Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Alari Rammo käib ringi oma kontoris ja püüab hinnata, kui säästlikud kõiki teisi elama õpetavad vabaühendused Telliskivi loomelinnakus ise on.
Olen vabaühenduste liidus töötanud väikese pausiga varsti 14 aastat. Päris aegade algusest, kui Heateo Sihtasutusega Tallinnas Uuel uulitsal kokku kolisime, on meeles hipihõlstis Artur Taevere, alati-täiuslik Margo Loor ja nüüd Mondos ausat kaubandust sudiv toonane EMSL-i juhataja Kristina Mänd. Kõik olid välismaal õppinud ja palju lugenud ning kiiresti õppisin igale mantrale kaasa ümisema. Üks kompromissitumaid kõlas, et igas organisatsioonis tuleb kõigi oma tegevuste juures hinnata lisaks majanduslikule ka sotsiaalset ja ökoloogilist mõõdet.
Üsna pea pidin enda peale võtma üha paisuva ühiskontori haldamise ja kõigest sai järsku minu probleem – ühitada mitmekümne inimese hirmud ja unistused, emakese maa soovid ehk ideaalid ja lõpuks eelarve ehk tige tegelikkus. Nõnda on siinne jutt ka tagasivaade, kuidas läks pealt kümmekonna aastaga nii kontori kasinusele utsitamine kui ka väga erinevatest organisatsioonidest ja inimestest koosneva kibutsi ohjamine.
Rohi on teises kontoris rohelisem
Enne kui kolisime 2013 oma rändtsirkust viimast ja minu ajal neljandat korda, seekord Telliskivi loomelinnakusse, oli EMSL pidanud kontorit Endla tänavas, siis Uuel, Pikal ja Toompuiesteel (kutsusime seda nõukaaegse nimega Gagariniks). Majanduskriisi hakul lubas Sõõrukas meid pooleldi oma kulul udupeende Rotermanni kvartalisse, kus saime küll väheste akendega tunneli, kuni sellegi helgemasse otsa uus maja ette ehitati. Viimane märk majanduse taastumisest ja minema meid, rotte, sealt löödigi.
Kõik uued ja taaselustatud majad said vähemalt kenad ja Sõõrukale nukid tehtu eest. Tema ja kriisita oleks me ilmselt juba 2009 Telliskivisse kolinud, kus toona pesitsesid vaid väga julged ehk PÖFF ja F-Hoone, või väga vaesed ehk bändiproovid. Arendajate jutt peatsest hiilgusest tundus … arendajate jutt, mis mõne aasta pärast hakkas küll teoks saama, aga no ei olnud meis toona piisavalt julgust ega bändi. 2013 oli välja ehitamata veel vaid üks korrus, mida asustame tänaseks pea 20 vabaühendusega ja aknast avaneb vaade prügikastidele.
Neist alustan ja küllap nendega ka lõpetan. On ju üks olulisemaid keskkonnamõõdikuid, palju sa prügi toodad ja mis temast pärast saab. Oi jumalad, kui halvasti on meil läinud selle näitajaga kõik need aastad. Kahe vanalinna kontori juurde lihtsalt ei mahtunud erinevad konteinerid ja Pikalt tänavalt tuli prügi üldse ühte Laia tänava hoovi tassida. No kesse viitsib. Gagarini puiesteel oli ruumi laadnamalt, aga läbirääkimised venekeelse majahalduri Viktoriga ei jõudnud kogu ühiskonna illustratsioonina straastvuitest kaugemale.
Edasi Rotermannis hingasime kergendatult, et ometi saame hakata siin kõigile nõudeile vastavas ärimajas säästlikeks. Päris hakkasimegi. Tellisin reipalt meie uude kaunisse vineerist köögimööblisse (mingid Viljandi vennad tegid, pärast läksid pankrotti) neljaosalise prügikasti, aga sügaval maa-aluse parkla prügitoas oli ikka ruumi vaid kaheks sortimisele.
Needus kolis meiega Telliskivvigi kaasa. Majahaldur vaid oigab, et kui ka tellida pakendi- või bioprügi konteiner, loobivad inimlambad ikka kõik valesse ja hea mõte lõpeb trahvidega prügivedajalt. Nii sordime siiani eraldi üksnes pappi ja paberit. Kui pole võimaldavat keskkonda, on narr loota ka inimeste käitumise muutumist.
