Ott Karulin: Kodanikuaktivisti ja ametniku asemel suhelgu inimesed
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Uurisime Hea Kodaniku suvenumbris kolmelt varem vabakonnas toimetanud riigiteenistujalt, kuidas kaks maailma erinevad või sarnanevad. Mõtteid jagab Ott Karulin Riigikantseleist.
“Kas sul seal igav ei ole?” on ilmselt küsimus, mida viimasel aastal ehk pärast Riigikantseleisse tööle minekut kõige enam kuulnud olen (tavaliselt järgneb sellele küsimus “Aga millega Riigikantselei üldse tegeleb?”). Ei ole igav, sest Riigikantselei strateegiabüroo koordineerib riigi strateegiliste arengudokumentide koostamist ja enamik neist on praegu uuendamisel. Peale selle on töölaual veel riigi pikaajaline arengustrateegia “Eesti 2035”, nii et suurte andmehulkade pealt järeldamist, sageli üksteisele vastukäivate ootuste selgitamist, aga ka loomingulisust nõuab pea iga tööpäev.
Tõsi on muidugi seegi, et paljud usuvad mingi rindejoone olemasolu ametnik- ja vabakonna vahel. Ei saa ka väita, et see vastasseis on puhtalt väljamõeldis, sest võim tundub justkui olevat ametnikel – kuigi põhiseadus ütleb vastupidi. Üldjuhul tulenevad koosloome takistused aga ennekõike ootuste erinevusest. Lahenduse retsepti ma siinkohal anda ei saa ega tahagi, aga peegeldan mõnda kogemust oma siiski veel ülilühikesest ametnikuna tegutsemise ajast.
Koosloome on võimalik, kui kõik osalised mõistavad seadus(t)ega pandud ootusi ja piiranguid konkreetsele dokumendile. Nii on strateegiliste arengudokumentide liigid, nende eesmärgid ja vastuvõtmise kord kirjas riigieelarve seaduses ja seda saab küll muuta, kuid see oleks juba eraldiseisev protsess. Siinkohal võiks soovida ametnikult paremat selgitustööd ja vabakonnalt enda teemasse sisse lugemist.
Koosloome on edukam, kui kõik osalised mõistavad, millised küsimused eeldavad poliitilist otsust. Mõni idee võib olla suurepärane ja ka kõlada kokku ametniku arvamusega, aga kui see läheb vastuollu koalitsioonilepinguga, siis on jõutelg tegelikult just vabakonna käes, kes erinevalt ametnikust saab avalikkuse (või ka lobitöö) kaudu luua n-ö poliitilist tellimust.
Ja lõpuks, koosloome on sujuvam, kui kodanikuaktivisti ja ametniku asemel suhtlevad inimesed (näiteks Alari ja Ott). On arusaadav (vist, enam-vähem), et ametlikus kirjavahetuses tuleb alati oma peamised poliitikasoovid üle korrata, aga sageli muuks nagu ruumi ei jäägi. Inimlik on seegi, et märksa lihtsam on arvestada konkreetset ettepanekut mingi sõnastuse muutmiseks (kui argumendid on tugevad) kui nuputada ise, kuidas täpselt arvestada hinnanguid nagu “koostatud täiesti valedel alustel” või “ei teeni seatud eesmärki”. Viimaste puhul ei olegi tegelikult muud teha, kui kirjutada kooskõlastustabelisse “võetud teadmiseks”.
Siit võib vist järeldada, et lähenen ka ametnikuna tekstile ennekõike kui toimetaja ja selles mõttes teen üsna samasugust tööd kui varem kultuurilehes Sirp. Ka selle põhimõtte, et oma kaasautoritega peab pidevalt suhtlema, olen vähemalt enda arvates ametnikutööle kaasa võtnud.
Ilmus Hea Kodaniku suvenumbris.
Hea Kodaniku artiklid valmivad vabatahtlikkuse alusel, kuid tellimise, toimetamise ja ajakirjakaante vahele seadmisega kaasnevad paratamatud kulud. Kui sulle meeldivad Hea Kodaniku artiklid ning tahad toetada nende ilmumist ka edaspidi, toeta meid siin: https://heakodanik.ee/toeta/.
