Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Süvariik on läinud terminina laia käibesse – seda võib kuulda poliitikute sõnavõttudest ning näha hipsterite pusadelt. Mis asi see süvariik aga üldse on, kirjutab Hea Kodaniku suvenumbris teadlane ja Riigikogu liige MIHHAIL LOTMAN.
Pealtnäha lihtsale küsimusele „mis on süvariik?“ ei ole kerge vastata ning takistuseks pole siin vastaja ebapädevus, keerukus peitub asjas eneses. Ka need, kes räägivad süvariigist kui suurest ja selgest ohust, jäävad kimbatusse, kui nad peavad selgitama, mida see süvariik endast kujutab, kus see asub ja milles seisneb selle ohtlikkus.
Enne kui hakkame ise selle teema üle arutama, kuulame ära klassikud. Süvariigi mõiste tõi eesti poliitilisse diskursusesse enne viimaseid parlamendivalimisi Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ning selle kõige valjuhäälsem propageerija oli erakonna juht Mart Helme. Annamegi talle sõna. Küsimusele „Mis on süvariik?“ vastas siseminister Helme Riigikogu infotunnis 15.05.2019 järgmiselt:
“Vastus seisneb selles, et tõmbame nüüd paralleeli e-valimistega. Me tahame selgusele jõuda, kas süvariik Eestis eksisteerib või ei eksisteeri. Selleks tahame me tugevdada julgeolekuasutuste kontrolli Riigikogus, selleks tahan ma oma kohtumistel ja läbirääkimistel ka meie julgeolekuasutuste juhtidega jõuda selgusele, mida nad täpselt teevad. Mul on võimalik pilti selgemaks saada ka praegu eelarve kujundamisel, sest kui meilt tahetakse raha saada, siis peab ka ütlema, mille jaoks seda raha tahetakse. Selle tegevuse käigus me jõuame selgusele – nii nagu ka e-valimiste puhul, et kas need on turvalised või ei ole turvalised –, kas on süvariik või ei ole süvariik. See on vastus.”
Ning vastates täiendavale küsimusele:
“Jah, ma vastasin eelmisele küsimusele, et me tahame selgusele jõuda, kas see eksisteerib või ei eksisteeri ja kui eksisteerib, siis kuidas seda kasutatakse. Kui me jõuame selgusele, et seda ei ole, siis me oleme väga rahul. Kui me jõuame selgusele, et see on, siis tuleb sellele piir ette panna.”
Tsiteerisin vastust täies mahus, et ei tekiks manipuleerimiskahtlust. Kas nüüd on selge? Tundub, et vastaja, kes enne valimisi lubas süvariigiga võitlema asuda, hakkab siseministriks saades alles uurima, kus see süvariik asub ja kas ta on üldse olemas. Asi muutub veel huvitavamaks, kui meenutada, et viis minutit varem väitis siseminister samas kõnetoolis teise saadiku küsimusele vastates kindlalt:
“Mis puutub süvariiki, siis see tuleb puhtalt Ameerika Ühendriikidest, kus see on inglise keeles deep state ja tähendabki seda eriteenistuste erioperatsioone, eriteenistuste võrgustikke, eriteenistuste mõju ühiskonnale – ärme räägime konkreetselt poliitikale, räägime ühiskonnale. Ja kui keegi püüab väita, et seda ei ole olemas, siis loomulikult on see olemas. Sest kui seda ei oleks olemas, siis ei saaks olemas olla ka eriteenistuste efektiivset tööd. Nii et nii lihtne see ongi ja see ongi süvariik.”
Nagu öeldakse: selge pilt. Ühelt poolt on süvariik loomulikult olemas ja see on hädavajalik, ilma selleta ei saaks eriteenistused teha efektiivset tööd, teiselt poolt on see kahjulik ja ohtlik ja selle vastu tuleb astuda võitlusse, kolmandaks tuleb aga alles välja selgitada, kas süvariik on üldse olemas.
Teistes sõnavõttudes on nii Mart Helme kui ka tema erakonna teised liikmed lisanud süvariigi koosseisu veel ajakirjanduse, prokuratuuri, politsei ja kindlasti veel midagi. Siin peaks tekkima küsimus: kes kogu seda kupatust juhib? Millegipärast pole Eestis selle üle arutatud (mina vähemalt pole selleteemalisi arutlusi kohanud), diskursuse loogika nõuaks aga umbes sellist vastust: seda süvariiki, kust juhitakse meie riigi- ja ühiskonnaelu, juhitakse veel sügavamast kohast, n-ö süvariigi süvariigist.
