Aastavahetuse eel toimus venekeelne Hea Kodaniku Klubi pealkirjaga “Sotsiaalne sidusus: mõtleme mullist välja“. Kokku said venekeelse Delfi peatoimetaja Andrey Shumakov, Eesti Rahvusringhäälingu ajakirjanik Mihhail Komashko ja teleajakirjanik, psühholoog ning Multikey Online School’i asutaja Natalia Kitam. Ligi kahe tunni jooksul arutlesid nad kodanikuühiskonna aktuaalsete küsimuste ja selles leiduvate lõhede üle.
Kõigil külalistel on tugev kodanikupositsioon ja tulenevalt ametist ka oma vaadete väljendamiseks võimalused. Küll aga ei tohi ajakirjaniku tööd andmete või faktide käsitlemisel segada ükski isiklik seisukoht.
Vestluse sisuline pool sai alguse vene ja eesti keelt kõnelevate kodanikuühiskonnas osalejate koostöö küsimusest. Külalised avaldasid seisukohti, millisena nemad seda näevad, kus peituvad komistuskivid ning mida teha nende likvideerimiseks. Esimese murena toodi välja keeleprobleem. Suhtluskeele probleemid ei ole täielikult ära lahendatud ning arvati, et valitsus pole selle probleemi lahendamisest eriti huvitatud. Kuna koostöös on lisaks vestlusele oluline ka dokumenteerimine ja muud taolised tegevused, siis pidurdab keeleline arusaamatus koostöö protsessi. Avaldati ka vastupidist arvamust, et kuigi Eesti vabaühenduste sisene kommunikatsioon on mõistagi oluline, ei baseeru kõik vaid sellel. Kodanikuühiskonna olukord peegeldab kõiki kaasnevaid protsesse, mis ühiskonnas toimuvad ja on möödunud aastatel toimunud. Keel eksisteerib selles koosluses vaid suhtlusvahendina.
Veel toodi välja usalduse puudumist kodanikuruumis osalejate vahel ning turvalisuse aspekti. Kodanikuaktiivsuse väljendamisel, mõistagi olenevalt valdkonnast, võivad teatud venekeelsed inimesed tunda end ebaturvaliselt. Leidub ju hiljutisi näiteid Ida-Virumaalt, mis annavad tunnistust, millega võib üks sõnavõtt lõppeda. Sellegipoolest saab vene- ja eestikeelsete vabaühenduste vahelist kommunikatsiooniprobleemi vaadelda kui võimalust praktiseerida kultuuridevahelist suhtlusoskust. Näiteks saab selleks teha vabatahtlikku tööd (vabatahtlikud.ee), mille käigus rohkem lõimuda. Mõningat hermeetilisust täheldati ka Narva vabaühenduste töö näitel, kus inimesed rahulduvad juba väljakujunenud tegevustega ega küsi enam endalt, kuidas koostöö kaudu vabaühenduste mõju võimendada saaks.
Kuna arutelu toimus aasta lõpus, siis prooviti vaadata ka tulevikku ja pakkuda, kuidas murekohtadega edaspidi läheb ja mis võiks tulevikus muutustele kaasa aidata. Mõistagi on sõjategevus Ukrainas ka kodanikuühiskonna üldise kaose suurim katalüsaator. Eeldatakse, et Ida-Virumaa piirkonnas hakkab ühiskonnas valitsema ootamise ja vaatamise aeg, kus venekeelsed kodanikud jälgivad valitsuse tegusid, on ettevaatlikud ja tajuvad pea iga otsust kui võimalikku akti venekeelsete inimeste vastu. Kui me tahame taolisi mustreid muuta, siis peame tegutsema – otsustama, mida me tahame; mõistma, milline näeb välja ideaalilähedane Eesti kodanikuühiskonna kuvand; mis selle saavutamiseks hetkel puudu jääb ning asuma seda looma. Venekeelse kodanikuühiskonna aktiviseerimiseks on vaja rääkida eelkõige usaldusest, turvalisusest, pakkuda (vajadusel) turvatagatisi, viia läbi suhtluse ja koostööga seotud koolitusi kõigile osapooltele. Eeskujuks on positiivsete koostöökogemuste tutvustamine, näiteks lavastus “100% Narva!” sai sellega tublisti hakkama.
Lisaks on näiteks “Räägi minuga” projekti oodatud eestlased, kes tahavad näha ja kuulda, kuidas venelased eesti keelt õpivad, kui siiralt nad Eestit armastavad ja selle vastu huvi tunnevad. Veebiplatvorm “Sõna ja tegu” võtab valimiste eel kokku nelja aasta tulemused lubaduste täitmise või mittetäitmise kohta ning kutsub ka eestikeelseid organisatsioone kampa. Samuti on venekeelne Delfi uudisteportaal jätkuvalt arvamustele, ideedele ja algatustele avatud, oma lood kodanikualgatustest võib saata otse toimetusele. Headest tegudest tuleb valjult rääkida ja meedia on selleks suurepärane platvorm. Kokkuvõttes võib öelda, et just avatus on kodanikuühiskonnas see võimas jäälõhkuja, mis aktiveerib vajamineva kangi eesmärkide saavutamise poole liikumiseks.