Tartu kaasav eelarve tõi õhinat ja pettumusi

2013. aastal katsetas Tartu esimese Eesti omavalitsusena kaasavat eelarvet, katsest sai ilus komme, mis levis mujalegi. Allolev lugu Tartu õppetundidest ilmus 2014. aasta alguses Hea Kodaniku ajakirjas nr 59. Tuletame vana asja meelde puhuks, kui veel on omavalitsusi, kes tahaks rohkem raha inimeste kätte usaldada.

Eesti esimene kaasava eelarve katsetus jõudis jõulude eel finaalini, kui tartlased valisid välja, millisele ideele 2014. aasta linnaeelarvest 140 000 eurot kulutatakse. Rahva lemmikuks osutus Kultuurikvartal, mis vajab raha helitehnika soetamiseks. Kodanike tahtega arvestamise prooviprojekti tulemuste ja järelkaja kohta uuris Mari Öö Sarv.

Linnajuhid ning protsessi vedajad linnavalitsuse kommunikatsiooniosakonnast olid hääletusnädalal õhevil ja rahul. 158 pakutud ideed oli kaugelt rohkem, kui keegi loota julges – järelikult tartlased mõtlevad kaasa! Vabakond vaatas kaasavat eelarvestamist pigem nukralt: raha on küll eraldatud ehk eelarvestamise pool tehtud, aga kaasamine ära unustatud ning kodanikutunnet tartlased siit juurde ei saanud.

Sotsiaaldemokraadist volikogu liige Tõnu Ints tõstatab küsimuse kaasava eelarve eesmärgist: oli selleks nüüd linnale ühe väga hea objekti leidmine või inimeste linnaasjades kaasa mõtlema saamine? “Kui kodanikud veebis oma häält andes klikivad, tuleks ka küsida, kuidas nad oma valikut kaaluvad ja kui palju mõtlevad. Seda me ju tegelikult ei tea,” ütleb Ints.

“Leida idee” või “arutada kodanikega”

Kaasava eelarve idee hakkas Tartu raekoja ümber hiilima 2010. aastal, mil e-Riigi Akadeemia sellist eelarvestamist linnajuhtidele tutvustas. Mujal maailmas on seda kasutatud nii Euroopas, Aasias kui ka Ameerika mandritel, lähenemisi on palju ja eeskuju võtmine mõneti keeruline, sest iga linn on ju erinev. Näiteks kaasava eelarve sünnipaigas Brasiilias anti igale piirkonnale otsustamiseks erinev summa, eesmärgiks ebavõrdsuse tasandamine. Homogeenses Tartus sellel mudelil rakendust ei ole.

Kui Tartus kuulutati kevadel välja, et 140 000 euro (see on üks protsent linnaeelarve investeeringute mahust, üsna tavaline hulk esimeseks korraks) kulutamise otsustavad linlased, tervitas vabakond seda entusiasmiga, opositsioon seevastu pisut kortsus kulmuga. Tõnu Intsu arvates polnud ajastus valimiste aastale parim. Nädalal, mil tartlased maadlesid kaasava eelarve tõrkuva hääletuskeskkonnaga, nentis Ints, et volikogus on tõusnud küsimus selle ettevõtmise viisidest ning ülepea mõttekusest. “Nende väliseeskujude peale, mida on toodud, ei erutu keegi, seal on süsteem olnud üsna populistlik ja Eestis tähendaks see paralleelstruktuuri loomist, rahvakogusid linnaosades,” arvab ta.

Kuid just rahva kogunemist vabakond kaasavalt eelarvelt ootas: arukaid ühisarutelusid vajaduste ja võimaluste üle, mitte paljalt mingi idee esitajate müügijuttu. Valimisliidu Vaba Isamaaline Kodanik Tartu juht ja volikogu liige Imre Mürk nendib, et protsess liikus Tartus ainult ühe eesmärgi suunas: leida ideed, kuhu investeerida avalikku raha. “Ei väärtustatud kohalike poliitikute ja kodanike arutelu, prooviti lihtsalt leida projekt, kuhu palju hääli taha tuleks,” sõnab Mürk.

Sama tunne jäi ühel Kultuurikvartali idee autoritest, Genialistide klubi programmijuhil Ahto Külvetil, kes tõdes, et targemaks protsessist küll keegi ei saanud. “Kaasavat eelarvet Tartu linnas saab kaasavaks pidada ainult siis, kui selle protsessi läbiviimisesse kaasatakse kodanikke endid. Näiteks ekspertkomisjoni kuulus 21 inimest, neist 18 töötab otseselt Tartu linnavalitsuse alluvuses, ja kaasamiseksperte polnud ühtegi,” võtab Külvet toimunu probleemse poole kokku.

