ehk liiga kiired olnud, muutused liiga suured. Selle järjest leviva tundega kaasneb maailmapildi vaikne nihkumine pealehakkavalt ja eestvedavalt vastutustundelt saatusele alistumisele, möödunud aegade nostalgiale, apaatsele hirmule ja lämmatavale olevast kinnihoidmisele.
Vastutuse raske koorem
Mina usun, et ühelt poolt seab tõesti maailm ja selle majanduslikud, tehnoloogilised, poliitilised ja muud trendid inimtegevusele väga tugevad piirangud. Teisalt usun aga ka inimeste võimesse neid suundumusi märgata, neile reageerida ja neid suunata. Näiteks valmistuda end kaitsma või võtta ette samme negatiivsete mõjude vältimiseks. Veelgi enam – ideaalis ka leidma viise, kuidas esialgu ohtlikena näivad trendid positiivseteks arenguteks pöörata.
Tasakaal piirangute mõistmise ja aktiivse eestvedamise vahel on vajalikuks eeltingimuseks tervislikule ühiskonnale, kus ühelt poolt ei tõrjuta muutusi, kuid teiselt poolt ka ei lõhuta olemasolevat ettevaatamatult. Usun, et just sellises ühiskonnas saab toimida demokraatia, kus toimuvad sisukad avalikud arutelud ning nende arutelude järgi tehakse põhjendatud otsuseid. Tugev kodanikuühiskond on sellise olukorra vältimatuks eelduseks.
See on selline kodanikuühiskond, milles võimalikult paljud inimesed on aeg-ajalt aktiivses, vastutust võtvas rollis, ise aktiivselt enda ja end ümbritsevate inimeste elu-olu parandamas, kuid samal ajal ka selline kodanikuühiskond, mis suudab pehmendada ja vajadusel isegi pidurdada liiga kiireid või äärmuslikke muutusi. Näen seda justkui pehmenduskihina ühiskonna erinevate osade vahel. Kui maailm meie ümber muutub järjest kiiremini ning selle tulemusena loksumine järjest jõulisemaks, suudab tugev kodanikuühiskond neid raputusi pehmendada ning samal ajal aidata meil ka neile targemalt reageerida. Tugev kodanikuühiskond võimaldab ühiskonnal muutustele reageerida samm-sammult, ühe osa kaupa, mitte suurte utoopiliste eskiiside järgi. Ei ole mõistlikumat viisi ühiskonna arenguks.
Seepärast on oluline kodanikuühiskonna olukorda regulaarselt hinnata. Seda nii kohalikes seltsides kui Riigikogu saalis. Igas koosluses ja seltskonnas tuleb otsida võimalusi, kuidas aktiivse kodanikuna rohkem mõju omada, aga ka riigi poolt kodanikuaktiivsuse arengut veel ja paremini toetada.
Eesti kodanikuühiskonna tänane seis on suhteliselt hea. Eriti kui võrrelda seda riikidega mujal Ida-Euroopas. Meil on väga palju erinevaid kodanikeühendusi, kes on võtnud ette mõne ühiskondliku probleemi lahendamise; meil on sekkuvad kogukonnad, kes märkavad otsuseid, mis on läbi rääkimata või riivavad nende õiglustunnet; meil on ettevõtlikud noored, kes teevad heategusid ja oskavad kaasata teisigi nendesse; ning meil on Eestis igal aastal järjest enam inimesi, kes lisaks palgatööle on avatud ka vabatahtlikule osalemisele ning annetamisele. Kuid on jätkuvalt takistusi ning kasutamata võimalusi, mis ei lase avalduda sellel suuremal potentsiaalil, mis meie inimestes ja nende ühendustes tegelikult olemas on.
Kuidas avada kodanikuühiskonna potentsiaal?
Kõigepealt – kodanikuühiskond saab aidata mõtestada järjest kiiremaid ja keerulisemaid muutusi läbi nende asjade, mida nimetatakse “kaasamiseks”, “osaluseks”, “läbipaistvuseks” ja paljuks muuks, mis kutselistes poliitikutes tekitavad liiga tihti ükskõiksust, halvemal okserefleksi. Mingis mõttes ma ka mõistan seda. Kaasamine kaasamise pärast ongi tulutu, tüütu ja isegi raiskav tegevus. Keegi ei tahagi olla mõtteta ja eesmärgita kaasatud. Teisalt ei tule demokraatia arengule kasuks efektiivsuse püüdlus, millega jäetakse aruteludest, kus otsustatakse näiteks laste, patsientide või puuetega inimestele mõeldud teenuseid, välja need inimesed ise. See näitab hoolimatust ja huvi puudumist.
