Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Pagulaste probleem on olemas ja üsna tõsine. Rooma klubi oma esimeses raamatus “Kasvu piirid” on avaldanud 1972. aastal muuhulgas joonise prognoosiga aastaks 2000, kus vähemarenenud piirkondade rahvastik planeedil Maa ületab kaks korda arenenud piirkondade rahvastiku.
Kes maailma asju jälgib, see on kuulnud USA raskustest Mehhiko piiril ja paljudest muudest paikadest maakeral. Tõepoolest – arenenud piirkondades ei ole võimalik kasutada ka kõiki vägivaldseid võtteid õnnetustesse sattunud inimeste kallal.
Diktaatorid ja diktatuurid ei ole parim lahendus rahvahulkadele demokraatia vaimu treeninguteks. Eesti ongi valinud teise tee. Seda on tehtud rahva enamuse tahtel ja me kuulume demokraatide klubisse nimega Euroopa Liit. See oli ja on õige valik. Me oleme saanud abi teistelt liidu liikmetelt ja sugugi mitte ainult materiaalset abi.
Võib küsida, kuidas siis juhtus, et Süüria või Liibüa diktaatorite kukutamiskatsed ehk kodusõjad ja nendega kaasnenud pagulastevool meid rahvana sedavõrd üllatas ja ehmatas.
Oleme ajaloo mõttes hiljuti ise läbi teinud kõiksugu katsed, nii pagemise üle Läänemere kui ka vägivaldse vedamise läbi Venemaa avaruste. Jämedalt öeldes on kummagi tee ette võtnud kümnendik eestlastest, kokku teeb see viiendiku ehk umbes samapalju kui hiljutine küsitlus näitas pagulaste vastuvõtu pooldajaid. Ütlen vahele, et ma ei ole kummagi suuna matkast ise osa võtnud, kuid olin mõlema tarvis üles kirjutatud.
Nimelt hankis isa 1944. aasta augustis oma perele laevapiletid, kuid ema otsustas need lõhki tõmmata, kuna isa pidi jääma veel mõndakümmet kilomeetrit Eestit kaitsma. Järgmine liigutus ema poolt oli meid, lapsi, 1949. aasta märtsis nii hästi ära peita, et jäime Siberi-sõidust ilma. Ma olen oma ema valikute eest siiani väga tänulik.
Tulles tagasi meie arvamusküsitluse juurde tõdegem, et küsitlused võivad ju aeg-ajalt ka viltu minna, aga küsimus jääb, kas tegu pole äkki mitte halva kampaania puhkemise mõjuga. See võttis laia ja labase ilme ja mida kasutati ka kurjasti.
Siin on vastuolu. Meie Läände põgenenud vanavanemad on ju kindlasti rääkinud noorematele põlvedele oma läbielatut ja paljud kirjutanud ka raamatuid. Sama on teinud paljud Siberis käinud vanavanemad ja kirjutanud isegi helgeid mälestusi. Kuidas on siis nüüd nii, et need rahva mälestused ei ärata mingitki empaatiat teiste suhtes? Seda enam väärib tunnustust ja kiitust tänane kontsert-kõnekoosolek, mille korraldajaid ma siinkohal tänan. Lootust pidi aitab see kodanike meeleolusid tasakaalu poole viia.
Me räägime ju ainult mõnestsajast pagulasest. See võib tõepoolest mõnes omavalitsuses põhjustada lisatööd, mõeldes nende majutamise, õpetamise ja hooldamise peale, ja vajab seetõttu valitsuse ja omavalitsuste head koostööd ja mitte ettekäänete otsimist, et nad kuhugi ei mahu.
Mulle näib, nagu poleks August Kitzberg üle saja aasta tagasi “Libahunti” kirjutanudki. Usun, et igal põlvkonnal on olnud võimalik seda tragöödiat heas lavastuses vaadata. Tiina ja Marguse lugu läks lörri juuste värvi tõttu, sest vanaema pidas valget pead mustast paremaks.
Tegu on ürgse instinktiga suguharu aegadest. Meile jutustatakse praegu hirmsaid lugusid Rootsist, aga Rootsi võtab jälle Saksamaa kõrval vastu kõige rohkem pagulasi. Tõsi, meie kirjanikkude paremikku kuuluv Karl Ristikivi on kirjutanud oma päevikus, et mõnedki rootslased 60 aastat tagasi näitasid välja üleolekut ja ebasõbralikkust pagulase vastu. Kuid nüüdseks on rootslaste hoiakud muutunud ja paarkümmend aastat tagasi julgustasid nad juba soomlasi lahkemat pagulaspoliitikat ajama. Soomlased olid siis veel leebumata, aga on seda praegu. Ka demokraatlikus klubis läheb asjadega aega.
Olgem siis lahkemad. Selleks kohustab meid Genfi pagulaste konventsioon ja selleks peaks kohustama meie enda südametunnistus. Oleme ju alles hiljuti oma tulevikku püüdnud teiste abil kindlustada.
