Vabatahtlike kaasamine vajab mõtteviisi muutust
Viimased artiklid:
Viimased uudised:
Sel aastal alustas Vabaühenduste Liit siseministeeriumi strateegilise partnerina vabatahtlikkuse valdkonna eestvedamist. Andrei Liimets uuris valdkonna eest vastutava LAURI LUIDE käest hetkeseisu ja tulevikuplaanide kohta.
Hakkad ühes Vabaühenduste Liiduga vedama eest vabatahtlikkuse edendamist Eestis. Kuidas sa hetkeseisu hindad – kui meeleldi tulevad eestlased vabatahtlikuks?
Kui kunagi vabatahtlike valdkonnas toimetama hakkasin, siis üllatusin, kui hea meelega inimesed vabatahtlikuks tulevad. Korraldasime üritusi, kus koostöös erinevate partneritega valmistasime ette umbes 10-20 erinevat tegevust ja vabatahtlik sai registreerimisel valida, mida ta teha sooviks. Need tegevused olid väga erinevad, alates lastehaigla lastega mängimisest ja lõpetades tänavate või randade koristamisega. Üldiselt kogunes soovijaid rohkem kui kohti oli.
Kui vaadata Toidupanka, PÖFFi, Tallinna Maratoni ja teisi suuri ettevõtmisi, kes ilma vabatahtliketa praktiliselt hakkama ei saaks, siis järeldan, et huvi vabatahtlikuna panustada on ka täna suur. Kui vabatahtlikke üles ei leia, siis on mure kusagil mujal, aga üldiselt on need mured lahendatavad.
Millised on sinu meelest valdkonna suurimad väljakutsed?
Optimistina ütlen, et selliseid väljakutseid ei olegi, millega tulekahju korras peab tegelema hakkama. Vabatahtlikkus on valdkonnana järjepanu arenenud ja pole näha, et see peaks lähiajal pidurduma. Pigem vastupidi, loodan, et vabatahtlik töö ei olegi varsti enam eraldi valdkond, vaid vabatahtlike kaasamine on loomulik osa vabaühenduste tööst ja olemusest. See oleks mõtteviisis suur samm, et vabaühendused oleksid avatumad ja kaasavamad.
Vabatahtlike hea kaasamine ei ole muidugi lihtne. See nõuab üsna palju energiat, aega ja tähelepanu. Vabatahtlikega on kohati isegi keerulisem tegelda kui palgaliste töötajatega. Pelgalt kaasamiseks ei ole üldiselt vaja muud kui üleskutset ja tegevust, aga kui tahame, et inimene ka teist korda tuleks, peab tema esimene kogemus olema innustav.
Eestis ei ole vabatahtlikkus enam uus teema, aga selleks, et see oleks laiemalt omaksvõetud, peavad pühendunult osalema kõik eagrupid. Täna on ta rohkem noorte teema. Läbi erinevate lähenemiste ja vabatahtliku tegevuse vormide, nagu niiöelda professionaalne vabatahtlikkus ja ettevõtete vabatahtlikkus, muutub selles osalejate demograafia pisut, aga eks pikk tee on veel minna.
Töötasid vabatahtlikega pikalt organisatsioonis Serve the City. Millised on su enda kõige olulisemad kogemused nii vabatahtlikuna kui ka vabatahtlike kaasajana? Mida neis rollides õppisid?
Me olime alguses väga eelisseisus, kus saime esimeseks kaheks aastaks niiöelda seemneraha peaaegu 150 000 dollarit. Täiesti uue organisatsiooniga alustades annab see üsna vabad käed unistada ja teha, mida iganes soovid. Info levitamiseks korraldasime ülikoolides “tasuta kohvi päevasid”, kus viisime ülikooli koridoridesse masinad, mis tegid kohvi väga hästi, aga väga aeglaselt. Jook oli õpilasele tasuta, aga ootamise ajal värbasime neid edukalt oma üritustele. Õppisime, et soov aidata on enamikel väga suur, kui ainult osatakse abi küsida.
