Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Miks ühtedel vabaühendustel tuleb poliitikate mõjutamine paremini välja kui teistel ja kuidas sinna esimeste sekka saada, mõtiskles Maris Jõgeva Huvikaitselaborile tagasi vaadates.
Millegipärast kurdavad jätkuvalt paljud vabakonna aktivistid, et tunnevad end poliitikadebattides hääletuna. Kuigi neil on ekspertteadmised, et kaasa rääkida, oskused ja võimekus oma seisukohti esitada, jääb midagi huvikaitseharjumustes siiski puudu. Või on küsimus hoopis selles, et ei ole neid, kes päriselt tahaksid kuulata?
Pilt sellest, millised on Eesti huvikaitseorganisatsioonid ja kui palju päriselt nende võimuses, kujuneb enamasti üksikute arvamusavalduste ning konkreetsete näidete pealt. Väga vähesed vabaühendused räägivad sellest, kuidas nende töö tulemusena on ühes või teises valdkonnas otsuseid või valikuid muudetud, kuigi ka neid näiteid on omajagu. Kui küsida, mis takistab vabaühendustel huvikaitsetöös tulemusteni jõudmast, viidatakse peamiselt rahapuudusele või kehvadele kaasamis- ja koostööharjumustele poliitikaprotsessides.
Paar aastat tagasi Vabaühenduste Liidu küsitlusele vastanud ühingutest tunnistas suur osa ka oma väheseid strateegilise huvikaitse oskusi – kuidas kasutada erinevaid taktikaid ja võtteid, koguda ja analüüsida andmeid, luua ning hoida töös koalitsioone. Üksjagu oli ka neid, kelle arvates ei soosi mõjusat tööd siiski just huvi puudus otsustajate seas.
Iga huvisid esindav vabaühendus ei ole veel huvikaitseorganisatsioon. Ka kirglik eestkõneleja jääb ilma institutsionaalse tagalata lihtsalt eestkõnelejaks. Tahtmata alaväärtustada aktivistide tööd, kes eksperdina võivad olla hindamatuks nõuandjaks üksikküsimustes, ega huvirühma hästi tundva esindusorganisatsiooni tööd, kellelt saab ametnik infot küsides vastuse, ei ole üks ega teine oma tegevusvaldkonnas valikute suunajaks ja hoolimata enesele vastupidise kinnitamisest, valdkonda muutusteni ei juhi.
Võib-olla tulevad negatiivsed hoiakud ka ebakõlast enese positsioneerimisel – huvikaitselist mõju ootavad oma tegevusest ka need, kes tegelikult piisavalt mõjusse ei panustagi. Tutvused, sõnaosavus ja veenmisoskused aitavad küll uksi avada, sobivaid fraase eelnõusse pakkuda ja kasutatavaid lahendusi arutellu tuua, pingutused võivad jääda aga juhuslikuks ning maailma muutmine koosolekute, emotsionaalsete hüüete või üksikute arvamusartiklite tasemele. Viimased ununevad niipea kui uued teemad lehtede esiveerud vallutavad.
Huvikaitselabori õppetunnid
Vabakonnal oleks Eesti elule märksa suurem mõju siis, kui meil oleks rohkem julgelt huvikaitsele pühendunud organisatsioone. Seda silmas pidades lõpetas 2018. aasta kevadel 25 vabaühendust pooleteise aasta pikkuse programmi nimega Huvikaitselabor. Laboris katsetatakse ja otsitakse kinnitust – ka huvikaitselaboris said osalejad proovida uusi taktikaid, võtta aega töö üksipulgi kavandamiseks ning põhjalikumaks tegutsemiseks.
Ülesehituselt aitas programm osalejatel areneda poliitikakujundamise nelja komponendi osas – harjutada huvikaitseks vajalikke töövõtteid, tegeleda organisatsiooni juhtimisküsimustega, mõelda läbi liikmete ja sihtrühmade kaasamise praktikad ning ehitada võrgustikke ja koalitsioone. Osalenute kogemused näitasid, et hoolimata enese positsioneerimisest huvikaitseorganisatsioonina, põhjalikust tegevuskavast, koolitustelt saadud uutest teadmistest ning nõustamisel pakutud lahendustest ei õnnestu mõnikord ka detailideni läbiräägitud sekkumisplaanid.
Mis see siis on, mis ei luba andekatel juhtidel ja valdkonna asjatundjatel, aastaid tegutsenud vabaühendustel kogu oma potentsiaali mängu panna ja ühiskonnas vajalikke muutusi tagant tõugata? Selgub, et üsna tavapärane: inimesed, raha ja kompetentsid, mis paraku ka omavahel väga tihedalt seotud.
Rahapuudus ei luba häid inimesi meeskonda kaasata, probleeme sügavuti uurida, korraldada kampaaniaid, võtta aega toetajate ja liitlastega tegelemiseks, töötada välja atraktiivseid e-osalusvidinaid. Rääkimata siis keskendumisest organisatsiooni ning sekkumisstrateegia ülesehitamisele, mis nõuaks aastaid tööd ja pühendumist, seda aga rahalise katteta. Mitmeaastased toetused või annetused sellise töö rahastamiseks on Eestis pigem erand.
Strateegiline huvikaitsetöö eeldab meeskonda, suurel osal vabaühendustest ei ole üht inimestki huvikaitsetegevusi vedamas ning töö on suures osas tegevjuhi, vahel ka vabatahtlike õlul. On üsna tavapärane, et juhatuse liige töötab muuhulgas organisatsiooni eelarve, projektitaotluste, ürituste korraldamisega, kaasab vabatahtlikke ja arendab nõukogugi, vahel koristab kontorit, proovides samal ajal sisukat analüüsi ja arutelu üleval hoida.