Erinevate arvamustega ühiskonnas ei olegi võimalik kõigi arvamusi võrdselt arvesse võtta. Ei olegi võimalik. Aga dialoogil on demokraatlikus ühiskonnas palju laiem tähtsus: vaja on kuulata ja otsida lahendusi, mis tooks võimalikult palju kasu ja võimalikult vähe kahju; rääkida läbi hirmud ja muutused, milline on ühe või teise otsuse mõju. Liiga palju on täna kaasamist kaasamise pärast, liiga vähe mõtestatud arutelu. Kui kogukond protestib plaanitava magistraali vastu või metsadest hoolijad ei nõustu raiemahtudega, siis tuleb nende põhjuseid kuulata. Kas saame olla kindlad, et riigi- ja haldusreformi tulemusena saab poliitikakujundamine selliselt avatumaks nii riigi kui kohalike omavalitsuste otsuste osas? Või et rahvaalgatusveebi kaudu Riigikoguni jõudnud ettepanekud põhjalikult kaalutud?
Teiseks, on paratamatu, et aktiivseks tegutsemiseks on kodanikeühendustel vaja ka ressursse. Mõned Riigikogu liikmed on näinud probleemina, et vabaühendused on majanduslikult riigist liialt sõltuvad. Kas ja kui palju on riigi hooleks kodanike osalust toetada, on eraldi teema, kuid vabaühendustes tegutsedes tahame ka meie vähem riigi toetustest sõltuda, ise vabalt tegutseda koos inimeste ja ettevõtetega kellele meie missioon korda läheb. Selleks on vaja aga maksupoliitikat, mis motiveeriks annetama nii eraisikuid kui ettevõtjaid. Statistika näitab, et ettevõtjad peavad praegust tulumaksuvaba piirmäära annetades silmas. Või mis oleks kui eristaks annetused teistest tulumaksu mahaarvamistest nii, et iga kodanik näeb oma maksudeklaratsiooni täites, kui palju on ta oma annetustega enda jaoks olulise probleemi lahendamisse aasta jooksul panustanud ning ka seda, kuidas riik maksusoodustusega seda panust väärtustab.
Nähtav ja nähtamatu kodanikuühiskond
On mõistlik, et riik valib delegeerida mõne asja tegemise kellelegi teisele või teeb seda strateegilises koostöös mõne ühinguga. Nagu on loomulik, et riik ostab arvuteid IT-ettevõttelt või koristusteenust koristusettevõttelt, on samamoodi mõistlik mõned ühiskonnale vajalikud tegevused koos rahastusega delegeerida kodanikele, kes suudavad sama asja teha riigist paremini. Olgu sellepärast, et need inimesed on lihtsalt lähemal neile, keda riigil on vaja aidata, või neil on kõrgem võimekus konkreetset probleemi lahendada. Vahel piisaks ka lihtsalt sellest, et kogukondadele, kes ise tahavad korraldada eakate hooldust, laste haridust või puuetega inimestele vajalikke teenuseid, seda segavad üleliigseid piirangud kaotada.
Ka see, kui seada õiguslikult kindlamale ja selgemale alusele sotsiaalse ettevõtluse vorm, on vabaühenduste finantsiliselt iseseisva tegutsemise toetamiseks mõistlik. Sest on hea, kui MTÜ suudab ise turul raha teenida ning selle abil riigist sõltumatult ühiskondlikku hüve või teenust pakkuda. Juhin ise täna üht sellist organisatsiooni ning neid on Eestis juba päris palju, kes hoiavad oma ettevõtliku tegutsemisega kokku maksumaksja raha ning pakuvad väärtusena vastu näiteks töökohti, haridust või puhtamat loodust.
Viimaks, võib-olla kõige olulisemana, kodanikuühiskond on Eestis mitmekesine ja keeruline ning et sellest aru saada, on vaja andmeid, uuringuid, analüüse ja arutelusid. Ja siis end nendega kursis hoida. Keegi, kes kodanikuühiskonnast suuremat pilti ei oma, ei saa selle arengule kaasa aidata.
Seda pilti ei saa mitte keegi ühe kõne või artikliga detailselt ette maalida, ainult mõnele osale keskendudes jääb üldpilt ka arusaamatuks. See on spekter, mille ühest otsast leiab maailmakoristuse, mis tõmbab kaasa sadu miljoneid inimesi üle planeedi, ning teisest otsast kohaliku toidupanga, mis mõlemad on olulised, kuid erinevate vajadustega. Rääkimata sellest, et inimesena võib lüüa kaasa neis mõlemas või osaleda hoopiski väljaspool organisatsioone või institutsioone.
Kodanikuühiskonna arengu trendid vajavad pidevat tähelepanu ning kodanikuühiskonna võimestamine pidevat tööd – ettepanekuid ja soovitusi, argumente ja selgitusi, häid näiteid ja neid, mis kirjeldavad mittetoimivat.
Adam Smith on tuntud kujundina kasutanud “nähtamatu käe” analoogiat turu mõju kirjeldamiseks. Kodanikuühiskond on veidi sarnase rolliga – nähtamatu kihina kõigi ühiskonnaosade vahel. Peaaegu märkamatult igapäevase kõikidesse ühiskonnaelu sfääridesse tungimise tõttu sõltub sellest rohkem kui igapäevaselt silma jääb. Sellest ei leia poliitikale omaseid suuri skandaale või kiireid muutusi, kuid seda olulisem on teadlikult vabakonnas toimuvale ja mitte toimivale tähelepanu pöörata.