Vähemalt vineerist mööbli vedasime Telliskivisse kaasa ja annetasime maja ühisköögile. Kõrini oli aga saanud senistest kontorilaudadest, mis koosnesid plaadist ja allakruvitavatest torujalgadest ja millest igal peol, st püstijalakoosolekul, paar tükki puruks istuti. Lasime siis puusepal teha 35 uue töökohaga lauad ja suured riiulid, jälle vineerist, väga ilusad. Mälu tõrgub tunnistamast, et see vineer pärines vist Brasiiliast. Ja oleks nad siis kogu transpordijalajälje juures odavad olnud, oo ei.
Laoruumi revisjon
Neli kolimist kümne aasta jooksul paneb iga kord tahtma töökohta vahetada, sest nagu kolleeg ütleb, on kolimisest hullem vaid OpenOffice. Teisalt saad iga kord meeletu koguse lattu, laua alla ja taha kogunenud sodi ära visata, kuigi alati tuleb paras õud peale, kui palju me puhast jama toodame. Alles detsembris kraamisime ladusid, aga juba näevad nad välja nagu Aleppo.
Mis meil seal siis leidub? Juhtmed, kohutavalt palju sassis juhtmeid. Millegi toitekas, neli VGA-d, kaks nõukarisse ostetud mikrofoni, kumbki ei sobinud, jäivad lattu. Üks võimas lamp projektorile, mis maksis ligi 500 eurot, ja pärast selgus, et toosama VGA juhe oli hoopis rikkis. Lõputult netikaableid, sest kellelgi katkeb wifis Skype ja vahel on vaja.
Ühekordsed nõud, mida mõtled järgmisel üritusel kasutada, aga ikka ostad uued, sest ei tule meelde või ei leia muude asjade alt üles. Laod kipuvad olema ju sassis nagu suhted traditsioonilises peres. Järelejäänud küpsised saavad samas laost mingi ime läbi ise ajapikku otsa, siirupil jällegi nii hästi ei lähe.
Nii, edasi. Kümnete kaupa dokumendikaustu, kohutava nimega registraator. Ühel, 2009. aasta ostuarvete omal on peal silt “Säilitada aastani 2025”. Oh, Euroopa Liit ja paavstist veel püham MISA, kes seda omal ajal nõudsid. Kaheksa aastat hoitud, kaheksa veel minna.
Voldikud. Kilode viisi voldikuid ja koer teab mis raamatuid. Ära ei julge visata, ikkagi raamatud. Ehk on vähemalt serditud paberist ja Ecoprindist. Kunagi tervisekoolitusel kasutatud kondoomid, sadade kaupa, aegusid mullu suvel. Puhu või täis laste jõulupeoks ja maali näod pähe. Või mitte pähe, aga no … saate aru.
Kleepsud. Rinnamärgid. Möödaniku kampaaniatest. Äkki läheb uuesti vaja (olgem ausad, järgmistel talgutel viskame minema). Kümned rullreklaamid, mille sisse suure pingutuseta ju ei näe, kas läheb veel tarvis või mitte. Kord püüdsime eriti säästlikud olla ja tellisime ainult uue PVC plagu, et kasutada olemasolevat taristut. Lõpuks ei osanud keegi seda rulli kasseti sisse paigaldada ja ilmarahvas ei näinud toda reklaami eales. Rahastaja kiitis kulu aruandes ammu heaks, las ta jääb.
Monitorid, kelleltki annetusena saadud, tänaseks tunduvad liiga väikesed. Ära ei raatsi visata, äkki kellelgi läheb vaja. Nagu hullu vanaisa kuur, ausõna. Valgetahvli paberid, pooltühjade vildikatega täis sirgeldatud. Suveseminaril tehti neist üliolulistest strateegiavisanditest kindlasti fotod, aga keegi pidas vajalikuks ka paberi säilitada. Äkki läheb vaja.
Üksik tooli käetugi. Kontoritoolidega on täiesti oma teema – mingi tundmatu loodusjõud krutib nende poldid kogu aeg lahti ja keskmine kasutaja viskab maast leitud julla lihtsalt minema. Polte tuleb aga kogu aeg pingutada või on kogu aeg uusi toole tarvis. Meeletu kulu endale ja keskkonnale.