Niisiis, vähegi sidusat vastust küsimusele „mis on süvariik?“ pole meil õnnestunud leida, tundub, et see tekitab raskusi ka neile, kes sellest rääkida armastavad. Mart Helme viide deep state’ile ei aita samuti, kuna ka USA-s pole selle mõiste suhtes üksmeelt. Traditsiooniliselt tähistati sellega valitsusväliste eliitide sekkumist riigi valitsemisse, kasutades selleks lobiste ja muid seaduslikke, kuid vajaduse korral ka ebaseaduslikke vahendeid. Samas väidavad president Donald Trumpi pooldajad, et valitsusaparaadis pesitsevad Clintonite ja Obama agendid, kes saboteerivad presidendi tegevust – nemad on süvariik. On laialt levinud arvamus (mida kajastab ka Vikipeedia), et USA-sse tuli see mõiste Türgist. Mina suhtun sellesse skeptiliselt, kuna Türgis tähistati terminiga “süvariik” (derin devlet) hoopis midagi muud, nimelt erinevaid illegaalseid paramilitaarseid grupeeringuid, keda valitsev eliit kasutas räpaste operatsioonide läbiviimiseks.
Kui küsimus süvariigi olemusest tekitab suuri raskusi, siis küsimusele “mis on “süvariik”” on vastata lihtne. “Süvariik” on vandenõuteoreetiline termin, millel puudub nii kindel sisu kui ka osutus. Semiootikas nimetatakse selliseid sõnu või väljendeid tühjadeks tähistajateks, kuid ma ei taha siin seda kasutada, kuna tänu Ernesto Laclaule sai see politoloogias teise varjundi. Laclau nimetab nendeks kulunud tähendusega sõnu nagu “vabadus”, “demokraatia”, mis on oma sisu kaotamisega muutunud populistide loosungiteks. Kuid algselt oli nendel sõnadel kindel tähendus. “Süvariigi” puhul on tegemist vastupidise nähtusega: tähistaja on oma tähenduse otsingul, ma nimetaksin seda “vallaliseks tähistajaks” – selliseks, mis alles jahib oma tähendust. Vandenõuteooriates (ja laiemalt harrastuspolitoloogias üldse) kasutatakse nii tühje kui ka vallalisi tähistajaid.
“Süvariik” korreleerub sellise harrastuspolitoloogilise mõistega nagu “viies kolonn”. Kui esimene tähistab ühiskonna vastu suunatud salajast valitsust, siis teine märgib valitsuse ja ühiskonna enamuse vastu sepitsevat ühiskonna osa, kes tavaliselt tegutseb teise riigi huvides (ehkki selle sõnaühenduse algne tähendus oli teine).
Süvariigiusk on vandenõuteooria, kuid selline määratlus vajab täpsustust. Tegemist on poliitilise vandenõuteooriaga. Poliitilised vandenõuteooriad eristuvad teistest oma näilise ratsionaalsuse, aga ka ebamääruse poolest. Sellistes teooriates ei kohta me keemiapilvi, vaktsiine, millega meid tahetakse kiibistada, tulnukaid, sisalikke, saatanat ega teisi ühelt poolt fantastilisi, teisalt aga konkreetseid ohte ja pahategijaid.
Ühe kõige omapärasema poliitilise vandenõuteooria võib leida vene sotsiaalmeediast. Selle kohaselt kujutab Venemaa endast juba alates tsaariajast, eriti aga pärast bolševike riigipööret Briti krüptokolooniat ning inglased on kõik Venemaa valitsejad paika pannud eesmärgiga degradeerida ja lõppkokkuvõttes hävitada vene rahvas. Seega esinevad britid Venemaa süvariigi rollis.
Selle teooria töötasid välja filosoofid ja kirjanikud Dmitri Galkovski ja Konstantin Krõlov. Peab ütlema, et kõnealuse teooria seisukohalt ei korralda britid kuritegelikke sigadusi mitte üksnes venelastele, vaid vahelduva eduga ka teistele (Trumpi valimine oli neile suureks tagasilöögiks). Krõlovi väitel on ka kogu see Covidi lugu tüüpiline inglaste fake selleks, et inimesi veel rohkem ahistada. Venemaa karantiinide eesmärk aga ei ole meditsiiniline, vaid Putini krüptokoloniaalse režiimi järjekordne repressiivne akt vene rahva vastu.
Krõlovi kirjutised on lennukad ja teravad. Lugesin huviga järjekordseid uudiseid inglise rindel, aga kahjuks sai Krõlov 20. aprillil insuldi. Ta paranes jõudsalt ning arstid lubasid tema täielikku tervenemist. Paraku sai ta 3. mail teise mikroinsuldi, kuid hakkas taas paranema, tegi nalja ja nii edasi. Haiglas võeti talt kaks korda Covidi analüüs, ühe andis ta enda nime all, teise oma varjunime all: Mihhail Haritonov. Mõlemad osutusid positiivseks, kuid sellest ta teada ei saanud – ta suri 20. mail. Ma ei hakka esitama omapoolseid spekulatsioone surma põhjuste üle, aga tundub, et Covid pole siiski päris fake.
Ilmus Hea Kodaniku suvenumbris.
Hea Kodaniku artiklid valmivad vabatahtlikkuse alusel, kuid tellimise, toimetamise ja ajakirjakaante vahele seadmisega kaasnevad paratamatud kulud. Kui sulle meeldivad Hea Kodaniku artiklid ning tahad toetada nende ilmumist ka edaspidi, toeta meid siin: https://heakodanik.ee/toeta/.