Ekspertkomisjoni juht abilinnapea Raimond Tamm kinnitab, et ettevõtmise eesmärk oli kutsuda linnarahvast kaasa mõtlema ning oluline on kogukondade tugevdamine. Tugevad ideed olid Tamme sõnul need, kus kodanikud või ühendused panid seljad kokku ning seisid aktiivselt oma idee eest. “Rahvahääletus näitas ilmekalt, et väga aktiivselt on koondunud kultuurikorraldajad, lasteaednikud ning rahvasportlased. Just sellist kogukondade koostööd me ootasimegi,” on Tamm rahul ja loodab, et koostöö tähtsust mõistavad järgmistel aastatel teisedki osalejad.

“Usun, et esimese aasta projektist on ka ideede esitajatel palju õppida,“ jätkab abilinnapea. “Liiga väikese kandepinnaga idee ning huvigrupi ebapiisav kaasamine toovad endaga kaasa kesise rahvahääletuse tulemuse,” selgitab ta ja lisab: “Kindlasti suudame järgmisel korral anda võimalikele ideede esitajatele rohkem ja tõhusamaid suuniseid, mis aitavad neil oma ideid paremini ette valmistada ja huvigruppe kaasata.”

Projekti nõustaja Kristina Reinsalu e-Riigi Akadeemiast meenutas, et tegu oli esimese korra, katseprojektiga, kus jäeti võimalikult palju võimalusi lahti, et näha, mis tööle hakkab. Ta ütles, et kaalumisel oli ka selliseid kaasamis- ja hääletussüsteeme, mis pigem soosinuks olemasolevaid tugevaid ühendusi, kuid see võtnuks juba eos kaalu üksikisikute ideedelt. “Nägime siiski ära, et üksikud ideed ei jäänudki peale, parem võimalus oli ikkagi neil, millel oli kogukond taga,” tõdeb Reinsalu.

Reinsalu arvutas, et tore oleks 4000 häält kokku saada – see oleks 10% kohalikel valimistel osalenud tartlastest ning sellest näitajast enam osalejaid pole kaasav eelarve veel kusagil kogunud. Tartus käis esimesel korral hääletamas 2645 inimest, kuid arvestada tuleb, et elektroonilisel hääletusel oli tõsiseid tehnilisi probleeme ja see võis kannatamatute kodanike häältele saatuslikuks saada. Paberil sai hääletada ainult ühes kohas, mis polnud ilmselt tõsine alternatiiv kõigile, kes e-häälega jänni jäid.

Linna tegemata tööd

Tõnu Ints juhtib tähelepanu sellele, et kaasav eelarve tõi välja kitsaskohad, mis linnajuhtidele niigi teada ja tehtaks niikuinii korda, kui raha jaguks. Ta märgib ka, et seda raha võiks volikogu sama hästi otse vajalikeks investeeringuteks suunata. Näiteks on puudu pool vajalikust summast, et tõsta lasteaiaõpetajate palku, või siis vajab ühe kesklinna lasteaia sisse kukkuv keldrilagi remondiks 250 000 eurot – üle poole raha oleks siin ju olemas. “Kui eelarve koostamisel on eri vajadused kaalukausil, siis võib juhtuda, et osa asju jääb tegemata. See sunnib inimesi mõtlema, milliseid valikuid linnavolikogu peab tegema,” loodab Ints.

Loodetavasti ei jää nimetatud kulutused kaasava eelarve tõttu tegemata, kuid seda pidid tartlased küll mõistma, et kui toetuse saab üks idee 74st, siis ülejäänud 73 ei saa. Seega tehakse linnajuhtidele võib-olla liiga, kui öeldakse, et linlased ei saanud siit protsessist õppida, kuidas eelarvet tehakse.