Plakatid. Teeküünlad. Asjad, mida ei oska nimetadagi. Õliradiaator. Teine paberihunt. Pintslid. Kruvid. Teine varuprinter. Ei, kolmas. Või neljas. Veel asju, mida ei oska nimetada. Äkki läheb sellegipoolest vaja. Tänukirjad, kümnete viisi raamitud ja klaasitud diplomeid (mõni säilitab ka jõulukaarte). Laos, virnas. Maailmas pole nii palju seinu, kuhu need mahutada, ja oleks siis ilusadki – enamik on end ise kujundanud.
Tõmbasin end veidi liiga käima? Te peaks meie ladusid ise nägema! Aga kõnnime siis kontoris edasi, järgmine peatus – köök.
Aus kohv – aga tass?
Ühiskontoriga alustades olid kõik peast taaskasutajad. Mummulised serviisid, väike kild väljas, või eri suuruses taldrikud ja kahvlid tundusid kõik ühtaegu numpsikud ja vastutustundlikud. Tänaseks on suurem osa vist katki läinud, aga moodsamatest kruusidest juba puudus ei tule. Tassid paistavad olema jätkuvalt levinuim firmakink, aga näidake, palun, üht inimest või kontorit, kel oleks kruusidega ikaldus. Oo ei, neid on kõigil umbes kaks korda liiga palju ja katki nad ka ei lähe. Vabaühenduste liidu ainus n-ö firmakink on aastaid olnud sokid. Eestis kootud ja biolagunevad. Ee, vist. Ei, ärge küsige, kust puuvill pärineb.
Kohvi ja tee oleme aastaid suutnud hoida ausa kaubanduse või vähemalt mingitki vastutustunnet tõotava märgisega. Roppu moodi maksab, aga hajub õnneks kontori muude kulude vahele ära. Palju hinnast päriselt oakasvatajani jõuab, saame vaid usaldada. Aa, et lapsed perefarmis töötavad, pole tegelikult orjapidamine, vaid kultuuri eripära? Okei siis.
Ühisköök aitab vähemalt toidujäätmeid vähendada, sest kui midagi üritusest üle jääb või keegi sünnipäevale ei tulnud, on kraam ruttu laualt läinud. Vahel kahjuks ka külmikust, kui keegi jättis oma makaronid sildistamata. Üks organisatsioon paigaldanud kord kohvipaksu kompostimiseks kontorisse akvaariumi ussikestega. Oli haisenud nagu siloauk. Loobuti vaikselt.
Kontori olmekeemiaga on meil jällegi nii ja naa – võid ju osta looduslikke ja pandabeebidel testimata küürimisvahendeid, aga lõpuks smugeldab koristaja ikka ühe happepudeli sisse, sest muu tema arust ei toimi. Tünniveest loobusime juba palju aastaid tagasi, Ülemiste kärab küll, kuigi mõni keeldub siiani proovimastki.
Paberist. Ajalehti käib meil vähe, pehmepaberi üle endal kontrolli pole, selle ostab maja. Lohutab pisut hallikas värv, sest mida valgem, seda rohkem olla teda keemiliselt töödeldud. Ökom printeripaber juba ongi selleks sajandiks üsna valge, kümne aasta eest nägi aga enam-vähem ainus meie turul saadav Cyclus mõne arust ebaväärikalt kollane välja. Printerid lähevad ise energiat säästvale unele ja teevad loomulikult kahepoolseid, kui üldse midagi vaja printida ongi pilveajastul.
Nullenergiast nullide kaugusel
Tulevikus nõutavast nullenergiast on meie silikaadiga kaetud nõukaaegne kontorihoone paljude nullide kaugusel. Radikaid, vett ja tavalisi päevavalguslampe kütab elekter, aknad on plastist ja õhk liigub, kui aknad avada või keegi mööda tuiskab. Kaunis kuiv kombo.
Pärast nelja aastat skisofreenilist piina ja osa asukate lahkumisähvardusi, kuna talvel on liiga palav ja suvel on liiga palav, lasime mullu lõpuks sisekliimat putitada. Õnnetuseks ei suvatsenud suvi näole anda, nii et veel ei teagi, kas lakke paigutatud seadmeist on loodetud tolku või mitte. Seintesse sai ka mitu suurt auku puuritud värske õhu imemiseks, lae all looklevad nüüd inetud torud.
