Poolt ja vastu: kas radikaalsed arvamused on õigustatud või tuleb neid piirata?
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Tiia Kõnnussaar leiab, et vihakõnet tuleb piirata, kuid reguleerigu pigem hea tava kui karistused. Märt Põder usub, et sõnavabadus käib ka radikaalse eksimise kohta
Tiia Kõnnussaar on TÜ eetikakeskuse kolumnist-toimetaja. Ta arutleb, kas radikaalsed arvamused aitavad ühiskonda edasi või on kusagil piir, millest alates radikalism muutub destruktiivseks.
Radikalismi mõistetakse nüüdisaegses igapäevases kõnepruugis üldiselt kui jäiga ja äärmustesse kalduva poliitika ajamist. Siiski võib radikaalsuse sisu ajas muutuda. 20. sajandi algul, kui naisõiguslased võitlesid naiste õiguse eest õppida ülikoolides, peeti neid radikaalideks. Tõsi, Inglise sufražetid kasutasidki oma demonstratsioonidel ka vägivalda, nt lõhkudes poeaknaid ja süüdates hooneid. Tänapäeval võib äärmusradikaalideks pidada pigem neid, kes usuvad, et naistel pole ülikoolidesse asja.
Radikalismi ühiskonnast välja juurida ei ole ilmselt võimalik. Radikalismi poole pöördutakse paljude asjaolude kokkulangemisel: tajutav ebaõiglus ühiskonnas, isiklikud läbielamised, lapsepõlvetraumad, isiksuse kalduvused, sotsiaalne keskkond, usulised veendumused, terrori- või sõjakogemus jne. Teatud määral on radikalism ühiskonnale kasulik, tõstatades probleeme, millest kas ei ole poliitiliselt korrektne rääkida või mis on seotud sotsiaalse ebaõigluse, keskkonnakaitse, suurkorporatsioonidevastase võitlusega jne.
Ent siinkohal tasub teha mõttelist vahet konstruktiivsel ja destruktiivsel radikalismil, kuigi see pole niiväga lihtne. Destruktiivne radikalism süvendab lõhesid eri ühiskonnagruppide vahel, halvemal juhul kutsub üles vägivallale ja õhutab vihkamist, nagu on näha Islamiriigi tegevuse puhul. Radikaalsed ideed võivad kergemini nakatada noori, kes mingil põhjusel on neile vastuvõtlikud. Seega on ühiskonna tervise huvides mõistlik tõmmata piir, kust alates radikaalsuse levik muutub ühiskonnale ohtlikuks.
Kus see piir on? Vihakõne kui üleskutse vägivallale teise inimrühma vastu on ka praegu Eesti seadustega keelatud ja karistatav. Kui käsitleda vihakõnet aga laiemalt, käib sinna alla igasugune sallimatu eneseväljendus. Tekib paradoks: sallimatust sallimata on oht muutuda ise sallimatuks. Kas olla absoluutselt salliv saab olla eesmärk?
Vihakõne puhul laiemas mõttes on selle kahju hindamine keeruline. Sõnavabadus on algusest peale kaitsnud eelkõige kriitilist ja ründavat kõnet. Ajakirjandus kui neljas võim on välja kasvanud inglaste võitlusest õiguse eest kajastada parlamendis toimuvaid vaidlusi. Kuna parlamendi ja kuningavõimu kriitika oli varasema aja kontekstis üsna radikaalne (enne seda oli kuninga kritiseerimine üldse keelatud), võideldi tol ajal just radikaalse kõne kaitseks. Poliitikute puhul rõhutatakse eraldi, et nad peavadki taluma ebameeldivaid ja ründavaid arvamusi. Seega pole ründav toon iseenesest kuigi veenev argument.
Seetõttu peaks vihakõne defineerima pigem kitsalt: tegemist on keerulise mõistega ja võib tekkida oht, et vihakõne mõiste laiendamist ja karistatavust kasutatakse kurjalt ära. Seda võidaks halvemal juhul kasutada sõnavabaduse piiramiseks, poliitilise opositsiooni tasalülitamiseks ja eriarvamuste summutamiseks. Liigne reglementeeritus võib luua võltskorrektsuse, mil avalikult räägitakse üht, ent mõeldakse teist. Selline maskitagune maailm võib indiviididele muutuda ahistavaks, pidurdada ühiskonna arengut ja süvendada äärmuslikku radikalismi.
Näiteid ülemäärasest reglementeerimisest on juba praegugi võtta. Youtube’is on mõned alternatiivse maailmavaatega kanalid sattunud rünnaku alla, kuna konservatiivsete vaadetega kasutajad näevad neis vihakõnet ja teavitavad keskkonna haldajat. Seejärel võetakse kanalid igaks juhuks maha, kuna haldajal puudub sageli pädevus (keeleoskus, kultuurierinevuste mõistmine) hindamaks, kas tegemist on ka tegelikult vihakõnega. Nii on võimalik kõik ebameeldivad hääled vaikima sundida.