Reklaami eesmärgil sai iga osaleja tasuta t-särgi, mis paistaks silma suure rahvahulga seast. Need mõjusid kohati nagu helkurvestid, selja peal suurelt meie logo ja ees graafika, mis võimaldas ka oma nime makreriga kirjutada. Saime aru, kui tähtis on vabatahtliku jaoks ühtsus ja kuuluvustunne. Seltskond oli üldiselt väga kirju, aga silma paistis eelkõige see, mis oli ühine.
Tõlkisime algusest peale kõik materjalid eesti, vene ja inglise keelde. Mida aeg edasi, seda enam rääkisime üritustel inglise keeles ja kohapeal oli võimalik koonduda nurka, kus tõlgiti kogu jutt vastavalt vene või inglise keelde. Saime selles osas ka pisut kriitikat, et miks me Eestis palju inglise keeles räägime, aga nii tundus kõige lihtsam. Vabatahtlik töö ei ole eestlaste, venelaste või kellegi kolmanda huvi. See koondab heasüdamlikke, avatud ja vastutustundlikke inimesi, kes moodustavad väga lühikese aja jooksul väga tugevad sidemed ja sõpruskonnad. Ei osanud seda pikka aega integratsiooni kontekstis vaadata, aga tagantjärele vaadates kujundas see tugevasti, kuidas taolistele teemadele lähenen.
Mida on plaanis strateegilise partnerina lähitulevikus ette võtta?
Strateegilise partnerina tahan esimese asjana kindlasti kokku tuua vabatahtlike kaasajate võrgustiku, et teada saada, kuivõrd see taaselustamist vajab. Vahepeal on olnud küll virtuaalseid kohtumisi ja kirjavahetust, aga viimased paar aastat on teinud siin oma töö ja ühiselt mõtlemine ning planeerimine ei pruugi enam tulla nii loomulikult. Minu meelest peakski vabatahtliku tegevuse valdkonna strateegiline partner olemagi võrgustik, kes siis iga mõne aasta tagant valib omale eestseisuse. Vabaühendused oleksid selle valdkonna omanikud ja igaühel võimalik kaasa rääkida eesmärkide ja tegevussuundade seadmisel.
Loomulikult tahan, et võimalikult paljud avalikes huvides tegutsevad vabaühendused kaasaksid oma tegevusse vabatahtlikke. Tahan ka, et nad oleksid selles väga head, nii et iga kogemus aitaks kaudselt kaasa teistel organisatsioonidel vabatahtlikke kaasata. Mida selles osas ette võtta, saan järgmisel võrgustiku kohtumisel välja pakkuda, loodetavasti kattuvad minu ideed ja mõtted teiste valdkonna tegijatega.
Vabaühenduste Liidul on selle valdkonna eestvedamisel ka kindlasti oma unikaalsed eelised. Oleme harjunud vaatama vabakonda ja selle vajadusi tervikuna. Vabatahtlik tegevus on väga loomulik osa vabaühenduste ja laiemalt vabakonna olemusest, seega oleme valdkonna eestvedajateks kogu tiimiga, mitte ainult mina.
Millist rolli näed vabatahtlike väraval?
Vabatahtlike värav peaks olema esimene asi, mis pähe tuleb, kui midagi vabatahtliku tegevusega seonduvalt vaja. Olgu selleks soov abi pakkuda, abi paluda, planeerida, õppida, üleskutseid teha. Kogu info on seal juba olemas, lihtsalt mitte alati kõige kergemini leitav, plaanime teda ka tehniliselt järjepidevalt uuendada ja kasutajale mugavamaks muuta.
Ettevõtjatele on täiesti enda koduleht, erivajadustega inimesed otsivad abilisi enda äpi kaudu, spordi- või kultuurivabatahtlike kaasajate vajadusi ei pruugi värav üldse rahuldada, seega tekib paratamatult mingil määral killustatus. Kõik asjad ei peagi tingimata ühes puntras olema, pärast ei leia sealt keegi midagi üles. Aga laias laastus võiks värava külastamine anda kohe tunde, et vabatahtlikega tegeldakse hästi ja ühiselt.