Vähemasti võtvat laemasinad soojendades seinaradikatest kolm korda vähem voolu, ent alati on läheduses keegi, kellele ei istu pidev pähepuhe ja ega laemasinate pulte ei oska me ka pärast poolt aastat õieti kasutada. No võtame või ükspäev – olin just avatud kontoris soojuse endale sobivaks saanud, kui saabus lõõtsutav kolleeg, keeras kütte välja ja tegi akna lahti. Temal oli nimelt parasjagu palav. Nokk kinni, tatt lahti.
Teine kolleeg jõudis juba suvel väljatõmbe ehitusest kuuldes ähvardada, mida kõike teeb alarõhk inimesega ruumis, kus õhu väljatõmme on tugevam pealevoolust. Ega ma mäleta, kas silmad läksid lõhki või tõmbusid sissepoole, aga midagi hirmsat seal oli. Poole aastaga pole keegi siiski lakke hapnikumaskide paigutamist nõudnud. Aga mine tea, ega inimesed ju räägi alati, kui neile miski ei meeldi, vähemalt mitte õigel ajal ja õiges kohas.
Veel on alati kellelgi millegi vastu allergia: vaiba, pesuvahendite, tahvlimarkeri, õhu kui sellise, laste, koerte (neid on meil kontoris kolm). Või ta arvab, et on. Kui lasime järjekordse väidetava minestustelaine järel tellida seenetestid, sest kusagil peab hallitama, siin ei ole muud seletust, ei leitud vähimatki. Inimesel hakkas vist juba sellest infost parem …
Säästlik kokkuvõte
Et mitte rohkem seda kallist ökomärgisega paberit raisata, proovin nüüd mõtteid pakkima hakata. Päris suur maht tööga seotud koormusest keskkonnale peitub kontorist hoopis väljaspool. Kus oma üritusi korraldame, kui vastutustundlikud on teenusepakkujad. Veel mõne aasta eest oli õiglast kohvigi suhteliselt võimatu saada, aga end toitu ja muid ressursse säästvana positsioonivaid toitlustusfirmasid ma väga ei tea. Ümbrikupalka maksavad nad kõik nagunii. Ja ratastooliga ligipääsetavaid üritusepaiku otsi siiani nagu loll, aga seegi on osa vastutusest.
Või kuidas me ise ringi liigume? Kui tihti lendame tunniks-paariks ühele koosolekule Brüsselisse? Kaks sellist reisi aastas (eriti keskkonnamõju pea kahekordistava Kopenhaagenis ümberistumisega, sest otse on liiga kallis) kütab atmosfääri laiali umbes tonni CO₂ ehk sama palju kui sõiduautol kogu aastaga. Selle kõrval tundub suhteliselt suva, kuhu sa oma banaanikoored poetad.
Ja ma ise – kodust tööle jalutan nii seitse minutit, aga ikka tulen vahel autoga. No sadas ju! Või leian ettekäände, et ah, pean pärast Selveris käima. Vähemasti on mu auto hübriid, kuigi linnas pidurdades ja paigalt võttes neelab see Prius lõpuks ikka sama palju fossiilset kütust.
Enda jalajälge saaks mitmel moel hüvitada, näiteks kusagile annetades, ostes rohelist energiat (issand, ma ei teagi, millist energiat Telliskivi loomelinnak tarbib) või käies hüvituseks puid istutamas. Kuigi viimasessegi natuke süvenedes on jälle juhe koos – selgub, et igasugune puuistandus polegi hea ja tuhandete kaupa sama liiki maha rammides hävitad hoopis koosluse liigirikkust. Mine hulluks!
Kokkuvõte? Mammuteid vist tagasi ei too, aga teeme, mis suudame. Kui see just liiga kallis pole.
Euroopa roheline kontor
Säästva Eesti Instituut on maakeeles välja andnud Euroopa rohelise kontori käsiraamatu, mis enam kui kahesajal leheküljel õpetab õigesti elama ja töötama. Teoses on muu hulgas ökomärgiste välimääraja, innustavaid näiteid Eestist, kontrollküsimustik, netipõhine õpirakendus ja ökoloogilise jalajälje kalkulaator. Osa Euroopa rohelise kontori võrgustiku kodulehe linke küll ei tööta enam, ju sai projekt ja raha läbi, nagu vabaühendustes ikka. Loe ja mine ise ka hulluks http://www.seit.ee/publications/4469.pdf või http://www.ecotoolkit.eu.