Seetõttu võiks pigem valida ühiskonna eneseregulatsioonivõime – usaldamise, avaliku diskussiooni võimaldamise ja heade tavade rõhutamise – kui kriminaliseerivad seadused. Viimase aastaga on seoses kooseluseaduse ja rändekriisiga ka meil näha radikaliseerumise süvenemist: ühiskond on jagunenud vaat et kahte lehte ja vastastikku kasutatakse üsna krõbedat sõnavara või irooniat, mis välistab dialoogi.
Kui püüda lähtuda siiski sellest, et vihakõne peamine reguleerija on hea tava, saavad just kodanikuorganisatsioonid palju ära teha nende tavade kujundamisel ning inimeste iseseisva ja kriitilise mõtlemise toetamisel. Kui me ise suhtume vihakõnesse taunivalt, kaotab see oma laastava mõju.
Märt Põder on TÜ filosoofiadoktorant ja infovabaduse aktivist. Tema leiab, et sõnavabadus käib ka radikaalse eksimise kohta:
Jaapani tehnoloogiahiid Hitachi andis 28. septembril teada, et asub katsetama süsteemi, mis on avalikust ruumist kogutavate andmete alusel suuteline ennustama vägivaldsete kuritegude asetleidmise aega ja kohta.
Jättes kõrvale kõik selle, mis niisuguse süsteemi juurutamisel valesti võib minna, on siin üks häirivam asjaoluks see, et sellise süsteemiga kaasneb ettekujutus, et me oleme lahendanud inimhinge saladused ning oleme suutelised tuvastama tegelikku motivatsiooni inimese tegevuse mingite meie arvates tähendusrikaste tunnuste alusel.
Aga kujutagem ette, et süsteem osutubki edukaks ja me otsustame laiendada selle ka lolluse elik mõttekuritegude ennetamisele! Sest milles muus me veel inimest süüdistame kui mõtteroimas, kui me oma moraalselt vm enda arvates ülemalt positsioonilt hindame mõnda seisukohta liiga labaseks, erapoolikuks või äärmuslikuks?
Kuigi lolluse lõplik väljajuurimine võib tunduda ahvatlev, oleks see samm siiski haridusele pöördumatu mõjuga. Kui eraisikul pole võimalik olla valel seisukohal ja seda avalikult väljendada, kartmata riiklikke vms repressioone, siis välistatakse tal võimalus kogeda autentsel viisil ekslikul seisukohal olemist ja — mis veelgi olulisem — selle ületamist.
Globaalne infoühiskond avab meile ligipääsu igasugusele infole, aga samas muudab ka meid endid koos oma seisukohtadega lihtsamini üldsusele ligipääsetavaks. Praegusel vastuolulisel ajastul muutub kümmekonna aastaga maailmas sama palju kui varem terve inimelu jooksul. Väga raske on olla maailma asjade suhtes kooskõlalisel seisukohal, säilitada see kooskõla ajateljel. Eksimine on tänapäeval paratamatus.
Ilmselt seetõttu on paljudel arvamusliidritel kombeks esineda avalikkuses pseudonüümi all. Mida aktiivsem arvamussurfar, seda rohkem kontosid eri võrgustikes, sageli isegi omavahel konfliktsed pseudonüümsed kontod samas võrgustikus. On loomulik, et eri seisukohti tahetakse järele proovida elusuuruses, mitte ainult mõne steriilse argumendi tasemel, vaid teha kindlaks, mida tähendab vastava tervikliku rolli võtmine avalikkuses pikemaks ajaks — olgu selleks rolliks siis cafferlover, Harri Kingo või Vend Hieronymus.
Tõsi, on pigem autentsete lollide elik poliitikute komme olla avalikult loll omaenda nime all, aga ka seda ei tohiks represseerida. Ilma mudaliigata pole profiliigat kauaks.
Seetõttu on mulle vastuvõetamatu, kui vihakõne vms sildi all püütakse avalikust ruumist peita seisukohti, mille kohta peaasjalikult ainult arvatakse, et need kallutavad inimesi kuritegudele. Me ei tea kunagi, milline seisukoht teeb seda päriselt ja milline on ainult etapp konkreetse isiku haridusteel.
Sõnavabadust ei tohiks eraelu puutumatust juba niigi ülemääraselt õõnestaval digiajastul mingil juhul allutada ühelegi moodsale hariduslikule instrumentalismile, vaid seda tuleks endiselt mõista lähtuvalt põhiseaduslikest õigustest süüme-, loome- ja mõttevabadusele. Sest ka kõige heasoovlikum totalitarism mõtlemise sfääris muudab inimesed lõpuks üheplaanilisteks idiootideks — kui see ise enne raginaga ei murdu.