Ahto Külvet oli nördinud, et kaasava eelarve ideede hulka jäeti linna allasutuste projektid, näiteks Tartu munitsipaallasteaedade mänguväljakute ühishange. “Tegemist oli selgelt Tartu linnavalituse soositud projektiga omavalitsuse tegemata tööde rahaliseks toetamiseks ja see ei vastanud algusest peale kaasava eelarve ideele ja eesmärkidele,” kritiseerib Külvet. Et tegemist pole kaasamisest kantud ideega, näitab tema sõnul kas või fakt, et Tartus on lisaks 31-le projektis osalenud munitsipaallasteaiale üheksa eralasteaeda, keda ühisprojekti polnud kaasatud. “Lasteaiad, nende juhatajad, hoolekogud ja lapsevanemad peavad seisma oma õiguste eest väljaspool kaasavat eelarvet ja nõudma linnalt oma kohustuste täitmist,” märgib Külvet.

Lisaks lasteaedadele oli projektide hulgas nii munitsipaalkooli garderoob kui ka valimislubadused – näiteks jalgrattateede ehitus – ja Külvet polnud rahul, et kaasavat eelarvet sellisteks asjadeks üritati kasutada. Ka Imre Mürk viitas, et enamik kodanike pakutud ideedest olid linnavalitsuse rutiintegevus.

Ideed, nagu teeme bussigraafikud tihedamaks, ühele tänavale kõnnitee või üldse kõnniteed korda, puhastame Emajõe või varustame Anne kanali ranna tualettidega, kõlavad tõesti nagu linna igapäevatöö, mitte uudsed ideed. Oli ka selliseid kasulikke ideid, mis ei räägi kellegi tegematajätmisest, näiteks avalikud jalgrattapumbad koos tööriistadega või vihmakindel riietumiskabiin ja panipaik rõivastele talisuplejate jaoks Emajõe ujulasse. Kahtlematult kõige värvikam kodanike pakutust oli idee püstitada raekoja platsile 25-meetrine kullast linnapea kuju, mis pidi innustama tartlasi paremale elule ja töövõitudele, elavdama turismi ja parandama majanduslikku olukorda.

Pakutud ideede ja hääletuse vahele jäi ekspertkomisjon, kes on vabakonnalt samuti tublisti kriitikat saanud – et miks siis kodanike ideed otse hääletusele ei läinud, milleks filter. Linna poolt aga selgitati, et eksperdid ei vaadanud mitte seda, kas idee on hea või halb, vaid kas see vastab kaasava eelarve tingimustele: kas mahub eelarvesse, kas on aasta jooksul teostatav ning kas on investeering selle ettevõtmise mõttes. Kõikidele äraütlemistele leiab ka põhjenduse, näiteks kullast meer ei mahu eelarvesse ning nii kõrget objekti ei saa muinsuskaitsepiirangute tõttu raekoja platsile teha. Kõik esitatud ideed ja ka ekspertkomisjoni põhjendused nende väljapraakimiseks on Tartu veebilehel näha.

Kaasava eelarve hääletuse võitis 773 häälega Kultuurikvartal, mis vajab investeeringut esitlustehnikasse. Teisele kohale jäi 602 häälega Intsu ja Külveti kritiseeritud munitsipaallasteaedade ühishange mänguväljakute täiendamiseks, kolmandaks 277 häälega sportimisvõimaluste parandamine dendropargis.

Mürk on nördinud ka võiduidee pärast, mis tema meelest samuti kaasava eelarve ideega ei sobi. “Võiduidee iseloom ei ole avaliku hüve loomine. Helitehnika ei ole see, mida linnavalitsus peaks avaliku rahaga organisatsioonile soetama. Avaliku rahaga peaks stimuleerima hoopis klubi sisulist tegevust,” avaldab Mürk arvamust. Tema hinnangul oli vale juba lähteülesanne, kus kaasava eelarve eest otsiti ainult objekte. “Sinna sobiks paremini algatused, kuidas näiteks noortele paremini selgitada, mida tähendab taastuvenergia, või kuidas inimesed tervislikumalt elaksid – ja ma ei mõtle siin neile salati ostmist, vaid näiteks pargis võimlemise õhutamist,” toob Mürk näiteid. Teisisõnu, kaasav eelarve ei peaks tema ootuste järgi soosima pelgalt asjade ostmist, vaid millegi ühiselt tegemist ja seda mitte ainult eelarveprotsessi käigus, vaid ka tulemusena.

Selliseid ideid ka pakuti – teatrimaja Tartu tosinale harrastusteatrile, pensionäride päevakeskus Annelinna või linlaste kaasamine Tartu haljasalade haldamisse. Nende pääsemist lõpphääletusele segas üks üsna levinud punkt kaasava eelarve tingimustes, mis ütles, et investeeritakse ainult käegakatsutavasse objekti, mitte tegevustesse. Üks põhjustest on see, et ühistegemisi ei saa “ehitada” ühekordse summaga, vaid need vajavad raha ka tuleval ja ületuleval aastal, mistõttu ei saa need sõltuda iga-aastasest hääletusest.