Rohelise kontori põhimõtted
Juhtimisega seotud
– Keskkonnaalane kohustumus/vastutus ja poliitika
– Keskkonnaalased eesmärgid ja tegevuskava
– Rohelise kontori koordinaator ja töörühm
– Töötajate keskkonnateadlikkuse tõstmine
– Keskkonnategevuse jälgimine (seire ja mõõtmine)
Toimisega seotud
– Keskkonnahoidlikud hanked
– Energiatõhususe edendamine
– Loodusressursside jm materjalide kasutamise vähendamine
– Jäätmetekke vähendamine ja taaskasutus
Säästev transport ja liikuvuskorraldus
– Tervislik töökeskkond
Töötervishoid
Elementaarse, kuigi vahel ülepingutatugi, kirjutavad meie töökeskkonnale ette kodumaised seadused. Needki on aga säästliku kontori osad, sest säästa tuleb ka inimesi. Kindlasti on teil kõigil riskianalüüsid ja ohutusjuhendid koostatud ning töökeskkonna volinikud määratud, aga alati saab end lisaks harida www.tooelu.ee
Valik tervisenippe
- Vaata iga natukese aja tagant kaugusse, vähemalt kuue meetri peale. Siis silmad puhkavad. Lähedal asuvaid objekte, nagu arvutit, telefoni või vastasseina vaadates on silmad pidevalt pinges. Aknaalused töölauad on juba seetõttu tervislikumad!
- Keset tööpäeva on täiesti okei jalutama minna, õue või oma majja terviserada märkides (http://terviserajad.ee/siseterviserajad). Tõestatult aitab roheluses kõndimine kaasa loovusele ja mõnus on ka käigu pealt väiksemaid koosolekuid pidada. Plussiks veel, et keegi ei saa arvutis passida ega igavaid slaide näidata.
- Isegi kööginurka kõndimine läheb tõhusa pausina kirja, mille käigus saavad silmad puhkust ja sina omale juua võtta.
- Kasuta välist ekraani, sest sülearvuti kohal päevade kaupa kühmus olemine lõpeb tervisehädadega üle kere. Istuda tuleb sirgu ja mitte üle 50 minuti järjest. Eriti head on muudetava kõrgusega lauad (vähemalt toolidki) või seismist võimaldavad töökohad. Kontoritöö on sama kurnav sundasendis olek kui ettekandja või juuksuri oma.
- Mõtled, et tööohutus on tehastele ja ehituses? Ei, ka teekannu ja printeriga võib tõsiseid põletushaavu saada ning kõikjal tolknevatesse juhtmetesse end vigaseks kukkuda.
- Pese käsi. Jah, nagu lapsega räägiks, aga enamiku jama saame me teistelt inimestelt (kes käsi ei pese või tõbiselt tööle tulevad).
- Ja veel labasemana tunduv nõuanne: kui sa oled tööl õnnetu, mine lihtsalt mujale ja ära vingu. Klatšimise ja ussitamisega tekitad sa ainult endale ja teistele veel suurema stressi. Seegi on (töö)haigus, nagu võib olla töökiusamine ka muud kui nõmedate märkuste tegemine või näägutamine.
Rohelise kontori eluring
VAATA ÜLE/TÄIUSTA
– Selgita välja/vaata üle kontori keskkonnaaspektid ja -mõjud
– Otsi võimalusi parendusteks
– Vajadusel täiusta keskkonnategevust
KONTROLLI
– Mõõda ja hinda kontori keskkonnategevuse tulemuslikkust
– Kontrolli kokkulepitud reeglite täitmist
KAVANDA
– Vali rohelise kontori koordinaator ja töörühm
– Koosta keskkonnapoliitika
– Püstita keskkonnaeesmärgid ja koosta tegevuskava
VII ELLU
– Leppige kokku käitumisreeglid süsteemi toimivana hoidmiseks
– Koolita ja kaasa kõiki töötajaid
