Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Tont teab, miks on just sokid – need üldiselt ju kõigile vajalikud jalakatted – saanud kehvima jõulukingituse sümboliks. Pigem võiks kehvasti kasutatuks lugeda raha, mis kulub korporatiivsele jõulunännile, selmet sama summaga heategevuses päriselt elusid parandada, kirjutab presidendi vabakonnanõunikuna töötav filantroopiahuviline Urmo Kübar.
Kes loeb seda artiklit töö juures, võib juba kiigata lauanurga poole, kuhu kohe-kohe kogunevad kümned jõulukaardid ning kingitused koostööpartneritelt. On nende seas kunagi olnud midagi, mis päriselt kellegi südame rõõmsalt põksuma pani?
Muidugi, hõõgvein ja mandariinid leiavad ikka tänulikku tarbimist ning vast läheb kasutusse ka mõni firmasümboolikaga vidin, kuid põhiolemust see ei muuda – ega saajal üldiselt neid vaja ole.
Ja pole ju põhjust arvata, et me endi kaartide-kingituste saatus teiste kontorites teistsuguseks kujuneks, olgugi nende tarvis mõne värske vaimukuse leidmiseks hulk töötunde hakkama pandud.
Kasulik turunduslikult ja/või ühiskonnale?
Annetades neiks plaanitud summa heategevuseks, saame kasu tuua kindlasti rohkem. Ent ka siin on paremaid ja vähem häid variante.
Viimase hindamine sõltub muidugi eesmärgist. Arusaadav, et firmade heategevus on enamasti seotud turundusega – ja ega selles peagi tonti nägema. Võib argumenteerida, et kui tulemus on hea, siis mis tähtsust on motiivil.
Korraga kaht eesmärki sihtides tuleb aga millegi osas lõivu maksta. Kui läbimõeldud heategevus on firmale nagunii kasulik ka majanduslikult (eri uuringud näitavad töötajate suuremat motivatsiooni, aga ka paremat mainet, kliendilojaalsust jms), siis iga turunduse seisukohalt nutikas samm heategevuse tõhusust ei tõsta.
Tõhusa heategevuse keskne küsimus on, kuidas oma annetusega mitte lihtsalt rõõmu ja kasu, vaid võimalikult palju rõõmu ja kasu tuua.
Samas turunduslikult mõistetav soov silma paistmiseks eristuda, leida mõni uus ja põnev algatus, mida teised ei toeta (vähemalt mitte otsesed konkurendid), ei pruugi sellega kuidagi seotud olla. “Põnev” pole ilmtingimata sünonüüm “tulemuslikuga”, samas kui paljud mõjusad lahendused – näiteks abivajajate nõustamine – on sama orginaalsed kui soojad sokid.
Ka on selge, et tahtes mingit mure ühiskonnas kaotada, saavutame selle palju kindlamini rahastajate jõupingutusi ühendades, mitte igaühele eri kohast personaalset aidatavat otsides.
Sama on üsna levinud praktikaga otsida toetatavaid ettevõtte tegevusega seotud alalt või valdkonnist, millega oleme oma isiklikus elus kokku puutunud. Sel on eeliseid – teema tundmine, raha kõrval muudki koostöövõimalused jne –, ent olulisimad valukohad ei pruugi sugugi asuda just seal.
Probleemide pingerida
Ent kas heategevuse abil lahendatavaid muresid saab üldse mingite vähegi objektiivsete kriteeriumite alusel olulisuse järjekorda panna? Või on nii, nagu sel teemal pigem korratakse, et heategu on heategu, peaasi, et tuleb südamest?
Samas – elu päästmine ja kauni komplimendi tegemine on mõlemad head teod, aga ühele pulgale me neid ilmselt ei aseta. Jah, kui mu elu parajasti päästmist ei vaja, eelistan komplimenti; ent pole probleemi, kui see jääb tegemata, sest samal ajal vajas kellegi elu päästmist. Õieti, kui on võimalik päästa elu, oleks selle asemel komplimendiga piirdumine ju lausa ebamoraalne. Niisamuti on viie elu päästmine üldjuhul väärtuslikum kui ühe jne.
Seega valikuid võimaldavad kriteeriumid siiski on olemas ning pole põhjust suhtuda heategevusse teisiti kui ettevõtluses või ka eraelus tehtavatesse tähtsamatesse rahalistesse otsustesse. Seal on ju endastmõistetav, et püüame hankida piisavalt infot, prognoosimaks investeeringu tulusust, kaalume pakkumisi hinna, kvaliteedi ja usaldusväärsuse põhjal – ning peaksime küllap ebapiisavaks soovitust lihtsalt kuulata “südame häält”.
Selge, et sellise valikuloogika järgi nihkuvad etteotsa sõna otseses mõttes elude päästmist võimaldavad tervishoid ja õnnetuste ennetamine, eriti kui need puudutavad lapsi. Mõju poolest me eludele on raskekaalu kategooriates kindlasti veel lähisuhete kvaliteet, haridus, toimetulek ja keskkond. Kõigis neis tegutseb – lisaks me maksuraha eest kaetud teenustele – silmapaistvalt häid vabaühendusi, kellest mitmed oma tööks ka annetajate tuge küsivad. Kuidas nende vahel siis valida?
Kuidas valida?
Oletagem, et vaeme annetajana haridusvaldkonnas koolikiusamise ennetamisega tegelevat ning muusikakoolidele pille hankida aitavat vabaühendust, kumbki oma ala tipp.
Otsustamaks, kumma kaudu saame enam kasu tuua, peaksime otsima infot selle kohta, mis mõju avaldab lapse edasisele eluteele kogetud koolikiusamine ja millist huviharidusega tegelemine. Loomulikult on iga laps unikaalne, kuid üldjuhul mõjub esimene halvasti ja teine hästi ning valiku tegemiseks peaksime teadma, kumma mõju on suurem.
Järgmiseks on oluline, paljudel lastel kumbki probleem – kiusamine või pillipuudus – on ja paljudeni pakutav lahendus jõuab. Pannes senised infotükid kokku, võib näiteks tulemus olla, et üks lahendus mõjutab paljusid lapsi vähesel, teine väikest hulka suurel määral – sel juhul on nad endiselt võrdse kaaluga.
Kolmas kriteerium on kulutõhusus. Kui näeme, et samaväärse tulemuse saavutab ühel juhul näiteks 1000 ja teisel 2000 euroga, saame esimesel juhul samal määral aidata kaks korda enam lapsi ning ratsionaalsete annetajatena peaks meie valik olema see.
Nagu elus üldse, nii muidugi ei saa ka heategevuses saavutada täiuslikku ettenägemist. Küll aga saab järjepidevalt sarnast mõttekäiku rakendades teha otsuseid, mis aitavad rohkemaid inimesi kui juhuslikud toredana näivad heateod. Pole sugugi paha ei jõulu- ega muu aastaaja kingituseks.