Abilinnapea Raimond Tamm sõnas, et kaasava eelarve mahu kasvu oluliseks eelduseks on kodanike aktiivsus ja tagasiside – kui rahvas ei hääleta, ei suurene ka sel viisil kulutatava raha hulk. Ideede rohkusest olulisemaks pidas Tamm nende kvaliteeti ja kandepinda. Ometi oli vähemalt esimesel korral ekspertkomisjoni töö üks suundi see, et võimalikult palju ideid pääseks hääletusele. Abilinnapea sõnul on inimesed kurtnud, et ideid oligi liiga palju ning raske oli valida, polnud ka aega kõigiga tutvuda.

“Kõige adekvaatsema tagasiside saame alles pärast võiduidee realiseerimist. Teatavat õhinat võib nii ideede esitajate, nende toetajate kui ka hääletajate hulgas märgata küll,” on Tamm siiski kaasava eelarvega rahul. Ka Mürk ning Külvet nõustusid, et kui valida oleks antud lahenduste või eelarvesse üldse mitte kaasamise vahel, oleks eelistatud siiski esimene variant.

Üksildane kaasatav helendava ekraani ees

Imre Mürk ütles protsessile üldhinnangut andes, et alustama peaks sellest, mida prooviti ravida. “Vaadates Eesti laiemat poliitmaastikku, kus usalduse sild poliitikute ja kodanike vahel on kärisenud, on teretulnud kõik initsiatiivid, mis suurendavad kodanikutunnet ja vähendavad inimeste võõrandumist riigist,” räägib Mürk.

Jääb mulje, et samal ajal, kui kodanikud ootasid, et neid kutsutaks kaasa rääkima, ootasid linnajuhid, et kodanikud lihtsalt ise omavahel asjad läbi arutaksid – võimalus oli ju antud, keegi ei keelanud kohtuda, ühineda, arutleda, osaleda. Mürk aga leiab, et linnavalitsus peaks ise initsiatiivi haarama ja kodanikeühenduste koostööd toetama. “Vaja on visata sõnnikut sellele taimele, mis hakkab kasvama,” seletab Mürk. “Kui midagi ei tehta, taastoodame oma lõhutud, hirmutatud, irdunud ühiskonda, elamisviisi ja kultuuri.”

Ka Tõnu Ints tõdes, et kaasavat eelarvet ette valmistades ei leitud head viisi, kuidas inimesi omavahel suhtlema panna, näiteks ideevõistluse tingimuste abil. “Praegu oli lihtsalt teoreetiliselt võimalik kutsuda ümbruskonna inimesed kokku ja arutada mingi kohaliku pargitee või mänguväljaku küsimus läbi ja kutsuda kogukonda ka selle poolt hääletama,” võttab ta tulemuse kokku.

Kristina Reinsalu sõnastas, et esimesel korral tuligi välja see, et üksi on raskem; et kodanikel endil tuleb aktiivne olla; et oma ideid tuleb kogukonna sees levitada, jagada, seletada; et kõike ei saa linnavalitsus linlaste eest ära teha. “Võitjad olid ise aktiivsed turundajad, teine-kolmas koht tegid ka aktiivselt reklaami. Kõlama jääb sõnum, et olge järgmisel korral ise aktiivsed, oma kogukonnas on võimalik inimesi kokku kutsuda ja ideid arutada,” räägib Reinsalu ja rõhutab, et mõlemad pooled peaksid siit õppima, mitte teineteise suunas näppu viibutama.

Imre Mürk võtaks eeskuju New Yorgi kaasavast eelarvestamisest. “Seal õnnestus teha midagi väga inimlikku, aga meie tegime midagi väga asotsiaalset. Seal oli oluline, et inimesed käisid koos, pidasid debatte, oli elav diskussioon, modereeritud arutelu, koolitatud liidrid.” Just selliseid asju ootab Mürk Tartusse: “Iga inimene, kes on kodanikuliikumisse kuulunud, teab, et kui saad teistega asju arutada ja sõna sekka öelda, siis sa tunned, et oled reaalselt protsesside sees ja kaasas. Tartus tuleb üksildane kodanik saada arvuti tagant hääletussüsteemi juurest välja aruteludele.”

• Artikkel
• Raha