See viib ületöötamise ja läbipõlemiseni. Ja kui ka meeskonnas on ka rohkem inimesi, kelle vahel töid jagada, kipuvad nad vahetuma, projektirahastusest sõltuvad töökohad tekivad ja kaovad. Vajalike teadmiste ja kogemustega töötajad ootavad suuremat palka kui on võimalik kodanikualgatuslikul organisatsioonil maksta.
Ja see kõik on kui surnud ring – pidevas heitluses väärt inimeste ja raha pärast näib organisatsioonis huvikaitseks vajalike kompetentside kasvatamine kõrvaltegevusena, kuigi peaks olema vastupidi. Ka Huvikaitselaboris osalejad tunnistasid, et hoolimata pikaaegsest vabaühenduses töötamise kogemusest oli neil ühiskondlikke probleeme keeruline hoomatavateks juppideks lahti harutada. Võrgustike loomine ja nende töösse saamine ei laabunud, või siis probleeme põhjalikult analüüsides jäädigi sellesse kinni, julgemata pakkuda välja tegevusvalikuid, rääkimata tegevuseni jõudmisest.
Tahad raputada maailma, alusta iseendast
Toimiva organisatsiooni ning oma rollides hästi hakkama saava võrgustiku ülesehitamine on palju keerulisem kui omapäi arvamusartikleid kirjutada, tuttavale poliitikule helistada või sotsiaalmeedias aktiivselt kaasa rääkida. See ei pruugi, aga võib olla põhjuseks, miks laste, loomade, puhtama looduse, avatuma valitsemise või kogukonna toimimise eest hoolijad keskenduvad probleemidest kohe kõnelemisele ja vähem muutmisaparaadi ülesehitamisele.
Vabaühendus, kus ei ole asjatundlikku ja pühendunud meeskonda, otsuseid tegevat nõukogu, oma inimeste ja raha juhtimise protsesse, võimekust koguda vahendeid, ei saa keskenduda ühiskondlikele muutustele. Või noh, saab küll, aga igapäevased vajadused juhivad ta tähelepanu kõrvale. Just nii juhtus paljude vabaühendustega Huvikaitselaboris.
Õpikutarkus räägib, et huvikaitsevõimekuse saabki ehitada üles vaid tugevale organisatsioonilisele alusele. Muutust saab juhtida siis, kui vabaühendusel on sekkumiseks vajalik olemas, meeskonnas teatakse oma tugevusi ja ressursse hästi ning suudetakse need koos sotsiaalse muutuse heaks mobiliseerida. Tegelikult teame ju väga hästi, et veidi suurema pingutuse ja enam läbimõeldud sekkumise tulemusena saaks muuta palju suuremat tükki maailmast.
Eesti riik on nooruke, kodanikualgatuslikud grupid organisatsioonidena kujunemas ja tegevusplaanid veel üsna lühikese horisondiga. Tean ainult ühte ühendust, kes on sõnastanud oma eesmärgid enam kui paarikümneks aastaks, mis võib kõlada äärmuslikuna, aga on igati sobilik, kui aitab sel moel asjaosalistel kindlat joont hoida, soovitud muutusele keskenduda. Huvikaitsetöö nõuabki pikaajalist vaadet. On omamoodi paradoks, et võimekuse kasvatamine nõuab võimekust.
Strateegiaarutelusid peetakse liiga tihti tüütuks, või isegi iganenud võtteks organisatsiooni juhtimises. Aga võib-olla tasuks ümber mõelda ning otsida strateegilise kavandamise varjatud ilu? Mitmed Huvikaitselaboris osalejatest tunnistasid, et strateegiat oli keeruline kirja saada, aga kui see paberil olemas, on sellest pikemas plaanis abi. Vettpidav strateegia aitaks nii mõnegi huvikaitsetöö piduri maha võtta.
Esiteks aitab see huvikaitsele (või siis hoopis mõnele teisele tegevussuunale) keskenduda, et mitte erinevate projektide vahel maadelda ja vältida kaotamise hirmus valiku tegemist. Võib-olla saab mõne tegemise üsna valutult ära jätta, mis sellest, et see mõjutab ajutiselt eelarvet, nõuab liikmetele selgitamist või partneriga uusi kokkuleppeid. Vabanenud aja ning energiaga saab ambitsioonikamad plaanid ette võtta.
Teiseks, hea strateegia annab vastuse, millist infot, analüüse, materjale ja inimesi on vaja, et nii ise agendat juhtida kui teiste algatustes kaasa rääkida. Ei pea valima, kas olla reaktiivne või proaktiivne, vaid saab ja tulebki mõlemat jõuda.
Kolmandaks saab põhjalikumal planeerimisel leida viisid, kuidas niikuinii toimuvad protsessid muutuse heaks ära kasutada. Valimistes, reformides, ametnike ja poliitikute vahetumises on rohkelt võimalusi, selmet näha neid töötegemist takistavana.
Erialakirjandus ütleb, et vabakonna huvikaitsevõimekust tasub hinnata alles siis, kui organisatsioonid on selleks valmis, st neil on olnud aega oma institutsionaalse mina väljakujundamiseks ning nad on võtnud piisavalt aega, et oma tugevusi huvikaitseorganisatsioonina lihvida. Huvikaitselabori üks tulemusi on, et mitmed vabaühendused mõtestasid esimest korda huvikaitse eraldi tegevussuunana.
Vabaühenduste arenguprogramm viidi läbi Riigikantselei tellimusel ja seda rahastati ühtekuuluvuspoliitika fondide 2014-2020 rakenduskava prioriteetse suuna 12 „Haldusvõimekus“ meetmest 12.2 „Poliitikakujundamise kvaliteedi arendamine“.
